Emotsionaalne intelligentsus. Daniel Goleman
Читать онлайн книгу.
siiski kodus. Robles ähvardas teda noaga ja sidus ta kinni. Kui varas hakkas lahkuma, jõudis ka Hoffert koju. Et oleks kergem põgeneda, otsustas Robles ka tema kinni siduda.
Aastaid hiljem jutustas Robles, kuidas Janice Wylie olevat teda Hofferti kinnisidumise ajal hoiatanud, et sedapuhku ta karistamata ei pääse. Mehe nägu olevat tal meeles ja ta aitaks politseil tema jälgi ajada.
Robles, kes oli andnud endale lubaduse, et see jääb tema viimaseks murdvarguseks, sattus paanikasse ja kaotas enesevalitsuse täielikult. Ta haaras hullunult limonaadipudeli ja tagus naisi, kuni need teadvuse kaotasid, siis aga, raevu- ja hirmuhoos, lõi ta neid ikka uuesti ja uuesti kööginoaga. Kakskümmend aastat hiljem sellele hetkele tagasi vaadates kurtis Robles: „Mul jooksis juhe lihtsalt kokku. Mul lõi peas kõik täiesti segi.”
Roblesil on olnud palju aega, et neid nappe ohjeldamatu raevu minuteid kahetseda. Selle raamatu kirjutamise ajal, kolm aastakümmet hiljem, on ta endiselt vanglas „karjäärinaiste mõrva” eest, nagu seda roima on nimetama hakatud.
Seesuguste emotsionaalsete plahvatuste puhul on tegu neuronaalse kaaperdamisega. Tõenäoliselt kuulutab sellistel hetkedel üks limbilise aju keskus välja hädaolukorra, rakendades kogu ülejäänud aju oma edasilükkamatu probleemi lahendamise teenistusse. Kaaperdamine on välkkiire, selline reaktsioon vallandub otsustava hetke võrra enne, kui mõtleval ajul, uuskoorel, on võimalus saada toimuvast üldpilt, rääkimata sellest, et otsustada, kas nii teha on tark. Sellise kaaperdamise puhul on iseloomulik, et kui hullusehetk möödub, ei saa meeletuse toimepanijad aru, mis neid oma võimusesse haaras.
Niisugused kaaperdamised ei ole sugugi ainult üksikud kohutavad juhtumid, tulemuseks karjäärinaiste mõrva taoline jõhker kuritegu. Vähem hukatuslikus vormis – kuid sugugi mitte vähem intensiivselt – juhtub seda meiega üsna sageli. Tuletage meelde, millal te viimati kellegi, kas abikaasa või lapse, võib-olla aga mõne autojuhi peale sedavõrd raevukalt viha välja valasite, et hiljem, kui oli aega mõelda ja tagasi vaadata, tundus teie käitumine teile täiesti kohatuna. Suure tõenäosusega oli ka siis tegemist kaaperdamisega, neuronaalse vallutusega, mis, nagu me varsti näeme, saab alguse mandelkehast, ühest limbilise aju osast.
Kuid iseenesest ei pea limbilised kaaperdusjuhud olema vaid negatiivsed. Kui mõni nali meis naerupurske vallandab, on samuti tegemist limbilise reaktsiooniga. Sama juhtub ka erakordse rõõmu hetkedel. Kui Dan Jensen pärast mitut dramaatiliselt nurjunud katset olümpiavõitjaks tulla 1994. aasta taliolümpial Norras lõpuks 1000 meetri kiiruisutamises kuldmedali võitis (nagu ta oma õe surivoodil oli lubanud), oli tema naine nii erutatud ja rõõmus, et ta tuli kibekähku uisuraja ääres valves olnud arstide hoole alla toimetada.
Inimese amügdala (kreeka keeles ‘mandel’) ehk mandelkeha on mandlikujuline omavahel seotud tuumade kogum, mis asub ajutüve kohal, limbilise ringi alaosas. Mandelkehi on kaks, üks kummaski ajupoolkeras. Inimese mandelkeha on ükskõik milliste teiste primaatide, meie lähimate evolutsiooniliste suguvendade omaga võrreldes suhteliselt suur.
Hipokampus ja mandelkeha olid primitiivse haistmisaju kõige tähtsamad osad, millest evolutsiooni käigus kasvas välja ajukoor ja seejärel uuskoor. Tänase päevani on need limbilised struktuurid aju kõige usinamad või põhilised õppurid ja meelespidajad; mandelkeha on emotsionaalsete küsimuste spetsialist. Kui mandelkeha ülejäänud ajust eraldada, on tulemuseks jahmatav suutmatus hinnata sündmuste emotsionaalset tähtsust – seisund, mida mõnikord nimetatakse „tundepimeduseks”.
Kui puudub emotsionaalne kaal, minetavad suhted oma mõju. Üks noormees, kelle mandelkeha oli ränkade haigushoogude raviks kirurgiliselt eemaldatud, kaotas täielikult huvi inimeste vastu ja eelistas istuda omaette, teistega kokku puutumata. Kuigi ta suutis vabalt vestelda, ei tundnud ta enam ära lähedasi sõpru, sugulasi, isegi mitte ema, ning suhtus täiesti ükskõikselt nende ahastusse tema osavõtmatuse pärast. Ilma mandelkehata paistis ta olevat unustanud kõik tunded, samuti ka tunded tunnete kohta.12 Mandelkeha on nagu emotsionaalse mälu ladu ja seega iseenesest oluline; elu ilma mandelkehata on elu ilma vähimagi isikliku tähenduseta.
Mandelkehaga ei ole seotud mitte ainult kiindumus; sellest sõltub kogu kirg. Loomad, kelle mandelkeha on eemaldatud või vigastatud, ei tunne hirmu ega raevu, nad kaotavad võitluskihu ja valmiduse koos tegutseda, neil kaob igasugune arusaam oma kohast sotsiaalses struktuuris, nende emotsioonid on nüristunud või puuduvad sootuks. Mandelkeha ja selle lähistruktuur vöökäär vallandavad pisarad, ainult inimesele omase emotsionaalse signaali, ning kallistamine, silitamine või muul viisil lohutamine rahustab just neid aju piirkondi, lõpetades nutu. Ilma mandelkehata ei ole kurbusepisaraid ega lohutust.
Joseph LeDoux, New Yorgi ülikooli neuroloogiakeskuse teadlane, avastas esimesena mandelkeha võtmerolli emotsionaalses ajus.13 LeDoux on üks uue neuroloogide põlvkonna esindajaist, kes kasutavad novaatorlikke meetodeid ja tehnikat, kaardistades töötavat aju varem tundmatu täpsusega, paljastades nii psüühikanähtusi, millelt varasemate põlvkondade teadlased ei suutnud saladuskatet kergitada. Tema avastused emotsionaalse aju juhteteede alal kummutavad kauapüsinud arusaama limbilisest süsteemist, asetavad mandelkeha tegevuse keskmesse, muud limbilised struktuurid aga hoopis uutesse rollidesse.14
LeDoux uurimistöö seletab, kuidas mandelkeha suudab saavutada kontrolli meie tegevuse üle, sellal kui mõtlev aju, uuskoor, alles otsust langetab.
Nagu edaspidi näeme, on emotsionaalse intelligentsuse keskmeks mandelkeha tegevus ning tema ja otsaaju vastastikune toime.
Et saada aru emotsioonide jõust meie psüühikas, on kõige põnevamad need keevalise tegutsemise hetked, mida me hiljem, kui möll on vaibunud, kahetseme; küsimus on selles, kuidas me nii kergesti arutult käituma võime hakata. Võtame näiteks noore naise, kes sõitis üle kahe tunni Bostonisse, et kallimaga koos hilist hommikusööki süüa ja tema seltsis päev veeta. Eine ajal andis mees naisele kingituse, mida too kuude kaupa igatsenud oli – haruldase Hispaaniast toodud graafilise lehe. Kuid kogu naise heameel haihtus, kui ettepanekule minna kinno vaatama teda huvitavat filmi vastas mees ootamatult, et neil ei ole võimalik kauem koos olla, sest ta peab minema palli mängima. Solvununa, suutmata oma kõrvu uskuda, tõusis naine püsti ja lahkus pisarsilmil kohvikust ning viskas pildi hetkelise tuju ajel prügikasti. Mitu kuud hiljem seda lugu jutustades ei kahetsenud ta mitte äraminekut, vaid pildist ilmajäämist.
Just niisugustel momentidel, mil impulsiivne tunne varjutab ratsionaalsuse, on mandelkeha äsjaavastatud rollil määrav tähtsus. Meeleelunditelt saadud signaalid annavad mandelkehale võimaluse uurida iga kogemust, et kontrollida, ega sellest midagi ebameeldivat karta ole. Nii omandab mandelkeha vaimuelus mõjuvõimsa koha ja muutub psüühika valvuriks, kes kaalub iga situatsiooni, iga taju vaid kõige primitiivsema külje pealt: „Kas seda tuleks vihata? Kas see teeb mulle haiget? Ajab hirmu peale?” Kui vastus on jah, reageerib mandelkeha otsemaid nagu häirekell, mis teatab kriisist kõikidesse aju osadesse.
Aju ehituses on mandelkeha paigutatud alarmiandjate rühma rolli, kus iga liige on ootevalmis, et viivitamatult teavitada tuletõrjet, politseid ja naabreid, kui kodune signalisatsioonisüsteem häire annab.
Kui kõlab näiteks hirmualarm, saadab mandelkeha pakilise teate igasse tähtsamasse aju ossa: see vallandab kehas „ründa-või-põgene” reaktsiooniks vajalikud hormoonid, mobiliseerib liikumiskeskused ja aktiveerib kardiovaskulaarse süsteemi, lihased ja seedeelundid.15 Teised mandelkehast lähtuvad juhteteed kutsuvad esile kriisiportsjoni noradrenaliini eritumise, mis tõstab aju võtmepiirkondade reaktiivsust, ka nende oma, mis teravdavad taju; aju seatakse võitluseks valmis. Mandelkehast lähtuvad lisasignaalid käsivad ajutüvel manada näole hirmunud ilme, lõpetada lihaste teised kõrvalised pooleliolevad liigutused, kiirendada südametegevust, tõsta vererõhku, alandada hingamissagedust. Teised juhivad tähelepanu hirmu allikale ning valmistavad lihaseid ette asjakohaseks tegutsemiseks. Samaaegselt käiakse läbi ajukoore mälusüsteemid, leidmaks mingitki teavet kriisiolukorra kohta, sõites teistest mõttearendustest lihtsalt üle.
Ning
Tunneteta mehe juhtumit kirjeldas R. Joseph, op. cit. lk 83. Teisest küljest võib inimestel, kellel mandelkeha puudub, olla siiski mingeid tunnete jäänuseid. (Vt Paul Ekman ja Richard Davison (toim), Questions About Emotions, New York: Oxford University Press, 1994.) Erinevad avastused võivad sõltuda just sellest, millised mandelkeha ja juhteteede osad puudu on, emotsioonide detailses neuroloogias pole viimane sõna veel kaugeltki öeldud.
Nagu teisedki neuroteadlased, töötab LeDoux erinevatel tasemetel, uurib näiteks, kuidas vigastused roti ajus muudavad looma käitumist; vaatleb üksiku neuroni tööd; korraldab ülikeerukaid eksperimente, et tingida hirmu opereeritud ajuga rottides. Tema ja teisedki selles raamatus refereeritud avastused on neuroteaduse pioneeritöö, sellega seoses ehk mõnevõrra spekulatiivsed – järeldusi tundub lausa kuhjuvat, nii töötlemata andmeid kui oletusi emotsionaalse elu asjus. Aga LeDoux’ tööd toetavad teistegi teadlaste uuringutest kogune tõendid, mis järjekindlalt kaardistavad emotsioonide neuroloogilisi põhjuseid. Vt näiteks Integrative Psychiatry 4,1986; Joseph LeDoux, „Emotion and the Limbic System Concept”, Concepts in Neuroscience 2,1992.
Neuroloog Paul MacLean tutvustas juba rohkem kui 40 aastat tagasi ideed, et limbiline süsteem on aju emotsioonide keskus. Viimaste aastate avastused on limbilise süsteemi kontseptsiooni lihvinud, näidanud, et mõned süsteemi osad nagu hipokampus pole tunnetega nii otseselt seotud kui näiteks juhteteed, eriti need, mis ühendavad aju ülejäänud osi, eelkõige prefrontaalseid sagaraid mandelkehaga. Lisaks tunnistatakse üha rohkem ideed, et iga emotsioon võib olla seotud kindla ajupiirkonnaga. Viimane seisukoht väidab, et ei ole mingit eraldiseisvat „tundeaju”, pigem juhteteede süsteemid, mille abil mingi kindla emotsiooni reguleerimine jagatakse aju koordineeritud osade vahel. Neuroteadlaste oletuste kohaselt selgub siis, kui kogu emotsioonide paiknemine ajus on kaardistatud, et igal emotsioonil oma eraldiseisev neuronaalsete juhteteede võrgustik, mis määrab emotsiooni unikaalsed omadused; kuigi paljud või koguni enamik juhteteid on omavahel ühenduses mõningates limbilise süsteemi võtmekohtades nagu mandelkeha ja uuskoor. Vt Joseph LeDoux, „Emotional Memory Systems in the Brain”, Behavioural and Brain Research 58,1993.
Hirmu erinevate faaside juhteteed: analüüs põhineb Jerome Kagani väljapaistval eritlusel raamatus