Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
„Ja sinu kohta käib see eriti, Arry. Tule minuga kaasa, poiss. Jalamaid.”
Kõik vaatasid Aryat, isegi need kolm vankripärasse aheldatud ja käeraudades meest. Paksmagu laksutas oma teravaid hambaid ja sisistas, kuid Arya ei teinud temast väljagi.
Vanamees tiris ta teest tükk maad eemale puhmastikku, ise kogu aeg kirudes ja pomisedes. „Oleks mul aruraasugi peas old, siis oleksin ma su Kuningalinna jätnud. Kas kuuled mind, poiss?” Ta ütles seda sõna alati lõrinal, teravalt rõhutades, nii et Arya seda ikka kindlasti kuuleks. „Sõlmi püksid lahti ja tõmba alla. Lase käia, siin ei näe keegi pealt. Kas saab juba.” Arya kuuletus mornilt. „Seisa sinna, selle tamme vastu. Jah, niiviisi.” Arya võttis kätega tüve ümbert kinni ja surus näo vastu karedat koort. „Ja nüüd karju. Karju kõvasti.”
Ei karju, mõtles Arya jonnakalt, aga kui Yoren talle kepiga vastu paljaid tuharaid andis, tungis kisendus tal ometi üle huulte. „Et oli valus või?” küsis Yoren. „Kohe saad veel.” Kepp vihises läbi õhu. Arya kisendas jälle ja klammerdus puu külge, et jalul püsida. „Ja veel.” Arya hoidis kõvasti kinni ja hammustas huult ning võpatas, kui löögi vihinat kuulis. Hoop pani ta hüppama ja ulguma. Ma ei hakka nutma, mõtles ta, mitte mingil juhul. Ma olen Talitundru Starkide soost, meie vapil on ürghunt, ürghundid ei nuta. Ta tundis, kuidas mööda tema vasakut jalga jooksis alla peenike verenire. Tema reied ja põsed hõõgusid valust. „Ehk jõudis mu sõnum nüüd sulle pärale,” ütles Yoren. „Kui sa peaksid selle kepiga veel kord mõnele oma vennale kallale minema, siis saad ise kaks korda kõvema sauna, kas kuuled? Kata ennast nüüd kinni.”
Nad ei ole mu vennad, mõtles Arya, pükse üles tõmbama kummardades, kuid tal jätkus taipu seda mitte välja öelda. Tema sõrmed pusisid vöö ja paelte kallal.
Yoren piidles teda. „On valus?”
Rahulik nagu vaga vesi, ütles Arya endale, nii nagu Syrio Forel oli talle õpetanud. „Natuke.”
Yoren sülitas. „Sellel pirukapoisil on palju valusam. Ega tema su isa ära tapnud, tüdruk, ja see varganägu Lommy ka mitte. Nende peksmine teda ellu ei ärata.”
„Ma tean,” pomises Arya tusaselt.
„Ma ütlen sulle midagi, mida sa ei tea. See ei pidand niimoodi juhtuma. Ma olin just teele minemas, vankrid ostetud ja täis laaditud, ja siis tuli üks mees, kes tõi mulle selle poisi ja kukru ja sõnumi – pole tähtis, kellelt. Isand Eddard astub musta vennaskonda, ütles ta mulle, oota, ta tuleb koos sinuga. Miks ma sinu arvates üldse seal olin? Aga midagi läks nihu.”
„Joffrey.” Arya hingas sügavalt. „Keegi peaks tema ära tapma!”
„Küll tapabki, aga mitte mina, ja sina ka mitte.” Yoren viskas puumõõga talle tagasi. „Voori juures on punaoblikat,” ütles ta, kui nad tagasi tee poole läksid. „Näri seda, see võtab kipitust vähemaks.”
See võttiski pisut, kuigi maitses jälgilt ja Arya sülg nägi välja nagu veri. Sellest hoolimata kõndis ta terve ülejäänud päeva jala ja ka järgmise ja ka ülejärgmise, sest vermed ei lasknud tal eesli selga istuda. Sooja Pirukaga oli lugu sandim; Yoren pidi mõned vaadid ümber tõstma, et poiss saaks ühe vankri pärasse odrakottide peale pikali heita ja ta kiunatas iga kord, kui rattad jälle mõne kivi leidsid. Lommy Rohenäpul polnud midagi viga, kuid ta hoidis Aryast nii eemale kui vähegi võimalik. „Ta võpatab iga kord, kui sa tema poole vaatad,” sõnas Sõnn talle, kui Arya tema eesli kõrval sammus. Tüdruk ei vastanud. Tundus kindlam üldse mitte kellegagi rääkida.
Sama päeva õhtul lamas ta kõval maal oma õhukesel tekil ja vaatas suurt punast komeeti ülal taevas. Komeet oli ühtaegu tore ja hirmuäratav. Sõnn nimetas seda „Punaseks Mõõgaks”; tema arvates sarnanes see mõõgaga, mille tera on ääsist veel tulipunane. Kui Arya silmi õiget moodi kissitas, nägi ka tema mõõka, kuid see ei olnud uus mõõk, vaid Jää, tema isa kahekäemõõk, üleni säbrulisest Valüüria terasest, ja punane värv oli isand Eddardi veri selle teral pärast seda, kui Kuninga Kohtumõistja ser Ilyn oli tal pea maha raiunud. Yoren oli sundinud teda pilku ära pöörama, kui see juhtus, ent Aryale tundus, et komeet näeb välja nii, nagu Jää pärast seda välja nägema pidi.
Kui ta lõpuks magama jäi, nägi ta unes kodu. Müüri poole looklev Kuningatee viis Talitundrust mööda ja Yoren oli lubanud, et jätab ta sinna, ilma et keegi aimugi saaks, kes ta õieti oli. Ta igatses väga oma ema ja Robbi ja Brani ja Rickoni järele… kuid kõige rohkem mõtles ta Jon Snow’ peale. Ta soovis, et nad kuidagi jõuaksid Müürile enne Talitundrut, nii et Jon saaks tal juukseid sasida ja talle „õeraas” öelda. Tema ütleks Jonile, et „Ma tundsin sinust puudust,” ja Jon ütleks samal hetkel sedasama, nii nagu nad ikka asju kooris ütlesid. See oleks Aryale meeldinud. See oleks meeldinud talle rohkem kui miski muu.
SANSA
Kuningas Joffrey nimepäeva hommiku koidik oli päikeseline ja tuuline ja kõrgel kihutavate pilvede vahel paistis suure komeedi pikk saba. Sansa vaatas seda oma torni aknast, kui ser Arys Oakheart kohale ilmus, et teda alla turniiriplatsile saata. „Mida see teie arvates tähendab?” küsis Sansa rüütlilt.
„Kuulsust teie kihlatule,” vastas ser Arys kõhklemata. „Näete, kuidas see täna Tema Majesteedi nimepäeval taevas leegitseb, nagu oleksid jumalad ise tema auks lipu heisanud. Lihtrahvas nimetab seda Kuningas Joffrey Komeediks.”
Joffreyle oli kindlasti just sedasama räägitud. Sansa polnud selles jutus nii kindel. „Ma kuulsin, kuidas teenijad nimetasid seda Lohesabaks.”
„Kuningas Joffrey istub seal, kus kunagi istus Aegon Lohe, tema poja ehitatud lossis,” ütles ser Arys. „Ta on lohe troonipärija – ja punane on Lannisteride koja värv, mis on samuti enne. Ma ei kahtle põrmugi, et see komeet saadeti ette kuulutama Joffrey troonileastumist. See tähendab, et ta saab oma vaenlastest võitu.”
On see tõsi? mõtles Sansa. Kas jumalad võivad olla nii julmad? Tema ema kuulus nüüd Joffrey vaenlaste hulka ja tema vend Robb samuti. Tema isa oli hukatud kuninga käsul. Kas järgmistena peavad surema Robb ja tema aulik ema? Komeet oli tõesti punane, kuid Joffrey oli samavõrd Baratheon kui Lannister ja nende vapil oli must hirv kuldkollasel põhjal. Kas jumalad ei oleks pidanud saatma Joffreyle kuldkollase komeedi?
Sansa tõmbas luugid kinni ja pöördus järsult akna juurest eemale. „Te näete täna väga kena välja, mu emand,” ütles ser Arys.
„Tänan teid, ser.” Teades, et Joffrey tahab, et Sansa kuninga auks korraldatud turniiril kohal viibiks, oli ta oma näo ja riietuse eest eriti hoolt kandnud. Ta kandis helepurpurset siidkleiti ja kuukividega juuksevõrku, mille Joffrey oli talle kinkinud. Kleidil olid pikad varrukad, mis varjasid vermeid tema kätel. Ka need oli kinkinud Joffrey. Kui talle toodi sõnum, et Robb on kuulutatud Põhja Kuningaks, oli tema raevu olnud hirmus vaadata ja ta oli ser Borose Sansat peksma saatnud.
„Kas läheme?” Ser Arys võttis ta käevangu ja Sansa astus koos mehega oma kambrist välja. Kui juba keegi Vahtkonnast pidi iga tema sammu jälgima, siis eelistas Sansa just ser Aryst. Ser Boros oli äkiline, ser Meryn külm ja ser Mandoni kummaline elutu pilk mõjus Sansale häirivalt, ser Preston aga kohtles teda nagu rumalat last. Arys Oakheart oli kombekas ja rääkis Sansaga lahkelt. Ta oli kord isegi tõrkunud, kui Joffrey käskis tal Sansat lüüa. Ta küll lõi Sansat lõpuks, kuid mitte nii kõvasti, nagu ser Meryn või ser Boros oleksid löönud, ja vähemalt oli ta vastu vaielnud. Teised täitsid käsu vastu vaidlemata… välja arvatud Hagijas, kuid Joffrey ei käskinud kunagi Hagijal Sansat nuhelda. Selle jaoks kasutas ta ülejäänud viit.
Ser Arysel olid helepruunid juuksed ja üsnagi meeldiv nägu. Täna mõjus ta lausa uljana, seljas valge siidmantel, mis oli õlalt kuldse lehega kinnitatud, ja tema kuuerinnale oli särava kuldniidiga tikitud laiavõraline tammepuu. „Kes teie arvates täna võitjaks tuleb?” küsis Sansa, kui nad teineteise käevangus trepist alla läksid.
„Mina,” vastas ser Arys naeratades. „Kuid ma kardan, et see võit pole eriti magus. See turniir on väike ja nigel. Osavõtjaid on vaid paarkümmend,