Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
ära mürgitada, enne kui see mõte teoks sai, ja nüüd varjab Lysa teda Kotkapesas. Ta ei lase poissi mingil juhul enda juurest ära, võid selles kindel olla.”
„Siis pead sa Shireeni Kotkapesasse saatma,” käis meister peale. „Lohekivi on lapse jaoks kõle paik. Las tema narr läheb temaga kaasa, et tal üks tuttav nägu kogu aeg kõrval oleks.”
„Tuttav ja jube.” Stannis kibrutas mõtlikult laupa. „Siiski… seda tasuks ehk proovida…”
„Kas Seitsme Kuningriigi seaduslik valitseja peab lesknaistelt ja võimuanastajatelt abi lunima?” küsis terav naisehääl.
Meister Cressen pöördus ja kummardas. „Mu emand,” ütles ta, tundes meelehärmi, et ei olnud naise tuppatulekut kuulnud.
Isand Stannis heitis oma naisele tigeda pilgu. „Mina ei luni kelleltki midagi. Pea seda hästi meeles, naine.”
„Mul on rõõm seda kuulda, mu isand.” Emand Selyse oli sama pikk kui tema mees, kõhetu keha ja näoga, esiletükkivate kõrvadega, terava ninaga ja vaevumärgatavate vuntsidega ülahuule kohal. Ta kitkus neid iga päev ja kirus neid alailma, kuid need kasvasid ikka ja jälle tagasi. Tema silmad olid tuhmid, tema huuled ranged, tema hääl nagu piits. See plaksus nüüd. „Emand Arryn on kohustatud sulle truudust vanduma, nagu ka Starkid, sinu vend Renly ja kõik teised. Sina oled nende ainuke seaduslik kuningas.
Ei oleks sobilik neid paluda ja nendega tingida, et saada seda, mis jumala armust õigusega sinule kuulub.”
Jumala, ütles ta, mitte jumalate. Punane naine oli võitnud tema südame ja hinge, pööranud ta ära Seitsme Kuningriigi jumalate, nii vanade kui uute juurest ja pannud kummardama seda, keda nad nimetasid Valguse Isandaks.
„Sinu jumal hoidku oma arm endale,” vastas isand Stannis, kes ei jaganud oma naise innukat uut usku. „Ma vajan sõjamehi, mitte õnnistusi. On sul kusagil peidus mõni sõjavägi, millest sa pole mulle rääkinud?” Tema hääles puudus vähimgi soojus. Stannis oli ennast naiste – ka omaenda naise – seltsis alati ebamugavalt tundnud. Kui ta Kuningalinna läks, et Roberti nõukogus istuda, jättis ta Selyse koos nende tütrega Lohekivile. Ta kirjutas harva ja käis kodus veel harvemini; ta täitis oma kohust abieluvoodis korra või kaks aastas, kuid see ei valmistanud talle rõõmu ja pojad, keda ta kunagi oli lootnud, jäidki sündimata.
„Minu vendadel ja onudel ja nõbudel on sõjaväed,” vastas naine. „Florentite suguvõsa koguneb sinu lipu alla.”
„Florentite suguvõsa suudab parimal juhul välja panna kaks tuhat sõdalast.” Väidetavalt teadis Stannis iga suguvõsa jõudu Seitsmes Kuningriigis. „Ja sul on oma vendadesse ja onudesse kõvasti rohkem usku kui minul, mu emand. Florentite maad asuvad Mägiaiale liiga lähedal, et sinu aulik onu söandaks Mace Tyrelli viha endale tõmmata.”
„On ka teine võimalus.” Emand Selyse astus lähemale. „Vaata oma akendest välja, mu isand. Seal taevas lõõskab märk, mida sa oled oodanud. See on punane, punane nagu leek, punane nagu tõelise jumala lõõmav süda. See on tema lipp – ja sinu! Vaata, kuidas see üle taeva laotub nagu lohe tuline hingus, ja sina oled Lohekivi Isand. See tähendab, et sinu hetk on tulnud, Majesteet. Miski pole kindlam. Sulle on saatusest määratud sellelt lagedalt kaljult teele asuda, nagu Aegon Vallutaja kord läks, ja pühkida kõik oma teelt, nagu tema kord pühkis. Ütle ainult see sõna ja Valguse Isanda jõud on sinu päralt.”
„Kui palju sõdalasi Valguse Isand minu käsutusse annab?” nõudis Stannis uuesti.
„Nii palju, kui tarvis,” lubas tema naine. „Hakatuseks Tormiotsa ja Mägiaia sõjamehed ja kõik nende lääniisandad.”
„Davos räägiks sulle midagi muud,” ütles Stannis. „Need sõjamehed on Renlyle truudust vandunud. Nad armastavad minu võluvat nooremat venda, nagu nad varem armastasid Robertit… ja nagu nad mind pole kunagi armastanud.”
„Jah,” vastas naine, „aga kui Renly juhtuks surema…”
Stannis vaatas oma naisele vidukil silmadega otsa, kuni Cressen ei suutnud enam vait püsida. „Sellist asja ei tohi mõeldagi. Majesteet, ükskõik milliseid rumalusi Renly on korda saatnud –”
„Rumalusi? Mina nimetan neid reetmisteks.” Stannis pöördus uuesti oma naise poole. „Minu vend on noor ja tugev ja teda ümbritseb suur sõjavägi ja need tema vikerkaarerüütlid.”
„Melisandre on leekidesse vaadanud ja teda surnuna näinud.”
Cressen kangestus õudusest. „Vennatapp… mu isand, see on patt, mõeldamatu… palun, kuula mind.”
Emand Selyse heitis talle vaoshoitud pilgu. „Ja mis nõu teie talle annate, meister? Seda, kuidas ta võiks võita pool kuningriiki, kui ta põlvili Starkide ette roomab ja meie tütre Lysa Arrynile parseldab?”
„Ma kuulasin su nõu ära, Cressen,” sõnas isand Stannis. „Nüüd kuulan ma ära tema oma. Sa võid minna.”
Meister Cressen kummardas kangelt. Ta tundis oma seljal emand Selyse pilku, kui ta jalgu lohistades aeglaselt üle kambri läks. Selleks ajaks, kui ta trepist alla jõudis, suutis ta veel vaevu püsti seista. „Aita mind,” palus ta Pylost.
Lõpuks oma ruumidesse tagasi jõudnud, saatis Cressen noorema mehe minema ja luukas uuesti oma rõdule, jäi seal oma veesülitite vahele seisma ja suunas pilgu merele. Üks Salladhor Saani sõjalaev möödus parajasti kantsist, eredatriibuline kere hallikasrohelisi laineid lõikamas, aerud tõusmas ja langemas. Ta saatis seda pilguga, kuni laev ühe neeme taha kadus. Kaoksid ka minu kartused sama kergesti. Kas ta oli selleks nii kaua elanud?
Kui meister omale keti kaela pani, heitis ta kõrvale lootuse lapsi saada, kuid ometi oli Cressen ennast sageli isana tundnud. Robert, Stannis, Renly… kolm poega, keda ta oli kasvatanud pärast seda, kui tormine meri isand Steffoni endale nõudis. Kas ta oli seda nii kehvasti teinud, et pidi nüüd vaatama, kuidas üks neist teise tapab? Ta ei võinud seda lubada, mitte mingil juhul.
Kõige selle taga oli see naine. Mitte emand Selyse, vaid see teine. Söandamata tema nime välja öelda, olid teenrid hakanud teda kutsuma punaseks naiseks. „Mina ütlen ta nime välja,” sõnas Cressen oma kivist põrgukoerale. „Melisandre. Tema.” Melisandre Asshaist, nõiatar, varjusiduja ja R’hllori – Valguse Isanda, Tule Südame, Leegi ja Varju Jumala preestrinna. Melisandre, kelle meeletus ei tohtinud levida Lohekivist kaugemale.
Pärast heledat hommikuvalgust tundus meistri kamber hämar ja sünge. Kohmetanud kätega süütas vanamees küünla ja viis selle oma töötuppa lindla trepi all, kus riiulitel seisid korralikult reas tema salvid, ravimjoogid ja arstirohud. Ta otsis kõige alumiselt riiulilt, masajate savist salvipurkide rea tagant sügavsinisest klaasist pudelikese, mis polnud suurem kui tema väike sõrm. See klõbises, kui ta seda raputas. Cressen puhus pudelilt tolmukorra maha ja viis selle oma laua juurde. Raskelt oma toolile vajunud, tõmbas ta korgi pealt ja puistas astja sisu välja. Tosin kristalli, mitte suuremad kui seemned, rabisesid pärgamendile, mida ta lugenud oli. Need küütlesid küünlavalgel nagu vääriskivid, nii purpurpunased, et meistri peast käis läbi mõte, et ta polnud kunagi varem õieti näinud, mis värvi need on.
Kett tema kõri ümber tundus väga raske. Ta puudutas ühte kristalli kergelt väikese sõrme otsaga. Nii väikeses asjas peitub võim elu ja surma üle. See oli tehtud ühest kindlast taimest, mis kasvas ainult Nefriitmere saartel, maailma teises otsas. Selle lehti tuli laagerdada ja laimidest ja suhkruveest ja teatud haruldastest Suvesaarte vürtsidest tehtud leotises immutada. Lehed võis hiljem ära visata, jooki ennast aga tuli tuhaga paksendada ja sellel siis kristalliseeruda lasta. See oli aeglane ja vaevanõudev protsess, koostisosad kallid ning raskesti hangitavad. Kuid Lysi alkeemikud tundsid seda moodust, samuti Braavose Näota Mehed… ja ka Cresseni kildkonna meistrid, kuigi sellisest asjast ei räägitud väljaspool Tsitadelli müüre kunagi. Kogu maailm teadis, et meister sepistab endale hõbedast lüli siis, kui ta omandab ravitsemiskunsti – kuid maailm pidas paremaks unustada, et mehed, kes oskavad ravitseda, oskavad ka tappa.
Cressen ei mäletanud enam, kuidas asshailased seda lehte ja lüseeni