Ruutuemanda sündroom. Lembit Uustulnd
Читать онлайн книгу.
aafriklane.
„No tead,” lausus Lu pahaselt ning seadis juuksed silmadelt kõrva taha, „ma saan aru, et teenindus on teenindus, kuid seebita noh sinna, saad aru küll kuhu, ronima ma ka ei hakka.”
Otsustavalt tõusis May arvuti tagant, tema hääl kõlas vasturääkimist välistavalt:
„Meie ülesanne, Lu, on kliente teenindada ja teenindada nii, et nad ikka ja jälle „Lotusesse” tagasi tuleksid, ning seda me ka teeme.”
„Sa ütlesid, et võimaluse korral, May,” lausus Lu ägedal sosinal ja ta oli endast väljas, mida väga harva juhtus, aga küllap oli siis must mees teda südamepõhjani solvanud. „Kuid seda võimalust ei ole ju,” jätkas ta vihaselt käsi laiutades, „täna saabub üheksandasse Harrison, see meie igakuine ameeriklane, ja kaotada mingi neegri pärast meie kindel klient, ma ei saa sinust aru, May?” Lu oli sõbranna peale sügavalt solvunud. Ta oli lootnud Maylt toetust, kuid sai hoopis laituse osaliseks ning see tegi haiget.
„Sa mõtled õigesti, Lu, kuid tegutsed valesti.” May astus oma personaliülemale lähemale ja puudutas teda ettevaatlikult varrukast.
„Igal juhul mina sinust aru ei saa,” turtsatas Lu, pöördus küljega ja vabastas oma varruka, „ja selle koerapoja ees ma küll vabandama ei hakka!”
„Ei olegi vaja,” lausus May rahustavalt. Pani siis käed sõbranna õlgadele, pööras ta näoga enda poole ja jätkas: „Mina olen selle asutuse juhataja ja vabandan ise ka sinu eest.”
See oli ilusasti öeldud, kuid ometi jäid Lu hinge kriipima sõnad – vabandan ka sinu eest. Ta ei leidnud endal mingit süüd olevat. Neiu surus maha soovi vastu vaielda. Ta teadis, et kui vaja, lasi May Floy leebe pealispinna alt terast paista, mis oli üks põhjustest, miks „Lotus” Bangkoki-suguse suurlinna konkurentsis suutis püsima jääda. Lu kehitas õlgu ja pöördus silmi peites minekule.
„Sina oled boss,” lausus ta vaevalt tajutava irooniaga, „eks sa ise tead ja otsustad”
„Ei, Lu.” Sõbranna käsi peatas ta pisut järsemalt, kui olnuks viisakas. „Meie sinuga peame mõtlema ühtemoodi.” Uuesti pööras „Lotuse” direktriss oma äripartneri näoga enda poole ja lausus sisendavalt: „Ainult siis töötab meie firma kasumiga.” Lu tõstis pilgu May silmadesse, kust vaatas vastu äritarkus.
„Neljandast lahkub täna õhtul lennukile saksa vanamees, kes siin noorte poistega vallatles.” May vaatas kaunist randmekella ja jätkas: „Poole tunni pärast läheb ta ekskursioonile Ayuthayasse. Tagasi saabuvad nad laevaga mööda Chao Praya jõge kella kuueteistkümneks. Sakslase lennuk läheb kell üheksateist. Nagu näed, vaatamata sellele, et ta on toa eest maksnud, pole tal sellega täna enam midagi peale hakata. Maksan talle ühe päeva raha tagasi, saadan pagasi taksoga laeva vastu, see viib härra ühtlasi kohe ka lennujaama. Inimesele loome positiivse mulje, et kanname tema eest igati hoolt liigset raha võtmata ning teisalt lahendame ka enda siseprobleemid.”
Salamisi imetles Lu sõbranna paindlikku mõistust, kuid solvang hinges ei lasknud seda avalikult tunnistada.
„Vaid kolm päeva on neljas vaba, mis siis saab?” Parastav alatoon neiu hääles jäi õrnalt kõlama.
„Siis, siis,” kordas May ja naeratas esimest korda, „siis leiame jälle mingi võimaluse ja arendame asja edasi.” Lemaania neegrit ei saanud niisama lihtsalt hotellist välja visata.
„Mine nüüd, Lu,” lükkas May sõbrannat hellalt ukse poole, „mine puhka kodus välja, sul on kakskümmend neli tundi seljataga. Küll ma asjad ise siin ära klaarin.”
Lu manas näole sõbraliku ilme, kuid lahkudes jäi hinge hapukas maik. Ärilisest seisukohast oli Mayl tuhat korda õigus – iga klient ja tolle heaolu olid firmale eluliselt tähtsad, kui aga meenutada neegrit ja tolle käitumist, siis oleks Lu, hoolimata firma heast käekäigust, mehe kohe politsei kätte toimetanud. Mõtlikult uksest välja astudes kehitas neiu eneselegi märkamata õlgu, jättes vastamata naeratustele, millega kiimas saksa pensionärid teda õlleklaaside tagant saatsid. Viibates kõnniteel taksot, komistas Lu selga härrasmehele, kes pöördudes osutus eile saabunud ja viiendasse tuppa kolinud saksa ärimeheks.
„Oh, entschuldigen Sie, bitte, schöne Fräulein Lu,”3 tõstis sakslane galantselt oma õlgkübarat. „Saite ametist priiks?” Richard Menzel, meenus neiule võõra nimi, nagu meenus ka esimesel kohtumisel härrasmehest õhkunud mehelikkus. Juba õhtul oli Lu võõrast salaja kõrvalpilguga saatnud. Midagi selle mehe juures sundis pead pöörama.
„Tere hommikust, härra Menzel, tere hommikust,” vastas neiu tervitusele ja vibutas uuesti kätt mööda tuhisevale taksole. Täna hommikul ei olnud tal isu kellegagi vestelda ja seepärast lisas ta naeratust näole manades:
„Sain ametist priiks ja nüüd kiiresti koju mehe ja laste juurde.” Üks taksodest peatus ja tagurdas hotelli ette.
„Küll mina aga kadestan teie meest,” oli sakslane varmas komplimenti viskama. „Nii ilus naine ja lapsed ka veel pealekauba.” Mehe hääles kõlas vaevu tajutav iroonia.
„Nägemist, härra Menzel!” Lu viipas härrasmehele ja lipsas takso tagaistmele. Aga tema kõrvu jäid kõlama sakslase iroonilise hääletooniga lausutud sõnad: „Nii ilus naine ja lapsed ka veel pealekauba.” Mees oleks nagu teadnud, et Lu ei olnud abielus.
Peterburi
Kindralleitnant Rametov
Mõtlikult, kaks kätt punase kaustaga seljal, seisis kindralleitnant Rametov akna all ja vaatas üle Aleksander Nevski silla voogavat autodesumma. Enesele märkamata oli ta nii seisnud ligemale pool tundi. Sadade mootorite kurdistav müra ei ulatunud üheksanda korruse helikindlate klaasidega kabinetti, kuid sinine ving, mida sajad sõidukid tekitasid, oli silmaga selgelt nähtav ja virvendas kevadiselt soojas õhus. Neeva vastaskaldal uhkeldav moodne uus võõrastemaja „Pribaltiiskaja” peegeldas sadadelt akendelt sillerdavat hommikupäikest. Kaldapealsel parkimisplatsil hotelli ees kees vilgas elu – kahekorruselised turismibussid manööverdasid, taksod ootasid ja jahtisid kannatlikult saaki, pakikandjad sekeldasid kärudega.
Vassili Aleksejevitši pilk rändas objektilt objektile, kuid samas tegeles aju pingsalt teiste probleemidega. Kindralile ei andnud rahu alampolkovnik Pigilevi juhtum Tallinnas. Ühestki dokumendist ei paistnud silma põhjust, mis oleks andnud alust mehe pagendamiseks. Kas polnudki äkki see alampolkovniku skandaalse käitumise käivitajaks? Vassili Aleksejevitš lõi kausta lahti ja leidis raporti alampolkovnik Pigilevi sanktsioneerimata kohtumisest Eesti vastloodud Teabeteenistuse koordinaatori Vallakuga. Tegelikkuses oli see mees endine Luure Keskagentuuri kaastöötaja, ühesõnaga, selle organisatsiooni mitteametlik käepikendus Balti mere kaldal. Hajameelselt lehitses kindral dokumenti ja pidi märkima, et Paldiskis baseeruv GRU osakond oli teinud tublit tööd, hoidnud alampolkovnikut kindlalt luubi all. Aga miks? tekkis kindrali peas uus küsimus. Miks oli Paldiski grupil tarvis kedagi endi hulgast jälitada ja üsna pika aja jooksul? Veel korraks lappas Vassili Aleksejevitš kausta ja veendus: raportid alampolkovniku jälgimisest said alguse aasta tagasi, peaaegu kohe, kui Pigilev Tallinna saabus. Tundus nagu oleks alampolkovnik spetsiaalselt Eestisse järelvalve alla toodud, imelik?
Kindralleitnant Rametovile polnud mingiks uudiseks GRU-s valitsev totaalne ringkäendus. Veel enam, organisatsioon soodustas igati sellist asja, nõudes kaastöötajatelt ettekandeid selle kohta, millised kõhklused ja kahtlused neil on oma kaasvõitlejate suhtes. Aastaid oli Rametov töötanud USA-s GRU residendi ehk Navigaatorina, nagu seda luurežargoonis nimetati. Kuidas agentuurisiseselt inimesi kontrolliti, nende peensustega oli ta hästi kursis. Kindralleitnant mäletas veel nagu eile oma saabumist Londoni residentuuri käsutusse 1976. aastal, kus ta esialgu niinimetatud hurdana ametisse asus. GRU-siseses slängis nimetati hurtadeks residentuuri tööle saabunud noori kogemusteta ohvitsere. Nad alustasid oma tegevust residendi asetäitja, nooremliidri otsese kontrolli all, tegid kõige mustemat ja räpasemat tööd, kindlustades operatsioonide läbiviimist. Hurtade teha jäi alati kõige mahukam ja raskem osa, samuti ka varjaagide tagala kindlustamine. Varjaagid olid järgmine aste luurehierarhias ja selleni jõudmiseks tuli mehemoodi