Suurem Eesti. Toomas Hendrik Ilves
Читать онлайн книгу.
meenutuseks olgu, et neis küsimusis pole me esimesed ega ainsad, kes ajaloo käsitlemisega piike murravad. Eesti oletatav „ristiisa” Tacitus (56–117) kirjutas varsti kahe tuhande aasta eest oma annaalides nii:
Tiberiuse ja Gaiuse ja Claudiuse ja Nero võimu ajal kirjutati nende valitsusaja kohta valet hirmu, pärast nende surma hilisema viha tõttu. Seetõttu ongi mul plaanis jutustada veidi Augustusest, eriti tema viimastest aastatest, seejärel Tiberiuse keisririigi ja järgnevate (valitsejate) kohta ilma viha ja eelarvamusteta.
Võtmefraas on siin sine ira et studio, „ilma viha ja eelarvamusteta”. Just täpselt nii. Ent samas me võlgneme endale ja kõigile tulevastele põlvkondadele tõetruu üleskirjutuse oma mineviku kohta.
Et meile saaks ja jääks selgeks, mis siin aset leidis, mida eesti rahvale tehti ja kes ja kuidas sellega hakkama sai. Et meie lapselapsed ei peaks mitte kunagi esitama seda legendaarset, rootslastele omistatud küsimust küüditamise kohta: „Aga miks siis keegi politseisse ei helistanud?”
Eesti Mälu Instituudi ülesanne saabki seisneda meie teadmiste süstemaatilises kirjapanemises niisama põhjalikult, kui seda on teinud Jakobsoni komisjon. Seda materjali on palju rohkem, paljud kommunismi all kannatanud, nagu ka tagakiusajad on elus. Jäägu kõigile võimalus küsida ja selgitada, ning seda mitte ajalehtedes, vaid akadeemiliste ekspertide ees. Aga see on muidugi rangelt vabatahtlik, sest ükski komisjon ei saa enesele võtta kohtu funktsiooni. Vaikimine on kõigile laienev põhiseaduslik õigus, nagu ka sõnavabadus.
Aga moraalne kohustus nii meie vanemate, vanavanemate, meie laste ja meie rahva ees on selge: seletada, kuidas kõik tegelikult oli, wie es eigentlich gewesen ist. Ei tule mitte kohut mõista, vaid mõista, lahti seletada ja analüüsida. Ilma vihata, ilma eelarvamusteta. Sine ira et studio.
MAJANDUSE VÄLJAVAATED PIKEMAL AJAHORISONDIL
Viimases uusaastatervituses pöördusin avalikkuse poole mäletatavasti rahustava sõnumiga. Ütlesin, et ka viimaste aastatega võrreldes aeglasem majanduskasv on siiski kasv, aga mitte langus. Kinnitasin, et juttudel Eesti krooni devalveerimisest pole mingisugust alust. Vastulause eelmisel sügisel hoogustunud kriisihüsteeriale ei tähenda aga kaugeltki seda, nagu oleks Eesti majanduses kõik ideaalselt korras.
Jäägu praeguse majandustsükli võimalik areng majanduse ja rahanduse valdkonna asjatundjate analüüsida. Tahaksin aga ise rääkida mõnest probleemist, mis paistab pikemal ajahorisondil.
Iga tõsiselt võetav hinnang eeldab ülevaadet hetkeseisust ja lähtepositsioonist. Ehk siis käesoleval juhul tegelgem alustuseks Eesti koha kaardistamisega Euroopa Liidu riikide taustsüsteemis. Üks on selge: vaatamata viimaste aastate väga kiirele kasvule kuulub Eesti majandus Euroopas veel järelejooksjate, aga mitte kohalejõudnute või liidrite hulka.
Sisemajanduse kogutoodangu poolest per capita ja selle ostujõu pariteedi alusel on Eesti koos Portugaliga EL-i 27 liikmesriigi hulgas kahekümnenda koha piirimail. Eesti vastav näitaja on 72 protsenti EL-i keskmisest. Toon võrdlusena ära ka Soome taseme, mis on 119 protsenti keskmisest. Kuid ei maksa unustada, et see näitab võrreldavat elatustaset. Reaalses rahas ja tegelikke vahetuskursse rakendades on pilt järgmine: Eestis tuli ühe elaniku kohta 2007. aastal esialgsete rehkenduste järgi sisse 11 500 eurot, Soomes aga 33 400 eurot. Seega on Eesti vahe Soomega ostujõu pariteedi alusel poolteist korda, kuid reaalses rahas ligi kolm korda. Loomulikult peegeldab see erinevus Eesti veidi madalamat ja Soome vastavalt kõrgemat hinnataset. Ennekõike näitab see aga sissetulekute erinevust.
Tallinna-Tartu maanteed saab neljarealiseks ehitada ikkagi reaalse rahaga, mitte aga võrreldava ostupariteedi toel. Järelikult oleks meist ka ausam oma hetkeseisu mõõtmisel võtta aluseks need kroonid ja eurod, mida Eesti majandus igal aastal genereerib. Nagu teame – praegu oleme Soomest ligi kolm korda ja EL-i keskmisest kaks korda maas. Tööjõu tootlikkuse tasemelt paikneb Eesti taas Portugaliga samal redelipulgal. EL-i keskmisest moodustab see kaks kolmandikku. Ja sedagi juhul, kui oleme arvesse võtnud meile neis rehkendusis seni veel soodsama positsiooni andva ostujõu pariteedi.
Ja kolmandaks. Hiljutisel Arengufondi foorumil kõlas järeldus, et Eesti majandusstruktuur pole uueks arenguhüppeks valmis. Liiga suur osa inimesi töötab täna valdkondades, mis toodab vähe lisaväärtust. Meie sihiks peab olema innovatiivne, teadusmahukas ja energiasäästlik majandus.
Kokkuvõtteks – kvalitatiivsete muutusteta, vanaviisi jätkates on Eesti majandusel keeruline püsida meile juba harjumuseks saanud tempoka arengu rajal.
Üleskutse muuta Eesti majandust innovaatiliseks on kõlanud juba aastaid. Vaadates investeeringute mahtu teadus- ja arendustegevusse, on seis paranenud. 2006. aasta andmetel investeeriti Eestis teadusesse ja arendusse 1,1 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Põhjamaadest ehk selle valdkonna „Euroopa kõrgliigast” jääme siiski ligi kolm korda maha. EL-i keskmine – 1,8 protsenti skt-st – on käeulatuses, kuid selleks tuleb tublisti pingutada. Ehk siis varem öeldu juurde tagasi tulles – ka siin oleme tagant tulijad, aga mitte eesliinil seisjad.
Järgmiseks küsime: kuidas jagunevad teadus- ja arendusinvesteeringud riigi ja erasektori vahel? Eestis on avaliku sektori panus veidi suurem. Põhjamaades on proportsioon ettevõtjate kasuks. Mistõttu kordan üht oma varasemat üleskutset ettevõtjatele – investeerige edukatel aegadel tehnoloogiasse, mis selles kontekstis tähendab tulevikku. Riigi keskne ülesanne seisneb innovaatilisele majandusele tingimuste loomises, teaduse ja hariduse edendamises.
Edukates riikides ja ettevõtetes läbi viidud uuringutest koorub ikka ja jälle välja üks konkreetne tõdemus – inimeste heaolu tulevikus sõltub ühemõtteliselt teaduse ja tehnoloogia arendamisest ning võimekusest rakendada need tulemused igapäevaellu. Eesti pole mingi erand. Avastuste ja uute tehnoloogiateta ei saa olla moodsat Eesti tööstust ega rikast Eestit.
Ja nüüd küsigem endilt: kas praegu Eesti ülikoolides ja teaduskeskustes makstavad palgad võimaldavad Eesti parimatel teadlastel jätta maha maailma tippülikoolid ja tulla tagasi kodumaale?
Eesti majanduse tulevik nõuab siin minu hinnangul ratsionaalset otsust inseneriteaduse, loodus- ja reaalteaduste täiendava rahastamise kohta. Vaid kõrgemate palkade korral on võimalik nõuda õppejõududelt tippkvalifikatsiooni ja võita nii Eestile tagasi meie parimad ajud. Lisaks sellele tuua Eestisse oma ala parimaid ka mujalt maailmast.
Järgnevalt paar tähelepanekut tööturu väljavaadete ja selle korraldamise kohta. Tööturu võimalused Eestis on veidi paremini prognoositavad kui maailma majanduse tulevik. Teades viimase 10–20 aasta demograafilisi trende, on praegu enam-vähem selge, et tänase majandusstruktuuri säilides on 10–15 aasta pärast väga raske parandada või isegi hoida Eesti sotsiaalset turvavõrgustikku praeguselgi tasemel.
Tööst, eriti madala tootlikkusega tööst, ei pruugi piisata paratamatult kasvavate pensioni- ja tervishoiukulude katmiseks. Neist ei piisa hädatarvilikeks lisainvesteeringuteks infrastruktuuri, haridusse ja teadusesse.
Tööturu avamine on omaette ja raske teema. Arvan isiklikult, et Eestil ei ole siin pääsu. Küsimus on pigem, mil viisil me seda teeme. Kas impordime odavat oskusteta tööjõudu või meelitame siia spetsialiste? Me võiksime siiski hoiduda kergema vastupanu teest ja selle asemel kasutada ära kõik võimalused, mida pakuvad meile ümberõpe ja majanduse ümberkujundamine.
Kindlasti pakuvad palju võimalusi Eestis viimasel ajal omamoodi kurikuulsaks väljendiks saanud „paindlikud töösuhted”. Keegi ei vaidle vastu, et muutuvas keskkonnas tuleb töösuhetel ajaga kaasas käia. Paindlik tööturg on väikeses avatud majanduses conditio sine qua non ehk asi, mis ei kuulu vaidlustamisele. Turvalise paindlikkuse ehk flexicurity tüüpi tööseadusandlust on rakendatud Taanis alates 1990ndaist, aga ka Hollandis ja Soomes. Selliste põhimõtete rakendamise vajadusele pöörab tähelepanu ka Lissaboni strateegia.
Põhjus on lihtne: muutuv majanduskeskkond tingib vajaduse revideerida ajale jalgu jäänud vanu mudeleid, et võidelda näiteks tööpuuduse vastu. See on nn vana EL-i probleem tänaseni.