Kõrbeoda. Peter V. Brett
Читать онлайн книгу.
kondid naisele tänase öö kohta rääkinud?
Lapsi maha jättes asusid nad kolmekesi teele, laskudes alla Sharum Ka palee uhkest kivitrepist, mis viis Sharum’ite harjutusväljakule. Väljaku kaugemasse otsa jäi Sharik Hora ning külgi ääristasid pikalt hõimude paviljonid.
Trepijalami lähedal, tema palee müüride vahel, seisis rühm Sharum’eid ja dama’sid ringis kahe khaffit’i ümber. See vaatepilt vihastas Jardirit. Oli solvav, et khaffit’ite jalad rüvetasid Sharum Ka eluaset. Ta avas suu, et nõnda öeldagi, kui tema pilk peatus ühel khaffit’il.
Abban.
Jardir polnud oma vanale sõbrale juba aastaid mõelnud, otsekui oleks poiss vandemurdmise ööl tõepoolest surnud. Sellest oli möödas üle viieteistkümne aasta, ning kui Jardir polnud enam väikest kasvu ja kõhetu bidot kandev poisike, siis Abban oli veelgi märgatavamal kombel muutunud.
Kunagine nie’Sharum oli läinud pööraselt paksuks, jättes peaaegu sama värdjaliku mulje nagu Andrah. Ta kandis endiselt khaffit’ite pruuni vesti ja mütsi, ent vesti alla jäid erksavärviline särk ja kirjust siidist pantaloonid ning koonusekujulise pruuni mütsi ümber oli ta mässinud punase siidturbani, mille keskele oli asetatud kalliskivi. Vöö ja tuhvlid olid maonahast. Ta toetus elevandiluust kargule, mille pea oli nikerdatud kaamelikujuliseks; tema kaenlaalune puhkas selle kaameli küürude vahel.
„Miks sa arvad, et tohid siin seista koos väärikatega meestega?” nõudis Jardir.
„Andestust, isand,” ütles Abban, laskudes mullapinnale käpuli ja surudes lauba vastu maad. Shanjat, kes nüüd oli kai’Sharum, naeris ja lõi talle jalaga tagumikku.
„Sa vaata ennast,” lõrises Jardir. „Sa käid riides nagu naine ja edvistad oma räpase rikkusega, justkui ei solvaks see kõike, millesse me usume. Oleksin pidanud sul kukkuda laskma.”
„Palun, vägev isand,” kostis Abban. „Ma ei tahtnud solvata. Viibin siin üksnes tõlgina.”
„Tõlgina?” Jardir pööras pilgu teisele khaffit’ile, kes oli Abbaniga kaasas.
Kuid too teine mees polnudki khaffit. Seda võis otsekohe näha tema heleda naha ja juuste, riietuse ning eriti veel kulunud oda järgi, mida mees kandis. Tegu oli chin’iga. Võõraga põhjapoolsetelt rohumaadelt.
„Chin?” küsis Jardir, pöördudes oma dama poole. „Sa kutsusid mind siia chin’iga rääkima?”
„Kuula ta ära,” soovitas Ashan. „Siis taipad isegi.”
Jardir silmitses rohumaalast, olemata varem ühtegi chin’i lähedalt näinud. Ta teadis, et põhjamaa sõnumitoojad käivad aeg-ajalt Suurel basaaril, kuid see paik polnud tõeliste meeste jaoks ning tema lapsepõlvemälestused sellest olid ebamäärased, neid varjutas näljatunne ja häbi.
Chin polnud üldsegi selline, nagu Jardir oli ette kujutanud. Ta oli noor – umbes sama vana kui Jardir esimest korda musta rüüd kandes – ja mitte kuigi suurt kasvu, ent sellegipoolest oli temas midagi karmi. Ta seisis ja liikus sõdalase kombel, vaadates Jardirile julgelt silma nagu mehele kohane.
Jardir teadis, et põhjamaa mehed on alagai’sharak’ist loobunud ja peidavad end loitsumärkide varjus nagu naisterahvad, kuid Krasia liivad laiusid sadu miile vähimagi varjupaigata. Mees, kes need ületas, pidi igal öösel alagai’dega silmitsi seisma. Ta ei olnud küll Sharum, aga kindlasti polnud ta argpüks.
Jardir heitis pilgu lömitavale Abbanile ja neelas tülgastuse alla. „Räägi, ja tee kähku. Sinu lähedus solvab mind.”
Abban noogutas ja pöördus põhjamaalase poole, tuues kuuldavale mõned sõnad karedas kurguhäälses keeles. Põhjamaalane vastas validalt, koputades odaga rõhukalt vastu maad.
„See on Arlen, Jephi poeg Ojaäärselt Põldaja suguvõsast,” lausus Abban, pöördudes uuesti Jardiri poole, kuid hoidis pilgu maas. „Asunud teele põhjamaalt Rizoni kindlusest, toob ta sulle oma tervituse ning palub, et tal lubataks täna öösel koos Krasia meestega alagai’sharak’i pidada.”
Jardir oli rabatud. Põhjamaalane, kes tahtis võidelda? Ennekuulmatu lugu.
„Ta on chin, Esimene Sõdalane,” urises Hasik. „Argpükside rahva hulgast. Ta pole väärt, et võidelda!”
„Kui ta oleks argpüks, ei viibiks ta praegu siin,” kuulutas Ashan. „Krasias on käinud palju sõnumitoojaid, aga tema on ainus, kes sinu paleesse tulnud. See solvaks Everami, kui me ei lubaks võidelda mehel, kes seda soovib.”
„Mina ei usalda rohumaalast lahingus oma selja taha,” ühmas Hasik ja sülitas sõnumitooja jalge ette. Dama sõnadele vaatamata noogutasid ja uratasid mitmed Sharum’id nõustuvalt. Nähtavasti oli vaimulike võimul siiski piir.
Jardir pidas hoolega aru. Ta taipas nüüd, miks Ashan oli tahtnud otsuse tema õlule lükata. Kummalgi juhul võisid sel olla tõsised tagajärjed.
Ta silmitses uuesti rohumaalast, igatsedes näha viimase käitumist lahingus. Inevera oli ennustanud, et võib-olla vallutab ta ühel päeval rohumaad, ning Evejah õpetas, et vaenlast tuleb tundma õppida, enne kui temaga lahingus kokku minna.
„Abikaasa,” ütles Inevera, puudutades tasakesi ta käsivart. „Kui chin tahab Sharum’i kombel Labürindis võidelda, ei saa seda teha ilma ennustuseta.”
Mõni ime, et naine oli kaasa tulnud. Ta teadis, et selles mehes on midagi erilist, ning vajas võõra verd ettekuulutuse arbumiseks. Jardir kissitas silmi, mõeldes, mida naine küll rääkimata jätab, kuid Inevera oli pakkunud talle raskest olukorrast väljapääsu ja ta oleks narr, kui seda ei kasutaks. Ta pöördus uuesti Abbani poole, kes kössitas ikka veel maas.
„Ütle chin’ile, et dama’ting küsib luude käest järele. Kui need loa annavad, tohib ta võidelda.”
Abban noogutas, kõnetades jälle rohumaalast tolle karedas põhjamaa keeles. Chin’i näol vilksatas ärritus – tuttav tunne Jardiri jaoks, kes oli üle poole elu kontide pilli järgi tantsinud. Nad jutlesid veidi aega, enne kui chin hambaid kiristas ja nõustuvalt noogutas.
„Ma viin ta ennustamiseks paleesse,” lausus Inevera.
Jardir noogutas. „Seisan talituse ajal sinu kõrval, et sind kaitsta.”
„See pole vajalik,” kostis Inevera. „Ükski mees ei söandaks dama’ting’ile viga teha.”
„Ükski krasialane,” parandas Jardir. „Kes teab, milleks need põhjamaa metslased on suutelised.” Ta irvitas. „Et sinu laitmatu vooruslikkusega mitte riskida, ei jäta ma sind temaga kahekesi.”
Jardir teadis, et naine lõriseb loori all vihast, aga ükskõik. Ta tahtis tingimata pealt näha, mis Inevera ja rohumaalase vahel sünnib. Ta andis Hasikile ja Ashanile märku neile majja järgneda, et naine ei saaks teda palees tunnistajateta ukse taha jätta. Ka Abban tiriti kaasa, ehkki tema kohalolu rüvetas palee põrandaid. Et seda teotust kõrvaldada, tuleb need hiljem verega üle pesta.
Peagi viibisid Jardir, Inevera ja chin kolmekesi pimendatud toas. Jardir vaatas rohumaalasele otsa. „Siruta käsi välja, Arlen, Jephi poeg.”
Chin üksnes silmitses teda uudishimulikult.
Jardir sirutas omaenda käe välja, jäljendades liigutustega väikest sisselõiget ning hoides kätt alagai hora kohal.
Chin kortsutas kulmu, kuid kääris varruka kõhklematult üles ja astus kätt välja sirutades ette.
Vapram kui mina esimesel korral, mõtles Jardir.
Inevera tegi sisselõike ning varsti lõid arbud ta pihkudes ärevalt kumendama. Chin’i silmad läksid seepeale pärani ja ta jälgis toimuvat pingsalt. Naine viskas luud maha ning Jardir uuris kähku tulemusi. Tal polnud küll dama’ting’i väljaõpet, ent Sharik Horas oli ta õppinud tundma paljusid