Emotsionaalne intelligentsus. Daniel Goleman
Читать онлайн книгу.
raha, et pensionipõlves midagi võtta oleks? kellega abielluda?), saadavad elu emotsionaalsed õppetunnid (mälestus ebaõnnestunud rahapaigutusest, suhte valusast katkemisest) meile algusest peale otsustamist kiirendavaid signaale, heites kõrvale mõned valikuvõimalused ning tuues esile teisi. Nii osaleb emotsionaalne aju mõttetöös võrdväärselt mõtleva ajuga, väidab dr Damasio.
Niisiis on emotsioonid ka ratsionaalse mõtlemise seisukohast tähtsad. Tunnete ja mõtete tantsutuuris juhivad emotsioonid meie otsuseid ühest hetkest teise käsikäes ratsionaalse psüühikaga, soodustades või takistades mõtlemist. Samal moel on mõtleval ajul juhtroll meie emotsioonides, välja arvatud nendel hetkedel, mil emotsioonid taltsutamatult välja murravad ja emotsionaalne aju märatseb.
Teatud mõttes on meil kaks aju, kaks psüühikat – ning kaks erinevat tüüpi intellekti: ratsionaalne ja emotsionaalne. Kuidas me elus hakkama saame, sõltub mõlemast – asi ei ole ainult IQ-s, oluline on emotsionaalne intelligentsus. Tegelikult ei saa intellekt ilma emotsionaalse intelligentsuseta anda endast parimat. Mandelkeha ja otsmikukoore, limbilise süsteemi ja uuskoore komplementaarsus tähendab, et vaimuelus on nad kõik täieõiguslikud partnerid. Kui need partnerid oskavad omavahel hästi suhelda, siis emotsionaalne intelligentsus suureneb, nii nagu ka intellektuaalne võimekus.
See pöörab pea peale vana arusaama pingest mõistuse ja tunnete vahel: siinkohal ei taha me emotsioonidest lahti saada ega panna asemele mõistust, nii nagu tegi Erasmus, vaid me tahame leida nende kahe vahel targa tasakaalu. Vana paradigma ideaaliks oli emotsioonide meelevalla alt vabastatud mõistus. Uus paradigma õhutab meid südant ja pead harmoniseerima. Et sellega elus hästi toime tulla, peame kõigepealt täpselt aru saama, mida emotsioonide intelligentne kasutamine tähendab.
II
EMOTSIONAALSE INTELLIGENTSUSE ISELOOM
3
KUI TARK ON RUMAL
Siiani pole päris selge, miks füüsikaõpetaja David Pologruto kõige parem õpilane teda kööginoaga ründas. Kuid üldteada faktid on järgmised.
Jason H-l, Florida Coral Springsi keskkooli läbinisti viielisel õpilasel, oli kinnisidee arstiteaduskonda astuda. Ja mitte ükskõik millisesse arstiteaduskonda – tema unistas Harvardist. Kuid füüsikaõpetaja Pologruto pani talle kontrolltöö eest 80 punkti. Uskudes, et see hinne – vaid nigel B – võib ohustada tema unistuse täitumist, võttis Jason kooli kaasa lihunikunoa, läks füüsikaklassis õpetajale kallale ning jõudis teda lüüa rangluupiirkonda, enne kui ta jõuga maha rahustati.
Kohtunik leidis, et Jason oli süütu ning vahejuhtumi ajal ajutises meeltesegadushoos – neljaliikmeline psühholoogidest ja psühhiaatritest komisjon kinnitas, et kähmluse ajal oli Jason psühhootilises seisundis. Jason ise väitis, et tahtis kontrolltöö tulemuste pärast enesetappu sooritada ja läks Pologrutole teatama, et tapab end halva hinde pärast ära. Pologruto rääkis teist juttu: „Ma arvan, et ta tahtis mind selle noaga tappa, sest oli halva hinde pärast tulivihane.”
Erakooli üle läinud Jason lõpetas oma lennu parimana kahe aasta pärast keskkooli. Tavalise programmi läbimise eest oleks ta saanud keskmiseks hindeks 4,0 – see tähendab puhta A, kuid Jason oli võtnud ka edasijõudnute kursusi ja tõstnud oma keskmise hinde 4,614 peale – kaugelt üle A+ taseme. Jason lõpetas kooli maksimaalse tulemusega, kuid tema endine füüsikaõpetaja David Pologruto kurtis, et ta ei palunud kunagi vabandust ega pidanud end isegi kallaletungi eest vastutavaks.31
Küsimus on selles, kuidas suutis niivõrd intelligentne inimene saata korda midagi nii mõistusevastast, midagi nii jahmatavalt rumalat? Vastus: akadeemilisel intelligentsusel pole tundeeluga erilist seost. Kõige säravamad pead meie hulgast võivad pidurdamatute kirgede ja taltsutamatute impulsside kandel põhja minna, kõrge intelligentsuskvoodiga inimesed võivad olla jahmatavalt kehvad navigaatorid, kui jutt on nende eraelust.
On üks psühholoogia avalikke saladusi, et hinnete, IQ- või SAT-testi punktide põhjal pole tegelikult võimalik kuigi hästi ennustada, kes lööb elus läbi. Kahtlemata eksisteerib suurte gruppide puhul tervikuna side IQ ja elutingimuste vahel: paljud väga madala intelligentsuskvoodiga inimesed hakkavad tegema kvalifitseerimata tööd ja need, kelle IQ on kõrgem, saavad tavaliselt paremat palka, kuid see ei ole absoluutne reegel.
Reeglil, et IQ ja edukus on seotud, on palju erandeid, tegelikult on neid rohkemgi kui reegli kehtivust tõestavaid näiteid. Paremal juhul on IQ osa edus 20 %, seega jääb 80 % teiste jõudude meelevalda.32 Nagu üks uurija on märkinud: „Suures osas määravad inimese lõpliku positsiooni ühiskonnas faktorid, mida IQ-testid ei mõõda ja mille hulka kuuluvad nii klassikuuluvus kui ka vedamine.”
Seda tunnistavad isegi Richard Herrnstein ja Charles Murray, kelle raamat „Gaussi kõver” („The Bell Curve”) seab tähtsuselt esikohale IQ: „Oleks vist parem, kui SAT matemaatikatestis 500 punkti kogunud esmakursuslane ei unistaks matemaatikukarjäärist, aga kui ta tahaks selle asemel juhtida oma firmat, saada USA senaatoriks, teenida miljon dollarit, siis ei tasuks tal oma unistusest loobuda… Side testi tulemuste ja nende saavutuste vahel on imepisike, võrreldes kõigi teiste omadustega, mida ta ellu kaasa võtab.”33
Mind huvitab nende „teiste omaduste” põhiosa – emotsionaalne intelligentsus: omadused nagu võime ennast motiveerida ning hoolimata ebaõnnest jätkata, võime kontrollida impulsse ja lükata rahuldust edasi, võime reguleerida meeleolu ning takistada ahastusel selget mõtlemist üle ujutada, võime tunda empaatiat ja loota. Erinevalt IQ-st, mida on uuritud peaaegu sada aastat sadade tuhandete inimeste peal, on emotsionaalne intelligentsus uus mõiste. Keegi ei oska täpselt öelda, kuivõrd sõltub just sellest inimeste elukäikude suur mitmekesisus. Kuid olemasolevad andmed näitavad, et tegemist on kohati võimsama jõuga kui IQ. Ja kuigi on neid, kes väidavad, et IQ-d ei anna kogemuste ja hariduse kaudu suurt muuta, näitan mina viiendas osas, et lapsed saavad õppida ja edendada kriitilise tähtsusega emotsionaalset pädevust, juhul kui me vaevume neid õpetama.
Mul on meeles kursusekaaslane Amhersti kolledžist, kes sai enne sisseastumist tehtud võimekus- ja teiste tasemetestide eest viis korda maksimaalsed 800 punkti. Hoolimata suurepärastest intellektuaalsetest võimetest kulutas ta enamiku aja lõbutsemisele, oli ööde viisi üleval ja puudus koolist, sest magas lõunani. Tal kulus lõpetamiseks peaaegu kümme aastat.
Intelligentsuskvoodist ei ole suurt abi, et seletada, miks enam-vähem võrdsete eelduste, hariduse ja võimalustega inimestel on erinevad saatused. Kui otsiti üles keskikka jõudnud üheksakümmend viis 1940. aastatel Harvardis käinud tudengit – ja tol ajal oli Ivy League’i ülikoolides varieeruvama IQ-skooriga üliõpilaskond kui täna –, selgus, et õpingute ajal paremaid tulemusi saanud mehed ei olnud suurt edukamad oma madalamate hinnetega kaaslastest palga, tööviljakuse ega ka oma erialal saavutatud staatuse poolest. Samuti ei olnud nad eluga rohkem rahul ega õnnelikumad sõprade, perekonna ja armusuhete osas.34
Samasugune keskealiste uuring korraldati 450 enamasti immigrantide peredest pärit poisi hulgas, kellest kaks kolmandikku elas tollal sotsiaalabist ning kes kasvasid üles Sommerville’is, Massachusettsis, tolle aja „neetud agulis”, mis asus Harvardist vaid mõne kvartali kaugusel. Kolmandiku IQ oli alla 90. Kuid jällegi polnud IQ eriti seotud edukusega tööl või kogu ülejäänud elus: näiteks 7 % alla 80-punktise IQ-ga meestest olid olnud töötud kümme aastat või kauem, aga sama oli protsent ka üle lOO-punktise IQ-ga meeste seas. Neljakümne seitsmendaks eluaastaks oli näha üldine seos (ja nii on see alati) IQ ja sotsiaalmajandusliku taseme vahel. Kuid sellised lapsepõlves omandatud oskused nagu toimetulek frustratsiooniga, kontroll emotsioonide üle ja läbisaamine teistega olid hoopis olulisemad. 35
Vaadakem ka andmeid, mis on saadud Illinoisi osariigis läbi viidud longituuduurimise (The Illinois Valedictorian Project) käigus. Neljateistkümne aasta jooksul jälgiti osariigi kaheksakümne ühe kooli 1981. aasta parimaid lõpetajaid,
Jason H-st kirjutati 1992. a 23. juuni The New York Times’i artiklis „Warning by a Valedictiorian Who Faced Prison”.
Howard Gardner, „Cracking Open the IQ Box”, The American Prospect, 1995.
Richard Herrnstein ja Charles Murray, The Bell Curve: Intelligence and Class Structure in American Life (New York: Free Press, 1994), lk 66.
George Vaillant, Adaptation to Life (Boston: Little, Brown, 1977). Harvardi rühma keskmine SAT tulemus oli 584 (parim võimalik tulemus on 800 punkti). Dr Vaillant, kes nüüd töötab Harvardi ülikooli arstiteaduskonnas, rääkis mulle selle privilegeeritud meesterühma edukuse suhteliselt vähesest seotusest testi tulemustega.
J. K. Felsman ja G. E. Vaillant, „Resilient Children as Adults: A 40-Year Study”, kogumikus E. J. Anderson ja B. J. Cohler (toim), The Invulnerable Child (New York: Guilford Press, 1987).