Ruutuemanda sündroom. Lembit Uustulnd
Читать онлайн книгу.
keelt ei tasu vist proovidagi,” jätkas eksamineerija muheledes, kuid siiski rootsi keeles, „see on teie emakeelele küllaltki lähedane.”
Asi hakkas ka Christinale nalja tegema ja ta sõnas svenssonite keeles:
„Muidugi ei ole rootsi keel minu tugevaim külg.”
Mees leti ees lõi vaimustuses käsi kokku, tal oli tõeliselt lõbus. „Kas te aga seda keelt ka oskate?” päris ta järsku vene keeles ja jäi baaridaamilt vastust ootama.
„Prože pani,” vastas naine õlgu kehitades, kuid tema süda tegi jõnksaku.
„Ahaa, vahele jäite,” võidurõõmutses sakslane, „mina küsisin vene keeles, teie vastasite poola keeles.”
Christina kehitas veel kord õlgu, manas näole ullikese ilme, asetas külmkapist haaratud koorekannu ja auravad tassid kandikule ning suundus nõtkel sammul baari aknaalusesse lauda kohvi serveerima. Naine tundis kuklaga, kuidas leti juurest seiravad teda eksamineerija terashallid silmad, ja see ei olnud meeldiv tunne.
„Kas võin veel midagi pakkuda?” küsis baaridaam ametlikul toonil ja saksa keeles, kui oli leti taha naasnud.
„Viimase testiga jäite jänni,” naeratas härrasmees. Tema uuriv pilk oli jälle vahetunud mängleva vastu.
„Jah, muidugi, seda muidugi.” Christina hääl kõlas tõrjuvalt ja jäiselt, andes igati mõista, et tema ülesandeks on kliente teenindada, mitte keeleeksameid sooritada. Mõistes naise solvumist, muheles klient, otsis rinnataskust visiitkaardi ja ulatas selle galantselt kummardades üle leti.
„Richard Menzel – Reinstahl Nordzeeverke Emden, tegevdirektor,” luges Christina kaardilt ja vaatas küsivalt mehele otsa.
„Saagem tuttavaks, Christina,” ütles mees ja ulatas käe. Baaridaam kehitas õlgu, kuid oli sunnitud žestile vastama.
„Ärge pange pahaks minu pealetükkivust.” Mees vabastas tema käe, hoidmata seda nii pikalt, et see oleks muutunud ebaviisakaks. „Selle keeletestiga oli mul tõsi taga.”
Christina kulmud kerkisid küsivalt, üllatus ta silmades ei olnud teeseldud.
Mees rüüpas sõõmu õlut, pühkis korraliku valge taskurätikuga üle huulte ning jätkas hindavalt naist silmitsedes:
„Kas teile, Christina, ei ole oma keeleoskuse juures tulnud kunagi pähe ametit vahetada?”
Baaridaamile ei meeldinud see jutt, ta pöördus nipsakalt kõrvale, otsides tegevust riiulitelt. Tal ei olnud soovi oma plaane ega eraelu kellegagi jagada. Seda taipas ka härra Menzel ning tõstis vabandavalt käed.
„Ei, ei, jumala pärast, ei. Ma ei kavatse omavoliliselt üldse teie eraellu trügida, ütlen ausalt, mulle imponeeris teie andekus.” Saamata sõnagi vastuseks, jätkas sakslane: „Ma olen juba paar aastat vaadanud ringi, et leida inimest, kes mind tööülesannete juures abistada suudaks. Saate isegi aru, rahvusvaheline bisnis.”
Menzel tegi pausi, jättes öeldu õhku rippuma. Christina Frieberg jätkas klientide teenindamist, ise poole kõrvaga härrasmehe juttu jälgides. Ta oli harjunud leti taga kuulama purjus meeste loba ja ettepanekuid tehti siin igasuguseid.
„Härra, Menzel,” pöördus ta sosinal sakslase poole, orkester oli teinud väikese pausi, „teie ettepanek ei kõla just originaalselt. Sekretärikohtade pakkumisi tehakse siin küll üle õhtu. Tavaliselt on eeltingimuseks, et tööga võiks kohe pihta hakata. Te ju mõistate, mida ma mõtlen?” Pilkavalt vaatas naine meest leti ees.
„Jajah, preili või proua Frieberg, meeleldi usun,” lausus mees ja tema hääletoonist võis välja lugeda piinlikkust. „Ega minagi puust pole, jumalale tänu, silmanägemine on mul ka veel hea, nii et neist pakkumistest saan ma täitsa aru.” Mees vakatas, lastes hindaval pilgul naisel puhata.
Richard Menzel hakkas Christinale üha rohkem meeldima. Ta oli tasakaalukas, soliidne, ei löönud verest välja, aruka jutuga, intelligentne ja keelteoskaja, samas, mis seal salata, väga imposantse välimusega. Mehe brünettidesse juustesse oli saatuse poolt visatud hõbehalli, vuntsid ülahuulel piinliku täpsusega pügatud, tahtekindel suu ei sallinud vasturääkimist ja silmad, need hallid silmad, see olid hoopis omaette jutt. Härra Menzeli silmad vaatasid kord teravalt ja torkivalt, siis jälle mänguliselt ja lustakalt. Nendes peitus salapära. Need olid niisuguse mehe silmad, kes on kindel oma võimetes, kes on harjunud saama, mida ta iganes tahab. Need silmad olid võimelised enesele allutama.
„Vaadake, proua Frieberg,” jätkas Richard Menzel, „vaatamata teie poolt öeldule pakuksin ma teile minu kui tegevdirektori abi kohta.” Mees tõstis pilgu õlleklaasilt, mida ta oli näppude vahel veeretanud. „Muidugi tahaksin ma veenduda, et tegu on ikka õige inimesega. Selleks peaksin teile mõned küsimused esitama, kuid kahtlen, kas see siin just kõige sobivam koht on.”
Menzel vaatas mürtsuva muusikaga baariruumis otsivalt ringi ning laiutas lootusetult käsi. Christina, kes vahepeal teenindas kliente ja silmanurgast sakslast jälgis, kummardus üle leti.
„Härra, Menzel, minu arvamust pole te ju küsinud. Miks te arvate, et see amet mind üldse peaks huvitama?” Naise rohelistes silmades tantsisid iroonilised kuradikesed.
„Ei, nojah, seda muidugi.” Härrasmees puhkes meeldivalt naerma ja kummardus samuti üle leti lähemale.„Muidugi tundub see naljakas, kui sellises miljöös ja lausa õlleklaasi taga tööpakkumist tehakse. Saan aru, see on kergemeelne. Ausalt öeldes, tavaliselt ma nii ei käitu, kuid ütlen veel kord, tõepoolest avaldas teie keeleanne mulle sügavat muljet. Hea küll, unustage ära!” Richard Menzel tegi vabandava žesti ja pöördus saali poole, et melu silmitseda. Muusika mürtsus, kesk põrandat lõid ennastunustavalt tantsu tööveteranid.
„Mis teie pool palka pakutakse?” kuulis mees nöökamisi esitatud küsimust selja tagant. Naerusäde silmis, pöördus ta baaridaami vaatama.
„Kas väike huvi ikka tekkis, jah?” päris ta muiates. Siis tõsines tema näoilme ning hallid silmad muutusid jälle testivaks.
„Vaadake, proua Frieberg, esmalt peaksime vestlema, et ma saaksin oma arvamuses kindel olla. Mis puutub palgasse, usun, see saab olema aste kõrgem sellest, mida siin teenite.” Mees tegi käega graatsilise ringi, hoides naist oma võimukate silmade fookuses.
Christina oli ammu unistanud tasuvast tööst kuival maal, normaalsest korterist ja sellest, et võiks tütrekese täiesti enda juurde võtta. Senine elu oli otsekui pidev põgenemine tõelisuse eest, lisaks sellele seadis piirid teenitud raha. Kui Richard Menzeli jutt vastas tõele, oli see tema elu võimalus, mida ei tohtinud lasta käest libiseda. Naine mõõtis meest silmadega ja vaagis seda, mida ta nägi. Kusagilt otsast ei paistnud tegu olevat petturiga, kuid mine sa tea, maailmas liikus igat sorti rahvast.
Richard Menzel oli oma käigu teinud, pakkumine oli lauas ning ta arvas õige inimese leidnud olevat.
„Ah et vestelda?” päris naine, et aega võita. Tal tuli otsustada. Lõppude lõpuks ei kohustanud ju vestlus millekski. „Vestelda muidugi võiks,” jätkas ta kaalutlevalt ning viskas õnge välja: „Peaksin vist teile oma kajuti numbri ütlema?” Kuid härra Menzel vältis oskuslikult karisid.
„Ei, ei, proua Frieberg,” tõstis ta eitavalt käed, „selleks pole küll vajadust, ehk jääksime neutraalsele pinnale.” Mees jätkas uitmõtte toel: „Öelge palun, mis kell te „Laguna” sulgete?”
„Kell kolm, härra Menzel,” lausus Christina leti taga klaasidega askeldades. Ühelt poolt oli sakslane osanud tema looritatud testimiskatset nii kergelt ja pingutusteta pareerida, et see oli isegi solvav, teiselt poolt pani see siiski uskuma, et härral võis asjaga tõsi taga olla. Seda viimast ihkas Christina kogu südamest uskuda.
„Kell kolm,” kordas sakslane mõtlikult. „Mis siis ikka, kui kolm, siis kolm. Kui teile koormav ei ole, ma tuleksin kella kolmeks tagasi?” Küsivalt tõstis mees pilgu naisele. „Vestleksime siinsamas mõne laua taga ja jooksime kohvi.”
Christina noogutas, tema vaimusilmas kangastusid uued perspektiivid: suurem palk, rohkem võimalusi