Emotsionaalne intelligentsus. Daniel Goleman
Читать онлайн книгу.
õpetajalt, et too seletaks talle, mida tähendavad paradiis ja põrgu. Munk vastas põlglikult: „Sinusuguse matsi peale ma oma aega raiskama ei hakka!”
Samurai raevus, sest tema au oli riivatud, ja karjus mõõka tupest tõmmates: „Ma võiksin su sellise jultumuse eest maha lüüa!”
„See ongi põrgu,” vastas munk rahulikult.
Õpetaja jutus raevu meelevallas olemisest üllatavat tõde tabanud samurai rahunes, pistis mõõga tuppe tagasi ja kummardas, tänades munka õpetuse eest.
„Ja see on paradiis,” ütles munk.
See, kuidas samurai järsku oma ärritatud olekust aru sai, illustreerib põhimõttelist erinevust mingist tundest haaratud olemise ning arusaamise vahel, et selline tunne on su enda võimusesse haaranud. Sokratese käsk „tunne iseennast” käsitlebki seda emotsionaalse intelligentsuse nurgakivi – oma tunnete tajumist just siis, kui need tekivad.
Esmapilgul võib tunduda, et meie tunded on iseenesestmõistetavad; põhjalikum kaalumine tuletab meile aga meelde neid kordi, mil olime oma tõeliste tunnete suhtes täiesti pimedusega löödud või kui taipasime, mida tundsime, alles siis, kui asjade käiku enam muuta ei saanud. Psühholoogid kasutavad oma mõtteprotsessi tajumise kohta üsna kohmakat terminit metakognitsioon ning oma emotsioonide tajumise kohta terminit metameeleolu. Mina eelistan terminit eneseteadvus, selles tähenduses, et me pöörame pidevalt tähelepanu oma siseseisunditele.46 Sellise eneseanalüüsi kaudu jälgib ja uurib mõistus kogemust ennast, sealhulgas ka emotsioone.47
Seda liiki teadvustamine on suguluses Freudi kirjeldatud vabalt hõljuva tähelepanuga, mida ta soovitas neile, kes tahavad teha psühhoanalüüsi. Selline tähelepanu registreerib valimatult kõik teadvust läbiva. Mõned psühhoanalüütikud nimetavad seda jälgivaks egoks, enesetunnetuse võimeks, mis laseb analüüsijal jälgida iseenda reaktsiooni patsiendi sõnadele ning mida patsiendi sees toidab vabade assotsiatsioonide protsess.48
Sellise eneseteadvuse jaoks on ilmselt vaja, et oleks aktiveeritud uuskoor, eriti selle keelepiirkonnad, mis on häälestatud tekkivate emotsioonide äratundmisele ja neile nime andmisele. Eneseteadvus ei ole tähelepanu, mis laseb end emotsioonidest kaasa kiskuda, reageerib üle ja võimendab tajutavat. Pigem on tegu neutraalse olekuga, mille puhul enesekaemuslikkus säilib ka möllavate tunnete keskel. Ilmselt üsna samasugust mõistuse võimet kirjeldab William Styron oma depressioonist rääkides – ta räägib tundest „nagu saadaks sind sinu teine mina, viirastuslik vaatleja, kes ei ole osaline oma teisiku nõrkuses ja on võimeline erapooletu uudishimuga jälgima, kuidas tema kaaslane heitleb”.49
Paremal juhul võimaldab enesevaatlus meil just niimoodi rahulikult teadmiseks võtta kirglikke ja meeletuid tundeid. Vähima teadvustamise korral näeme end hetkeks kõrvalt, paralleelses, nii-öelda metateadvuse voos, mis hõljub toimuvat teadvustades peamise voo kohal või selle kõrval, kuid ei sukeldu ega kao sellesse. Pole siiski päris sama, kui olete kellegi peale maruvihane, või kui vihahoo ajal mõtlete korraga: „See on viha, mida ma tunnen.” Tunnetuse neuronaalsete mehhanismide seisukohast tähendab see kerge nihe vaimses tegevuses, et otsaaju ühendused jälgivad aktiivselt seda emotsiooni, mis on esimene samm teatud kontrolli saavutamisel. Seesugune emotsioonide teadvustamine on emotsionaalse pädevuse vundamendiks, millele rajatakse muu, näiteks emotsionaalne enesekontroll.
Lühidalt öeldes tähendab eneseteadvus seda, et ollakse „teadlikud nii oma meeleolust kui ka mõtetest oma meeleolude kohta”, kui tsiteerida New Hampshire’i ülikooli psühholoogi John Mayerit, kes koos Peter Saloveyga Yale’ist on emotsionaalse intelligentsuse teooria looja.50 Eneseteadvus võib olla oma siseseisunditele suunatud tähelepanu, mis ei pane tegutsema ega mõista kohut. Kuid Mayer leiab, et selline tundlikkus ei tarvitse nii passiivne olla; tüüpiliselt kuulub emotsionaalsele eneseteadvusele viitavate mõtete hulka „Ma ei tohiks niimoodi tunda”, „Ma mõtlen tuju tõstmiseks headele asjadele” ning juba kontrollituma eneseteadvuse puhul mõttevilksatus „Ära sellele mõtle!” kui reaktsioon millelegi ülimalt häirivale.
Kuigi loogiliselt eksisteerib vahe oma tunnete teadvustamise ja nende muutmise nimel tegutsemise vahel, leiab Mayer, et praktikas toimivad need kaks käsikäes: kui sa paha tuju ära tunned, siis tahad ka sellest pääseda. Äratundmine aga eristub selgesti meie püüdlustest hoiduda tegutsemast emotsionaalse impulsi ajel. Kui me ütleme „Jäta järele!” lapsele, kes vihahoos on löönud mängukaaslast, hoiame me teda tagasi, et ta uuesti ei lööks, kuid tema viha jääb podisema. Lapse mõtted on endiselt klammerdunud viha vallandajale – „Aga ta võttis minu mänguasja!” – ning viha ei vaibu. Eneseteadvusel on tugevatele, ebameeldivatele tunnetele palju suurem mõju: arusaam „see on viha, mida ma tunnen” pakub meile suuremat vabadust – valikuvõimalusele, kas tegutseda või mitte, lisandub ka võimalus püüda sellest tundest vabaneda.
Mayer leiab, et selle järgi, kuidas inimesed oma tundeid käsitlevad ja nendega hakkama saavad, jagunevad nad selgelt eristatavateks tüüpideks51:
• Eneseteadlik. Kuna nad teadvustavad oma meeleolu niipea, kui seda tunnevad, on neile tundeelus omane teatud elutarkus. Selge arusaam emotsioonidest võib nende puhul toetada teisi isiksuse omadusi: nad on iseseisvad ja teavad kindlalt oma piire, neil on hea psühholoogiline tervis ning nad kalduvad nägema asju positiivses valguses. Kui neil juhtub olema paha tuju, ei hakka nad selle üle lõputult juurdlema ega lase sellel end painama jääda, nad suudavad selle endalt kiiremini maha raputada. Lühidalt, nende mõistlikkus aitab neil oma tunnetega toime tulla.
• Allajäänud. Need on inimesed, kes tunnevad, et tunded lämmatavad neid ning nad ei suuda nende eest põgeneda, just nagu oleks ülemvõim tujude käes. Nad on püsimatud ning nad ei teadvusta eriti oma tundeid, nii ekslevad nad väljapääsu nägemata. Seetõttu, tundes, et neil puudub kontroll oma tundeelu üle, ei püüa nad halvast tujust pääseda. Nad tunnevad sageli masendust ega suuda oma emotsioone ohjata.
• Aktsepteerivad. Kuigi neil inimestel on enamasti selge ettekujutus, mida nad tunnevad, lepivad nad oma tujudega ega püüa neid muuta. Aktsepteerivad paistavad jagunevat kaheks: ühed, kes on tavaliselt hea tujus ja kellel seega puudub motiiv oma tujusid muuta, ning teised, kes vaatamata selgele arusaamale oma tujudest, kalduvad halva tuju poole, kuid lepivad sellega, järgides põhimõtet „mitte sekkuda” ning ei tee olenemata piinast midagi oma meeleolu muutmiseks – nähtus, mida me kohtame oma meeleheitele alistunud depressioonis olevate inimeste hulgas.
Kujutage korraks ette, et te olete lennukis, mis lendab New Yorgist San Franciscosse. Lend kulgeb kenasti, aga kui te Kaljumäestiku kohale jõuate, kestab valjuhääldist piloodi hääl: „Lugupeetud reisijad, ees on õhuaugud. Palun istuge oma kohtadele ja kinnitage turvavöö.” Ning siis õhuaugud tulevadki, hirmsamad kõigist, mida iial olete taluma pidanud – lennuk hüppab üles-alla, kõigub küljelt küljele nagu kummipall lainetel.
Küsimus on selles, mida teete teie. Kas te olete seda tüüpi inimene, kes süveneb raamatusse või ajakirja, jätkab filmi vaatamist, ei tee õhuaukudest väljagi? Või võtate te hoopis kaardi, kus on juhised hädaolukorra puhuks, ning kordate üle ettevaatusabinõud, jälgite, kas stjuardess ilmutab paanikamärke, kuulate pingsalt mootorite mürinat, kas kõik on korras?
Kumb nendest reaktsioonidest meile loomuomasem on, näitab, milline on meie tähelepanu meelishoiak pingelises olukorras. Lennukistsenaarium on üks punkt psühholoogilisest testist, mille töötas välja Temple’i ülikooli psühholoog Suzanne Miller, et hinnata, kas inimesed on pigem valvsad, jälgivad tähelepanelikult murettekitava ebameeldiva olukorra igat detaili või, hoopis vastupidi, püüavad murehetkedega toime tulla nii, et üritavad mõtted sellest eemale viia. Tähelepanu erinevatel seisunditel distressi ajal on erinevad tagajärjed emotsionaalsete reaktsioonide kogemise osas. Need, kes pingelisse olukorda sisse elavad, võimendavad tahtmatult oma reaktsiooni suurust ainuüksi tähelepaneliku jälgimisega,
Kasutan terminit „eneseteadvus” oma kogemusi reflekteeriva, sissepoole pööratud tähelepanelikkuse kohta, mõnikord nimetatud ka lihtsalt tähelepanelikkuseks.
Vt ka Jon Kabat-Zinn, Wherever You Go, There You Are (New York: Hyperion,
Jälgiv ego: psühhoanalüütiku tähelepaneliku hoiaku ja eneseteadvuse leidlik võrdlus on Mark Epsteini raamatus „Thoughts Without a Thinker” (New York: Basic Books, 1995). Epstein märgib, et kui seda omadust põhjalikult arendada, võib vaatleja teadlikkus enesest kaduda ja inimese egost saab „paindlikum ja julgem arenenud ego, mis on võimeline vastu võtma kõik elu pakutava”.
William Styron, Darkness Visible: A Memoir of Madness (New York: Random House, 1990), lk 64.
John D. Mayer ja Alexander Stevens, „An Emerging Understanding of the Reflective (Meta) Experience of Mood”, käsikiri (1993).
Mayer ja Stevens, „An Emerging Understanding”. Mõned terminid emotsionaalse eneseteadvuse tüüpide kohta olen ise Mayeri ja Stevensi omade põhjal mugandanud.