Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
sulle appi tulin?”
„Mul pole sinu abi tarvis. Ma käskisin, et meie isa siia tuleks.”
„Jah,” sõnas Tyrion vaikselt, „aga tegelikult vajad sa Jaimet.”
Tema õde pidas ennast läbinähtamatuks, kuid Tyrion oli koos temaga üles kasvanud. Ta võis tema ilmet lugeda nagu mõnda oma lemmikraamatut ja praegu luges ta sealt raevu ja hirmu ja meeleheidet. „Jaime –”
„– on samavõrd minu kui sinu vend,” lõikas Tyrion vahele. „Toeta mind ja ma luban sulle, et Jaime saab vabaks ning naaseb tervelt meie juurde.”
„Kuidas?” küsis Cersei. „Noor Stark ja tema ema ei unusta niisama lihtsalt, et me isand Eddardil pea maha võtsime.”
„Tõsi,” nõustus Tyrion, „aga tema tütred on ju veel sinu käes, eks ole? Ma nägin vanemat neist väljas hoovis Joffrey seltsis.”
„Sansa,” ütles kuninganna. „Ma olen lasknud levitada kuuldusi, et ka noorem plika on minu käes, kuid see on vale. Kui Robert suri, saatsin ma Meryn Tranti teda kinni võtma, kuid tema sunnikust tantsuõpetaja segas vahele ja tüdruk pani plehku. Teda pole pärast seda enam nähtud. Küllap on ta surnud. Tol päeval sai surma hea hulk inimesi.”
Tyrioni lootused olid rajatud mõlemale Starki tütrele, kuid ta oletas, et ka ühest peaks piisama. „Räägi mulle meie sõpradest nõukogus.”
Tema õde heitis pilgu ukse poole. „Mis nendega on?”
„Tundub, et isa ei salli neid eriti. Kui ma tema juurest lahkusin, mõtles ta selle üle, kuidas nende pead müüril isand Starki oma kõrval välja näeksid.” Tyrion kummardus üle laua ettepoole. „Oled sa nende ustavuses kindel? Kas sa usaldad neid?”
„Ma ei usalda kedagi,” nähvas Cersei. „Ma vajan neid. Kas isa arvab, et nad reedavad meid?”
„Pigem kahtlustab.”
„Miks? Mida ta teab?”
Tyrion kehitas õlgu. „Ta teab, et sinu poja lühike valitsemisaeg on olnud üks pikk rodu lolluseid ja kohatuid tegusid. See viib mõttele, et keegi annab Joffreyle väga halba nõu.”
Cersei heitis talle uuriva pilgu. „Joff pole heast nõust puudust tundnud. Ta on alati isepäine olnud. Nüüd, kui ta on kuningas, arvab ta, et võib teha nii, nagu talle meeldib, mitte nii, nagu tal kästakse.”
„Kroonid teevad neid kandvate peadega imelikke asju,” nõustus Tyrion. „See lugu Eddard Starkiga… Joffrey tegu?”
Kuninganna krimpsutas nägu. „Talle sai öeldud, et ta Starkile armu annaks ja lubaks mehel musta vennaskonda astuda. Siis oleks tal meil igaveseks jalust ära olnud ja me oleksime saanud tema pojaga rahu sõlmida, kuid Joff võttis nõuks rahvahulgale paremat vaatemängu pakkuda. Mida ma sinna parata sain? Ta nõudis poole linna kuuldes isand Eddardi pead. Ja Janos Slynt ja ser Ilyn läksid sellega mõtlematult kaasa ja tegid mehe peajagu lühemaks, ilma et ma oleksin saanud sõna sekka öelda!” Tema käsi tõmbus rusikasse. „Ülemseitsmik süüdistab meid, et me rüvetasime Baelori Seitsmekoja verega, kuna olime talle valetanud oma kavatsuste kohta.”
„Seda süüdistust ei saa päris alusetuks nimetada,” sõnas Tyrion. „Nii et see isand Slynt mängis asja juures oma osa, jah? Ütle mulle, kelle tark mõte oli Harrenhal talle anda ja ta nõukokku määrata?”
„Selle korraldas Pisinäpp. Meil oli Slynti linnavahte tarvis. Eddard Stark punus koos Renlyga vandenõu ja oli saatnud isand Stannisele kirja, milles pakkus talle trooni. Me oleksime võinud kõik kaotada. Kuid ikkagi läks asi üle noatera. Kui Sansa poleks minu juurde tulnud ja mulle kõigist oma isa plaanidest rääkinud…”
Tyrion üllatus. „Või nii? Tema oma tütar?” Sansa oli alati jätnud väga armsa, õrna ja kombeka lapse mulje.
„Tüdruk oli kõrvuni ära armunud. Ta oleks Joffrey pärast teinud ükskõik mida, kuni Joff lasi ta isal pea maha raiuda ja ütles, et see oli armutegu. See tegi asjale lõpu.”
„Tema Majesteedil on erakordne oskus oma alamate südamete võitmiseks,” ütles Tyrion vildakalt naeratades. „Kas ka see oli Joffrey soov, et ser Barristan Selmy tema Valvkonnast minema kihutati?”
Cersei ohkas. „Joff tahtis kedagi Roberti surmas süüdistada. Varys pakkus välja ser Barristani. Miks mitte? Sel moel sai Jaime Valvkonna pealikuks ja väikese nõukogu liikmeks ja Joff sai oma penile kondi hambusse visata. Sandor Clegane on talle väga meele järele. Me olime valmis pakkuma Selmyle maad ja kantsi, mida see kasutu vana lollpea polnud õieti ära teeninud.”
„Mulle räägiti, et see kasutu vana lollpea lõi maha kaks Slynti linnavahti, kui nad püüdsid teda Porivärava juures kinni võtta.”
Tyrioni õe ilme oli üpris õnnetu. „Janos oleks pidanud rohkem mehi välja saatma. Tema asjatundlikkus jätab soovida.”
„Ser Barristan oli Robert Baratheoni Valvkonna ülempealik,” tuletas Tyrion talle rõhutatult meelde. „Aerys Targaryeni seitsmest on elus veel ainult tema ja Jaime. Lihtrahvas räägib temast samamoodi nagu Serwyn Peegelkilbist ja prints Aemon Loherüütlist. Mida nad sinu arvates mõtlevad, kui näevad, et Barristan Vapper ratsutab Robb Starki või Stannis Baratheoni kõrval?”
Cersei pööras pilgu ära. „Selle peale ma ei mõelnud.”
„Isa mõtles,” ütles Tyrion. „Selle pärast ta minu saatiski. Et ma nendele lollustele lõpu teeksin ja sinu poega ohjeldaksin.”
„Joff ei lase sinul ennast rohkem mõjutada kui minul.”
„Ehk siiski.”
„Ei tea, mispärast?”
„Ta teab, et sina ei teeks talle kunagi viga.”
Cersei silmad tõmbusid vidukile. „Kui sa arvad, et ma lubaksin sul kas või kord minu pojale viga teha, siis oled sa peast soe.”
Tyrion ohkas. Õde ei olnud mõttest aru saanud, nagu tihti juhtus. „Joffreyl on minu poolt sama vähe karta kui sinu poolt,” kinnitas ta Cerseile, „aga kuni poiss tunneb, et teda miski ähvardab, on ta kindlasti sõnakuulelikum.” Ta võttis õe käe pihku. „Kuule, ma olen ju sinu vend. Sa vajad mind, tunnistad sa seda või mitte. Sinu poeg vajab mind, kui ta tahab sellel inetul raudtoolil edasi püsida.”
Tema õde tundus Tyrioni puudutusest jahmunud olevat. „Sa oled eluaeg salakaval olnud.”
„Omal väikesel viisil.” Tyrion naeratas laialt.
„Seda tasuks ehk proovida… aga vaata ette, Tyrion. Kui ma sinu ametissemääramisega nõustun, oled sa nime poolest Kuninga Käsi, tegelikult aga minu Käsi. Sa räägid mulle igast oma plaanist ja kavatsusest, enne kui midagi ette võtad, ja sa ei tee midagi ilma minu nõusolekuta. Kas said aru?”
„Aga muidugi.”
„Oleme kokku leppinud?”
„Loomulikult,” valetas Tyrion. „Ma olen sinu päralt, õde.” Senikaua, kui ma olema pean. „Nüüd, kui me oleme ühele meelele jõudnud, ei tohiks me teineteise eest enam midagi salata. Sa ütlesid, et Joffrey lasi isand Eddardi hukata, Varys kihutas ser Barristani minema ja tänu Pisinäpule saime me isand Slynti. Kes mõrvas Jon Arryni?”
Cersei rapsas oma käe vabaks. „Kust mina seda tean?”
„Leinav lesk Kotkapesas näikse arvavat, et seda tegin mina. Huvitav, kuidas tal selline mõte pähe tuli?”
„Mina ei tea seda kohe kindlasti. See lollpea Eddard Stark süüdistas samas asjas mind. Ta vihjas, et isand Arryn kahtlustas või… see tähendab, arvas…”
„Et sa nikud meie kalli Jaimega?”
Cersei andis talle kõrvakiilu.
„Kas sa arvasid, et ma olen sama pime nagu isa?” Tyrion hõõrus oma põske. „Kellega sa magad, ei ole minu mure… kuigi see pole nagu päris õiglane, et sa ühe venna ees reied laiali ajad ja teise ees mitte.”
Cersei