Suurem Eesti. Toomas Hendrik Ilves
Читать онлайн книгу.
pole aga mingit vahet, kas tõrjutakse teadmistest holokausti, Katõni veretööd või nn mugavusnaisi, keda sunniti seksuaalselt teenindama Jaapani sõdureid.
Mida siis teha, kui ajalugu on muutunud kognitiivse psühholoogia liigiks, niisama ekslikuks ja petlikuks kui inimene ise?
Selleks on vaja arhiive. Kuid arhiiv pole iseenesest samastatav tõega ja, nagu me hästi teame, pole ka arhiivid võltsinguist priid ega pole nende kasutajad vabad iseenda subjektiivsusest. Mõni peab jätkuvalt, ka sel sajandil, ainuüksi NKVD ülekuulamistel saadud informatsiooni millegi piisavaks tõestuseks, tema kolleegile on aga seesugune materjal täiesti ebausaldatav.
Arhiivid on meie müütide, uskumuste ja mälestuste reality check. Kes meist poleks oma lapsepõlve mängumaid külastades imestanud, et kõik on nii väike? Ent jättes hetkel vastuseta minu meelest köitva küsimuse – kas meie tuleviku eelduseks on meie tõestatud või pigem mäletatav minevik –, keskendun pigem meie enda ajaloo käsitlusele.
Mida me peaksime tegema, kui suur osa meie lähiajaloost koosnebki vaid subjektiivsetest mälestustest? Me ju kuuleme ja loeme ikka veel aeg-ajalt, et elu Eesti NSV-s oli mingis osas parem kui praegu. Mõni kuu tagasi väitis üks tuntud Saksa teleajakirjanik oma saates, et Kolmanda Riigi perepoliitika oli praegusest parem. Telekanal vallandas selle ajakirjaniku päevapealt. Eestis ei leia analoogilised väited mitte vähem elajaliku režiimi kohta erilist pahakspanu, kui teie ees seisvat kõnelejat mitte arvestada. Miks?
Tegelikult on kõik väga lihtne: Saksamaa ajalugu ja natside kuritööd on nii põhjalikult läbi uuritud ja teatavaks võetud, et ei tule kõne allagi asetada miljoneid tapetuid samale kaalukausile natside perepoliitikaga. Eestis seevastu oleme oma ajaloouuringuis jäänud enamasti mälestuste ja memuaaride tasemele.
Nagu on tõdenud Oxfordi ülikooli professor Norman Davies, üks väheseid Lääne-Euroopa ajaloolasi, kes üldse on Ida-Euroopa ajaloo olemusele pihta saanud: „Churchill ütles, et ajalugu kuulub võitjaile. Aga see, mida kirja ei pandud, on palju keerulisem. Mõni mõtleb võidetuile, unustades seejuures, et pärast Teist maailmasõda polnud suure osa Euroopa probleem mitte selles, et kaotajad jätsid kirja panemata oma seisukoha iseenda elajalike tegude kohta, vaid see, et ikestatud ei saanud oma kannatustest kirjutada.”
Me teame, milleni see viib. Värske näide: erinevate inimeste subjektiivseid, ehk ka politiseeritud või omakasupüüdlikke meenutusi, et kes oli kus ja tegi mida Tartus 20 aastat tagasi, hakatakse kasutama päevapoliitikas ja võimuvõitluses.
Okupatsiooniajal, kui võõras võim oli huvitatud Eesti ajaloomälu kadumisest ja moonutamisest, püüti meie ajalugu muuta ja varjata ning ümber kirjutada. Eesti iseolemist meie mälust kustutades üritati muuta paljusid sündmuseid okupatsioonivõimule sobilikuks. Ajalooteadmine sai püsida vaid meie vanemate juttudes ja mälestustes.
See aeg on õnneks juba ammu möödas. Ent meie teadmised selle aja kohta on sageli jäänud meie enda mäletatud vanemate juttudeks elust Siberis või Keele ja Kirjanduse toimetuses või metsavenna punkris või vangilaagris. Kuni neid mälestusi ja teadmisi teatakse vaid kitsas pere- ja sõprade ringis, on tegemist folklooriga, mis mõne põlvkonna vältel kaob või muutub legendiks. Täpselt selliseks, nagu mu enda isa räägitud lugu, kuidas tema vanaisa pääses Vene kroonust. Lõbus lugu, aga see on ka kõik.
Kirja pandud ja nõnda teiste jaoks talletatud mälestused on loomulikult suur samm edasi, sest see muutub artefaktiks, data’ks, mida saab hiljem kontrollida ja võrrelda teiste analoogiliste juhtumite, kuritegude ja represseerimistega jne. Seetõttu tänagemgi president Lennart Merit, et ta oli piisavalt ettenägelik kutsumaks inimesi üles oma mälestusi kirja panema. Olgem ka tänulikud, et nii paljud eestlased tema üleskutset kuulda võtsid.
Samuti tuleb tunnustada ja toetada teisi sellesarnaseid ettevõtmisi.
Näiteks Laidoneri muuseumi – juba Lätti ja Leetu levinud – üleskutset, et kõik Nõukogude armees teeninud eestlased võiksid täita ankeedi ja kirjutada oma mälestustest väeteenistuse teemal.
See mälestuste kogumine võib kasvada tõsiseks ajaloouuringuks, et selgitada välja, kuhu ja millal Eesti NSV-st pärit kutsealuseid saadeti, missugustesse väeliikidesse, millistele operatsioonidele jne. See kõik oli üks kõige kiivamalt varjatud saladusi, mille jälile jõudmiseks pole muud võimalust kui üritada tuhandetest kildudest mingit usaldusväärset pilti kokku panna. On ju äärmiselt vähetõenäoline, et Eesti uurijate ees avaneksid nähtavas tulevikus Nõukogude armee arhiivid.
Aga ikkagi on tee mälestuste kirjapanekust ajaloo kirjutamiseni väga pikk; vähemalt sellise ajaloo kirjutamiseni, mida lugedes ja uurides saame tõesti öelda, et just nii see ilmselt oli. Meie metatraagika seisneb selles, et meil pole siiani tõsiselt võetavat ja põhjapanevat ajalugu Eesti Vabariigi okupatsiooniaastate kohta. See on kahetsusväärne ja isegi traagiline, sest meil puuduvad paljud uurimiseks vajalikud andmed. Samuti napib juurdepääsu andmetele, mis võimaldaksid meil aru saada, kelle poolt, kus ja millal anti mõni eesti rahvale suurte tagajärgedega NKVD, KGB või NLKP Keskkomitee salajane käsk või millal tehti vastav otsus.
Nii jäämegi nõutusse olukorda, kus mõned toodavad mälestusi ja teised ei viitsi üldse midagi kirja panna ning nii, mõlemat jalga longates, üritame justkui oma minevikus selgusele jõuda. Just see puue lubabki kunagise ainupartei eksliikmeist arveteklaarijail mitu nädalat figureerida meie aina kolletuva ajakirjanduse esikülgedel.
Veel kord: meil on napilt saksa, briti või prantsuse ajaloolasele endastmõistetavaid alusmaterjale valitsuste otsuste ja isegi otsustajate kohta. Nii ongi eesti ajaloolane koos oma läti, leedu, ukraina ja gruusia, aga kindlasti ka vene kolleegiga professionaalselt palju täbaramas seisus. Vähemalt seni, kuni me tahame kirjutada sellist ajalugu, nagu oleme üldiselt harjunud Lääne autorite sulest lugema.
Aga siin on ka võimalus: kirjutada hoopis sellist ajalugu nagu Leopold von Ranke (1795–1886) tahtis, ajalugu wie es eigentlich gewesen ist ehk nagu ta tegelikult oli. Ja nagu Ranke ise, toetuda meile kättesaadavatele materjalidele. Lisaks arhiividele, olgu meie lähiajaloo arhiivid kui õhukesed tahes, oleksid need ka mälestused EKP tsensuurist, jõulude pühitsemisest, komsomoli värbamisest, 40 kirja autorite laste jälitamisest ja vanemate ähvardamisest. Kõigist sellest wie es eigentlich gewesen ist.
Kõik see ei tähenda, et olemasolevad arhiivimaterjalid ajavahemikust 1940–1989 oleksid kõlbmatud. Loomulikult tuleb neid kasutada, teades, loomulikult, et neis sageli leidub ka kõlbmatut. Loomulikult tuleb jätkuvalt taotleda juurdepääsu NLKP Keskkomitee arhiividesse Moskvas; sinna, kus leidub materjale selle kohta, kes siis ja mida ikkagi otsustas, ja kui palju on toonastest otsustest tegelikult omistatav Poliitbüroole ja kui palju vastutust lasub kohalike tegijate südametunnistusel.
Aga meie mälestusi tuleb samamoodi kaardistada. Näiteks mälestus, et seltsimees y keelas persoon x-i kirjatööde avaldamise. Kui kogume piisavalt palju mälestusi ja tunnistusi, võrdleme ja kontrollime neid kättesaadavates arhiivides, siis peaksime lõppkokkuvõttes saama arvestatava ülevaate vaimsest tagakiusamisest ja tsensuurist Eesti NSV-s, nii nagu see tegelikult oli.
Jäägu need andmed – tegelikult üsna sobiv intellektuaalne ja eetiline mälestusmärk okupatsiooni ajastule – siis kõik igaveseks ajaks kõigile kättesaadavaks nagu Jakob Hurda kogutud folkloor Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivides.
Mingem aga filosoofilisest küsimusepüstitusest konkreetsemaks.
Eestis on pea kümme aastat tegutsenud president Lennart Meri poolt ellu kutsutud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Rahvusvaheline Komisjon ehk suupärasemalt Jakobsoni komisjon. Selle töö ja tegevus on peagi otsa saamas.
Õigemini, selle komisjoni vaatluse all olev aeg saab ümber, kuivõrd rahvusvahelise konventsiooni mõistes „inimsusevastased kuriteod” lõpevad Eestis enamasti koos Stalini surmaga. Kuigi me võime vaielda, millal täpselt selliseks kvalifitseeritavad kuritööd lõppesid, on juba praegu selge, et kuklalaskude ja massiküüditamise aeg lõppes, aga poliitilised repressioonid mitte. Need kestsid peaaegu iseseisvuse taastamiseni välja.
Et seda ajalugu süstemaatilisemalt ja erapooletult uurida ja seejärel kirja panna, vajab Eesti uut institutsiooni. Koostöös justiitsministeeriumiga