Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
kui uhke see kõik oli: paviljonide mets jõe ääres, iga läve ees mõne rüütli kilp, tuules lehvivate siidvimplite pikad read, päikese helk läikival terasel ja kullatud kannustel. Päevi olid täitnud pasunahelid ja kabjamüdin ja ööd olid olnud tulvil pillerkaari ja laulu. Need olid olnud kõige toredamad päevad tema elus, kuid praegu tundusid need mälestustena teisest ajastust. Robert Baratheon oli surnud ja Sansa isa samuti – reetmises süüdistatuna oli tal Baelori Suure Seitsmekoja trepil pea maha löödud. Nüüd oli maal kolm kuningat ja Kolmjõe taga käis sõda, linnad aga täitusid meeleheitel inimestest. Polnud siis imeks panna, et Joffi turniir tuli maha pidada Punase Kantsi paksude kivimüüride varjus.
„Mis te arvate, kas kuninganna ka tuleb?” Sansal oli alati kindlam tunne, kui Cersei kohal viibis ja oma poega vaos hoidis.
„Kahjuks mitte, mu emand. Nõukogu peab mingis pakilises küsimuses istungit.” Ser Arys tasandas häält. „Isand Tywin on Harrenhalis kanda kinnitanud, selle asemel et oma vägi linna tuua, nagu kuninganna käskis. Tema Hiilgus on maruvihane.” Ta jäi vait, kuna mööda marssis rodu Lannisteride sõdalasi punastes mantlites ja lõvikujulise harjaga kiivrites. Ser Arys armastas keelt peksta, kuid ainult siis, kui ta oli kindel, et keegi pealt ei kuule.
Puusepad olid välishoovi püstitanud rõdu ja tarandiku. See nägi tõepoolest nigel välja ja vähene vaatajaskond, kes oli kohale tulnud, täitis vaid pooled istekohtadest. Enamiku publikust moodustasid Linna Vahtkonna kollastes või Lannisteride koja punastes mantlites sõdalased; isandaid ja emandaid oli kohal vaid tühine hulk – see käputäis, mis oli õukonda jäänud. Näost hall isand Gyles Rosby köhis nelinurksesse roosasse siidrätikusse. Emand Tandat saatsid nagu alati tema tütred, vagur ja loid Lollys ja teravkeelne Falyse. Eebenimusta nahaga Jalabhar Xho oli pagulane, kellel polnud kuhugi mujale minna, nooremand Ermesande aga lapsuke, kes istus oma amme süles. Käisid kuulujutud, et ta kihlatakse varsti kuninganna ühe nõoga ja siis saavad tema maad Lannisteride omaks.
Kuningas istus vaarikpunase varikatuse all, üks jalg lohakalt üle tooli nikerdatud puust käetoe rippumas. Tema taga istusid printsess Myrcella ja prints Tommen. Kuningalooži tagaotsas seisis valvel Sandor Clegane, käed mõõgavööle toetatud. Tema laiu õlgu kattis Valvkonna valge mantel, mille hõlmu hoidis koos kalliskividega ehitud sõlg; lumivalge kangas mõjus tema jämedakoelisest riidest pruuni kuue ja ehisnaeltega üle tipitud nahkvammuse peal kuidagi ebaloomulikult. „Preili Sansa,” kuulutas Hagijas lühidalt teda nähes. Tema hääl kõlas sama karedalt, nagu saeks keegi puud. Põletusarmid ta näol ja kõril panid ühe ta suupoole rääkimise ajal tukslema.
Printsess Myrcella noogutas ujedalt tervituseks, kui Sansa nime kuulis, pontsakas väike prints Tommen aga kargas õhinal püsti. „Sansa, kas kuulsid juba? Mina võtan täna ka turniirist osa. Ema lubas mind.” Tommen oli ehtne kaheksa-aastane. Ta meenutas Sansale tema enda väikevenda Brani. Nad olid ühevanused. Bran oli kodus Talitundrus, küll sant, kuid väljaspool ohtu.
Sansa oleks andnud mida tahes, et tema juures olla. „Ma pelgan sinu vastase elu pärast,” ütles ta Tommenile tõsiselt.
„Tema vastaseks on õlekott,” sõnas Joff tõustes. Kuningas kandis kullatud rinnaplaati, mille rinnaesisele oli graveeritud möirgav lõvi, nagu arvaks ta, et nad võivad iga hetk keset sõjamöllu sattuda. Ta oli nüüd kolmeteistkümne aastane ja oma vanuse kohta pikk ja tal olid Lannisteride rohelised silmad ja kuldkollased juuksed.
„Teie Majesteet,” ütles Sansa, kombekalt niksu tehes.
Ser Arys kummardas. „Palun vabandage mind, Teie Majesteet. Ma pean ennast võitluseks valmis seadma.”
Joffrey tegi nõusoleku märgiks napi viipe, ise Sansat pealaest jalatallani silmitsedes. „Mul on hea meel, et sa mu kive kannad.”
Niisiis oli kuningas otsustanud täna kavaleri etendada. Sansa tundis kergendust. „Ma tänan teid nende… ja teie lahkete sõnade eest. Ma soovin teile õnnelikku nimepäeva, Teie Majesteet.”
„Istu,” käskis Joff, andes Sansale viipega märku istuda tühjale toolile tema oma kõrval. „Kas sa uudist tead? Kerjuskuningas on surnud.”
„Kes?” Hetkeks lõi Sansa kartma, et Joff räägib Robbist.
„Viserys. Hullu kuninga Aeryse viimane poeg. Ta hulkus juba enne minu sündimist Vabalinnades ringi ja nimetas ennast kuningaks. Nüüd rääkis ema, et dothrakid kroonisid ta lõpuks ära. Sulakullaga.” Joffrey naeris. „Kas see pole sinu meelest naljakas? Nende vapil oli lohe. See on peaaegu sama hea, nagu oleks mõni hunt sinu reeturist venna tapnud. Võib-olla söödan ma ta huntidele, kui olen ta kinni võtnud. Kas ma rääkisin juba sulle, et ma kavatsen ta kahevõitlusele kutsuda?”
„Seda tahaksin ma näha, Teie Majesteet.” Rohkem, kui sa arvata oskad. Sansa hääl püsis rahulik ja viisakas, kuid ikkagi tõmbusid Joffrey silmad vidukile, kui ta püüdis selgusele jõuda, kas Sansa teda ei pilka. „Kas te võtate täna turniirist osa?” küsis Sansa tõtakalt.
Kuningas kortsutas kulmu. „Mu kõrgeauline ema ütles, et see pole sobilik, kuna turniir peetakse minu auks. Muidu oleksin mina kindlasti võitja. On ju nii, peni?”
Hagija suu tuksatas. „Selle kamba vastu? Miks mitte?”
Sansale meenus, et tema isa turniiri oli võitnud just Hagijas. „Kas teie võitlete täna, mu isand?” küsis ta mehelt.
Clegane’i hääles kõlas räme põlgus. „See ei tasuks relvade kättevõtmise vaeva. See on kirbutsirkus.”
Kuningas naeris. „Minu koer haugub ägedalt. Võib-olla peaksin ma tal käskima võitja vastu võidelda. Elu ja surma peale.” Joffreyle meeldis väga mehi elu ja surma peale võitlema panna.
„Siis oleksite ühe rüütli võrra vaesem.” Hagijas ei olnud kunagi rüütlivannet andnud. Tema vend oli rüütel ja ta vihkas oma venda.
Pasunad pistsid üürgama. Kuningas naaldus oma tooli seljatoele ja võttis Sansal käest kinni. Kunagi oleks see Sansal südame puperdama pannud, kuid see oli enne seda, kui Joff vastas tema armuandmispalvele sellega, et näitas talle ta isa pead. Poisi puudutus äratas temas nüüd jälestust, kuid tal jätkus taipu seda mitte välja näidata. Ta sundis ennast väga rahulikult istuma.
„Ser Meryn Trant, Vahtkonna rüütel,” hõikas kuulutaja.
Ser Meryn sisenes hoovi lääneküljest lumivalgel, halli lehviva lakaga sõjaratsul, seljas kiiskavvalge kuldgraveeringuga soomusrüü. Mantel lehvis ta selja taga nagu lumelagendik. Tal oli käes kaheteistkümnejalane piik.
„Ser Hobber Redwyne’ide soost Lehissaarelt,” hõiskas kuulutaja. Ser Hobber traavis idaküljest sisse veinpunase- ja sinisekirju ehisvaibaga kaetud mustal täkul. Tema piiki katsid samades värvides vöödid ja tema kilbil ilutses tema suguvõsa vapp – viinamarjakobar. Redwyne’i kaksikud olid kuninganna külalised vastu tahtmist, nii nagu Sansagi. Sansa mõistatas, kes oli tulnud mõttele, et nad Joffrey turniiril osaleksid. Ta ei uskunud, et nad ise.
Tseremooniameistri märguande peale sirutasid võistlejad oma piigid ette ja andsid hobustele kannuseid. Pealt vaatavate sõdalaste ja rõdul istuvate isandate ja emandate seast kostsid ergutushõiked. Rüütlid kohtusid vägeva puu- ja teraseraksatusega keset hoovi. Nii valge kui triibuline piik lendasid peaaegu samal hetkel pilbasteks. Hobber Redwyne lõi hoobist vankuma, kuid suutis siiski kuidagimoodi sadulasse jääda. Oma hobused tarandiku teises otsas ringi pööranud, viskasid rüütlid purunenud piigid käest ja võtsid oma kannupoistelt uued. Ser Horas Redwyne, ser Hobberi kaksikvend, ergutas oma venda hüüetega.
Kuid teise vooru ajal viibutas ser Meryn oma piigiotsa ja tabas ser Hobberit rindu, nii et too kõva mürtsatusega sadulast maha paiskus. Ser Horas vandus ja jooksis välja, et oma löödud vend tandrilt minema aidata.
„Vilets sooritus,” nentis kuningas Joffrey.
„Ser Balon Swann Kivikiivri linnusest Punakunnast,” kostis kuulutaja hõige. Ser Baloni kiivrit ehtisid laiad valged tiivad ja tema kilbil pidasid võitlust must ja valge luik. „Morros Slyntide soost, Harrenhali valitseja isand Janose aujärjepärija.”
„Vaadake