Ruutuemanda sündroom. Lembit Uustulnd
Читать онлайн книгу.
situatsioone ja prognoosides vanakeste poolt rohelise kaleviga kaetud laua taga tehtavaid otsuseid, siis nüüd kobati suuresti pimeduses, mis oligi juba oma esimesi kibedaid vilju andnud.
Venelased omakorda väitsid, et nemad pole 1992. aastal mitte aktiviseerinud, vaid hoopiski vähendanud luuretegevust ja välisluure koosseisud olla poole võrra kokku kuivanud. Pealtnäha sai ka selle väitega nõustuda. Kas nüüd just poole võrra, aga venelased olid oma luuretegevust kärpinud tunduvalt. Kõik need struktuurid, mis üle maailma olid loodud nii Aafrikas, Aasias kui ka Kesk-Ameerikas niinimetatud sotsialistlike revolutsioonide turgutamiseks, kadusid koos Nõukogude Liidu ja selle maailmarevolutsiooni teooriaga. NLKP Keskkomitee oli igal aastal jaotanud ainuüksi maailma kommunistlikele parteidele 30–40 miljonit dollarit, et kindlustada nende meelsust vajalikul kursil, mida rääkida siis muust abist kuni Lähis-Idas tegutsevate terroriorganisatsioonideni välja. Kellelegi polnud saladuseks, et suur osa terroriste olid saanud väljaõppe kas suisa Venemaal või siis Nõukogude Liidu rahadega teistes sotsmaades. Nüüd vaadati Moskvas asjadele kainema pilguga. See aga tähendas, et Venemaal oli nüüd rohkem võimalusi suunata oma tegevust USA ja selle liitlaste vastu. Väga raske oli kedagi selles veenda, sest Bill Clinton tegi aktiivselt reklaami Boriss Jeltsinile ning kutsus üles Venemaad majanduslikult abistama.
Teisalt võttes oli kogu maailm arusaadavalt mures. Venemaa viskles võimuvõitluse kütkeis. Kord oli Moskvas Boriss all ja rahvasaadikute kongress peal, siis vastupidi, ning paraku ei olnud see ainult Venemaa võitlus, pihta võisid saada ka teised riigid, kes polnud seda millegagi ära teeninud. Arusaadav oli ka Clintoni ja teiste lääneriikide esindajate soov Jeltsini positsiooni säilitada. Boriss oli tuntud figuur, kellega andis paljuski kokku leppida, juhtuks aga tuumakohvri valdajaks mõni Vladimir Žirinovski sugune tegelane… Kõigele vaatamata ei tohtinud Venemaa luuretegevust silmist lasta, seda enam, et viimased aastad oli üks ebaõnnestumine teise järel tabanud Luure Keskagentuuri. Kohati tundus, nagu oleks LKA olnud venelaste luureteenistuste filiaal, kahtlaselt palju ja täpselt teati Moskvas Luure Keskagentuuri tegevusest.
Thomas Thamerick peatus ja asetas käed seljale. Hõlmad valla, kõigutas ta end kandadelt varvastele ja vaatas heledas päikeses silmi kissitades jõele. Kõikudes küljelt küljele, lähenes piki rinnatist vibalik afroameeriklane, lükates enese ees ilmselt poest näpatud ostukäru ning jorisedes mingit räpi-joru. Ta kandis määrdunud kulunud teksapükse ja korvpallitossusid, mille otsast varvas välja vaatas. Mees oli tõmmanud võidunud suusamütsi silmadeni ja tõstnud räpase pintsakukrae kõrvuni. Tegu oli tüüpilise asotsiaaliga, niisuguseid liikus kümnete kaupa 190-ndail tänavail. Roostetanud käru rattad kriuksusid lohutamatult, kui ettepoole kookus narkar kogu oma maist vara läbi lompide lohistas. Ei suviselt soe ilm ega ere päikesepaiste suutnud mehe tähelepanu köita. „Jogo, jogo, joo…” jorises ta mingit viisijuppi ning kõigutas end käimise taktis.
Kindrali tähelepanu köitis üksik valge kaater, mis kergelt pärivoolu liugles. „Kuid ma nagu linnukene…” ümises Thomas lõbustatult endamisi ja vaatas jõele. Käru rattad kriuksusid juba selja taga.
Räpijorutaja leidis end järsku sügavalt kärus istuvat, nii et käed ja jalad olid tegevusetult kinni kiilutud. Mees ei jõudnud veel heitest toibuda, kui kindrali muhelev nägu ta kohale kummardus ning Thamerick tema kaenlaalusest kabuurist relva haaras. Vibalik kuju rabeles, püüdes kärust pääseda, kuid kindrali haare oli raudne.
„Teie nimi ja auaste?” Muie kindrali näolt oli kadunud ning tähelepanelikud hallid silmad uurisid kärus istujat.
„Leitnant Michael Jerney, söör.” Must mees langetas piinlikkust tundes silmad. Pidi see siis nii minema, kirus ta mõttes ennast. Istu nagu imik potil, jalad üle vankri ääre ja kõike seda parastavate ning itsitavate kaaslaste silme all, kes teispool tänavat autos passivad.
„Hea küll, leitnant, ronige kärust välja ja võtke oma „kahur”.” Kindral ulatas relva, käepide ees, piinlikkust tundvale noormehele.
„Kandke ette Bill Williamsile, nii vist oli teie vahetuse turvateenistuse ülema nimi. Öelge, et ma pidasin teid kinni.” Kindral tegi pausi, lastes noormehel kärust välja ronida ja jätkas: „Ma olen tuhandeid kordi öelnud, et ei taha ühtegi turvateenistuse meest oma silma alla tolgendama.”
„Nojah, söör, aga meil on eeskirjad…” kogeles leitnant Jerney jalalt jalale tammudes
„Tean,” lõikas kindral noormehel sõnad suust. „Teie asi on kaitsta, aga mitte minu nina all mingit maskeraadi korraldada.” Põlglikult andis Thamerick kärule jalahoobi. Solvunult kriunatades veeres see kümmekond meetrit eemale, põrkas vastu graniitrinnatist ja jäi käätsatades seisma. Häbistatud leitnant tõmbas pea õlgade vahele ja pomises silmi peites:
„Me ikka teie pärast, söör… ja… ja nagu… nagu parem oleks, söör.”
„Nagu parem oleks, söör,” osatas Thomas, irooniline naerusäde silmades. „Luures, leitnant, ei ole pisiasju. Kui olete juba otsustanud maskeeruda, siis tehke seda oskuslikult. Pidage meeles, treenitud silm ei vaata seda, mis spetsiaalselt on vaatamiseks välja pandud, vaid seda, mida varjata püütakse.”
Michal Jerney kehitas õlgu ja pomises: „Ma ei saa aru, söör.”
„Mõelge pisut,” patsutas Thamerick noormehe õlale, „kui sellises maskeeringus oleksite mulle 190-ndatel tänavatel vastu trehvanud, poleks selles midagi erilist olnud, aga siin…” Kindral viipas soliidsetele majadele, asutuste reale ja jätkas: „Siin Hudsoni kaldapealsel West Streetil on see pigem imelik ja äratab tähelepanu.” Michal Jerney tundis piinlikkust. Noormees sai aru, et oli arvestustega alt läinud. Ta oli tahtnud tõestada iseenesele ja oma kaaslastele autos, et on parim, suisa nii hea, et kindral Thamerick, see vana kooli luureäss, ei suuda oma proteesidega seda pähklit hammustada. Tuli välja, et suudab küll ja kuidas veel ning väga valusasti.
„Pisut veel teie vigadest, leitnant,” jätkas Thamerick noormehe piinamist. „Ükski asotsiaal ei kanna 250-dollarilisi firmapäikeseprille. Kui kannate vanu rõivaid, peaksid ka sokid olema vastavad, soovitav teine teisest paarist. Veel praegugi piilub kulunud teksapükste august säärele kinnitatud püstoli rakmerihm. Kui rääkida aga kaenlaalusest kabuurist, siis olite selle valesti nihutanud, nii et jättis juba kaugelt nähtava kühmu teie pintsaku seljatagusele.”
„Saan aru, söör. Olen süüdi, söör.” Noormees ajas end sirgu ja vaatas esimest korda kindralile otsa.
„Siis on hästi, leitnant Jerney,” muheles Thamerick, ulatades kohmetunud noormehele käe. „Jogo, jogo, joo…” jorises ta valeräpparit osatades, mis tõi naeru ka noormehe paledele. Ere päikesekiire välgatus sundis Thomas Thamericki tegutsema. Tugev hoop rindu viis jahmatanud leitnant Jerneyl jalad alt. Kukkudes kuulis ta kindralit röögatavat: „Rinnatise taha, kiiruga!” Mehed veeretasid end päästva graniidi varju. Samal hetkel tabas just seda kohta, kus nad hetk tagasi olid seisnud, kuul, lõi asfaldist välja kivipuru ja kadus vingatades kaugusesse. Thomas Thamerick tundis vanu aegu naasvat, adrenaliin lõi veresoontes pulbitsema. Polnud agent Manuse reaktsioon kadunud veel kuhugi ja selle tunnetamine tegi enesetunde väga mõnusaks. Leitnant Jerney rabas taskust kõrvaklapi, kinnitas kiiruga põsele mikrofoni ja sosistas ägedalt:
„Kolmas, kolmas, siin kakskümmend üks, esimest rünnati, kuuldel.” Kõrvaklapist kostis ainult vilinat ja raginat. Noormees kordas kutsungit, koputas mikrofonile, püüdis seadistada pulti vööl, kuid kõik oli asjata. Lebades graniitrinnatise varjus, vaatas kindral muigamisi noormehe askeldusi pealt.
„Jätke see mänguasi rahule. On ilmselge, et sellele sagedusele on segaja peale lükatud.” Thamerick märkas, et noormehe silmades ei olnud kartust, pigem piilus sealt hasart. Et üle rinnatise piiluda, püüdis leitnant end jalgadele upitada.Viimasel momendil jõudis Thamerick noormehe tagasi tõmmata ning kohe vingatas graniidilt ka kuul, hetk hiljem veel teinegi, mis mõni meeter eemal asfalti tabas. See on snaiper, kaliiber 7.62, mõtles Thomas endamisi ning lausus: „Noormees, surnud turvamees ei ole enam turvamees, ärge ilmaaegu saatust narritage.”
„Aga nad lähevad ju minema, pääsevad putku,” sosistas leitnant ärevalt ning tema silmades oli tõeline hurdakoera ulukiihalus. Juba üksnes selle