Ruutuemanda sündroom. Lembit Uustulnd
Читать онлайн книгу.
õhku tõusmiseks. Projekti „Raudratsu” salastusaste oli nii kõrge, et isegi LKA resident Lemaanias Jack Nelson ei teadnud üksikasju. Just Thomas Thamerick oli juhtinud seda väikesearvulist Kondor-gruppi, kes kõigile üllatuseks ilmus ei kusagilt Amarra paleesse, et aidata pukki Tolkero. Üllatus üllatuseks, kuid mehed jäid hiljaks. Venelased olid püüdnud selleks ajaks juba ise Amarrat likvideerida, mille peale viimane paleest putket tegi. Videokassett, millele oli salvestatud atentaat Amarrale, sattus Thamericki valdusse ja aitas hiljem NSV Liiduga viigi välja mängida.
John sügas mõtlikult lõuga, vaatas eredasse päikesesse ning haigutas väsinult – küll oli Lemaanias siis rabelemist. Mees pöördus tagasi laua taha, jättes kardinad avatuks. Sel ajal tegutses Alboris NSV Liidu poolel legendaarne isiksus, alampolkovnik Tamov GRUst, kes täiesti arusaamatute kokkusattumuste tulemusena langes kolonel Thamericki kätte vangi väikesele kalatraalelile, millega Kondor-grupp saabus Amarra paleed vallutama. Järgmisel päeval oli Jack Nelson saatnud teda koos paari mehega karile kinnijooksnud traalerit otsima, kuid ei vangistatud alampolkovnikust ega laevukesest olnud enam jälgegi. Igatahes LKA-le oli see suur kaotus, sest alampolkovnik Tamov oli NSV Liidu võtmefiguur Lemaanias, kes teadis peaaegu kõike, mida venelased plaanitsesid.
„Tamov, Tamov…” nohises John, kustutas laualambi, tõstis prillid uuesti ninale ja istus ohates toolile. Amarrat Tolkero vastu välja vahetada ei õnnestunud. Kogu triangli tulemusena sai pukki tolleaegne peaminister Omar Bowara. Kes teab, võib-olla oligi see kõige parem variant. Venelaste mõjujõud riigis ja nende kohalolek olid selle kümne aastaga igatahes muutunud olematuks. Kindlasti mängis siin suurt rolli ka NSV Liidu lagunemine, kuid Omar Bowara oli igal juhul kaval riigimees, kes oskas oma kitse ka veel siis lüpsta, kui too ainult titside varal püsti seisis.
„Tamov, Tamov…” pomises John Hales järjekordset toimikut avades. LKA ringkondades tunti ja teati seda nime. Alampolkovnik oli GRU superäss, kes aastaid maailma mitmetes rajoonides valmistas LKA-le peavalu. Temast oli püütud lahti saada, elimineerida, kuid ikka oli mehel õnne eluga pääseda. Hales lükkas toimiku kõrvale ja klõpsas arvuti tööle. Ta sisestas kolm järjestikust parooli ning sisenes salastatud informatsiooni failidesse.
… Alampolkovnik Tamov, Leonid Ivanovitš, agendinimi Kvaasi, sündinud 1940. aastal Stavropoli krais Allmäe eesti külas. Lõpetanud Leningradi Frunze-nimelise sõjaväemerekooli ja 1965. aastal GRU Novgorodi luurekooli, saanud eriettevalmistuse kõigi relvaliikide käsitsemiseks, karates must vöö. Isa – Ivan Ivanovitš Tamov jäänud kadunuks sõja käigus, ema – Olga Karlovna Tamova Leningradis meditsiiniteaduste doktor, professor, surnud 1960.
Riburada tuli operatsioone, peaaegu kõigis neis oli mänginud peaosa see keskmist kasvu, terashallide silmade, tahtekindla näo ja lühikeseks pöetud heledate juustega mees, kes fotolt vastu vaatas. Pildi juurde oli lisatud ainuke teadaolev foto agent Kvaasist. Kõige lõpust leidis Hales read: „Alampolkovnik Tamov hukkus 1983. aastal Lemaanias operatsiooni „Reverse” käigus.”
Jah, venelastel on tõepoolest raskekahurvägi kohal olnud, mõtles Hales tooli eemale lükates. Ta sirutas jalad kaugele laua alt välja ning nõjatus istme seljatoele. 1983. aasta oli üldse üks kirev aasta nii talle isiklikult kui ka luuremaailmale. Venelased kaotasid Lemaanias Tamovi, aga paremini ei läinud ka LKA-l, kes jäi ilma kahest väga väärtuslikust agendist – kindral Silajevist, kes oli GRU-s väga heal positsioonil, ja agent Spryst alias Maria Smirnovast. Johnil ei olnud au tunda Sprayd, olgugi et nad viibisid samal ajal Lemaanias, kuid imelugusid selle naisagendi osavusest oli ta kuulnud küll ja küll. Hales vidutas heledas päikeses silmi. Värvifotot Maria Smirnovast oli talle hiljem näidatud ja see püsis meeles. Välimuselt modelli meenutav, millele tuli lisada paindlik tugevalt analüütiline mõistus, ja kõik see kokku andis ettearvamatu resultaadi. Ja milline tobe surm, mõtles mees otsmikku masseerides, mingi mürginool kusagil džungli pärapõrgus. Uuesti tõmbas ta tooli lauale lähemale ja kummardus arvuti kohale.
„Mille kuradi pärast see üritus seal Lemaanias viiki jäigi?” esitas ta iseendale küsimuse ja otsustas veel kord läbi lehitseda „Raudratsu” materjalid. „Mh-mh,” mühatas ta arupidavalt, „mõlemal poolel olid kompromiteerivad tõendid, kuidas pagan need aga valedesse kätesse sattusid?”
John Hales süvenes kolonel Thamericki raportisse:
…12. november 1983, neljapäev… arutades agent Spryga viimaste sündmuste loogikat, jõudsime järeldusele, et Amarra lavastas enda hukkumise jõel, õhkides presidendi kaatri ning põgenes ise, kasutades kaatrit, millega saabusime meie, samal ajal, kui Kondor-grupp pidas lahinguid presidendipalees. Hilisema analüüsi tulemusena sai selgeks, et Juan Ndego pidi varjuma kusagil läheduses. Selliseks kohaks sobis imehästi Sierra Blanca mäel asuv koobaste süsteem, kus 1973. aastal asus Lemaania Töörahva Liidu partisanide peabaas. Liikudes džunglis mööda vaevalt eristatavat rada, leides püüniseid ja lõkse, sai üha selgemaks, et oleme õigel teel ja üsna hiljuti on keegi siitkaudu läinud.
Kell 13.12 kohaliku aja järgi tabas salamürginool agent Spryd. Tegin antiseptilise süsti, kuid mürgi päritolu oli teadmata ja antiseptik ei aidanud. 13.26 jätsin agent Spry seersant Browni järelevalve alla ja jätkasin teed koopa suunas…
John Hales sirutas selga ja ringutas. Kolonel Thamericki käsi oli kiretult fakte järjekorda lükkinud, kuid millised emotsioonid peitusid nende sõnade taga! Kummardudes uuesti ekraani kohale, jätkas mees tuttava teksti lugemist. Edasi läks kõik nii, nagu ta juba varasemast mäletas. Kolonel avastas koopa, tuvastas enesetapu tunnustega Lemaania presidendi surnukeha, eesruumist leidis lisaks veel kaks laipa, üks oli kuulus Amarra adjutant Uberto ja teine Lemaania julgeolekuvalitsuse ülem polkovnik Murano. Oli näha, et need kaks viimast olid omavahel võidelnud ning saanud surma üheaegselt. Kiirelt libistas Hales pilgu üle raporti, peatudes veel kord ridadel, kus kolonel kirjeldas selle tähtsa videokasseti ja Amarra päevikute leidmist salapeidikust. Kõike seda luges ta juba mitmendat korda, kuid ometi püsis tunne, et kolonel Thamerick oli jätnud midagi ütlemata. John Hales ei suutnud kuidagi mõista, mis on see midagi. Klõpsutades hiirega naasis ta uuesti sellele kohale koloneli raportis, kus kirjeldati agent Spry jätmist seersant Browni hoole alla. Sulgudes oli lisatud: „Vaata seersant Browni raportit.” Hiireklõpsuga avas Hales dokumendi. Kondor-grupi sõjamees kirjeldas täpselt, põhjalikult ja kiretult sündmusi:
… 13.26 kattis kolonel Thamerick agent Spray oma tuulejakiga, andis korralduse valvata kannatadasaanut ja lahkus Sierra Blanca suunas. Varjusin põõsastesse ja jälgisin hoolega ümbrust. Midagi kahtlast ei märganud. 13.56 palus kannatanu juua. Astusin varjupaigast välja, kus mind tabas selja tagant antud hoop pähe, kaotasin teadvuse. Meelte selginedes leidsin end kinniseotuna, prunt suus ja side silmadel, kümme jardi eemal põõsastes. (Hiljem mõõtsin üle.) Kuulsin Sprayd rääkimas keeles (arvatavasti vene keeles), milles nad koloneliga suhtlesid, arvasin, et kolonel on tagasi, kuid kellegi teise isiku kohalolekut tuvastada ei õnnestunud. Arvan, et kannatanu sonis mürgitusest tekkinud kõrge palaviku tõttu, korrates mitu korda midagi pantrite või lõvidega seoses…
Nende ridade kõrvalt leidis John psühhiaatri märkuse: „Hallutsinatsioonid, ajuvapustuse tagajärg – normaalne nähe.”
„Hallutsinatsioonid,” pomises Hales pahuralt ja jätkas sõjamehe raporti uurimist:
… 17.28 naasis kolonel Thamerick, kes vabastas mind köidikutest. Tuvastasime, et Spry on surnud, vägivalla tundemärgid puudusid.
„Lõvid ja pantrid, lõvid ja pantrid,” korrutas John tusaselt ja sirutas selga. Midagi ei saanud siin selgemaks, mingi ähmase ajuga seersandi sogamine. Aga kuidas sattus ikkagi venelaste kätte Tolkero kõnega kassett ja kirjalik pöördumine Lemaania rahva poole, mis olid enne plaanitavat Amarra kukutamist spetsiaalselt LKA poolt valmis meisterdatud ja ootasid kolonel Thamericki käes oma õiget aega, et neid Lemaania raadios ette mängida?
Uuesti otsis Hales üles koha Thamericki raportis, kus too kirjeldas, kuidas oli jätnud oma tuulepluusi agent Sprayle katteks seersant Browni järelevalve alla. Kui ta naasis, oli Maria Smirnova surnud ja kompromiteerivad materjalid jopi taskust kadunud.
Jah, kõik kattus, mõtles John tusaselt, masseerides järjekordselt otsmikku. See, kes ründas seersant Browni,