Emotsionaalne intelligentsus. Daniel Goleman
Читать онлайн книгу.
jõudnud oma valitud erialal eakaaslaste hulgas tippu ning paljudel läks keskmisest hulga kehvemini.
Bostoni ülikooli kasvatusteaduste professor Karen Arnold, üks projekti uurijatest, selgitab: „Ma arvan, et me oleme avastanud „kohusetundlikud” inimesed, need, kes teavad, kuidas mingi süsteemi piires edu saavutada. Kuid ka priimustel on raskusi, nagu meil kõigil. Kui keegi on lennu parim lõpetaja, siis teame temast vaid seda, et hinnetes mõõdetuna on ta edukas. See ei ütle meile midagi selle kohta, kuidas ta reageerib elu tõmbetuultele.”36
Ja siin ongi probleemi tuum: akadeemiline intelligentsus ei valmista meid peaaegu üldse ette katsumusteks ja võimalusteks, mida elukeeris kaasa toob. Ning kuigi kõrge IQ ei garanteeri meile elus heaolu, prestiiži või õnne, klammerduvad meie koolid ja kultuur kramplikult akadeemiliste võimete külge, ignoreerides emotsionaalset intelligentsust, seda omaduste kogumit – mõne kõnepruugis iseloomu – , millel on samuti tohutu mõju meie saatusele. Nagu lugemine või matemaatika, on ka tundeelu valdkond, millega kas paremini või halvemini hakkama saadakse ning selleks hakkamasaamiseks on vaja eriomast pädevuste kompleksi. Inimese osavus selles vallas on otsustava tähtsusega, et mõista, miks üks elab ja õitseb, kuid teine, samasuguse mõistusega, on omadega tupikus. Emotsionaalne anne on metavõime, mis määrab, kuivõrd hästi me suudame kasutada ükskõik milliseid ülejäänud oskusi, sealhulgas ka puhast intellekti.
Loomulikult on elus edu saavutamiseks palju teid ning hulk valdkondi, kus tunnustatakse teisi andeid. Meie järjest enam teadmistel põhinevas maailmas on tehniline taip kahtlemata üheks neist. Lastel on nali: „Kuidas sa nimetad nohikust tehnikafanatti viieteistkümne aasta pärast?” Vastus: „Bossiks.” Kuid isegi nohikutele annab emotsionaalne intelligentsus töökohal konkurentsieelise, nii nagu me kolmandas osas näeme. On hulgaliselt tõendeid, et emotsionaalselt andekad inimesed, need, kes tunnevad hästi oma tundeid ja oskavad neid valitseda, on elus eelisolukorras, olgu siis tegu armastuse ja intiimsuhetega või poliitilistes organisatsioonides edu tagavate kirjutamata seaduste tabamisega. Hästi arenenud emotsionaalsete oskustega inimesed on ka oma eluga rohkem rahul ning saavutavad enam, kuna nende psüühika omandab oskused, mis tõstavad nende produktiivsust; inimesed, kes ei suuda oma tundeelu kontrollida, peavad sisevõitlust, mis õõnestab nende võimet täie tähelepanuga töötada ja selgelt mõelda.
Juhuslikule vaatlejale võiks nelja-aastane Judy oma seltsivamate mängukaaslaste keskel paista nurgas nukrutsejana. Mängutunnis ei ole temast aktiivset kaasalööjat, ta jääb pigem kõrvaltvaatajaks, kes ei torma ummisjalu kohale. Tegelikult jälgib Judy väga teraselt oma lasteaiarühma sotsiaalseid suhteid, mängukaaslaste seast on ehk just temal kõige arenenum arusaam teiste tundeelu tõusudest ja mõõnadest.
Tema elukogemus tuleb ilmsiks alles siis, kui kasvataja kutsub kõik nelja-aastased kooli mängima. Koolis mängitakse pulganukkudega Judy enda lasteaiarühma, kus igal pulgal on peaks kas laste või kasvataja foto – see on sotsiaalse tajumisvõime test. Kui kasvataja palub Judyt panna kõik poisid ja tüdrukud sellesse toa ossa, mis neile kõige rohkem meeldib – kunstinurka, klotsinurka jne –, ei eksi Judy kordagi. Ja kui tal palutakse panna kokku need lapsed, kellele meeldib kõige rohkem koos mängida, õnnestub Judyl leida iga rühma liikme parim sõber.
Judy eksimatus tunnistab, et tüdruk on oma rühmasisesed suhted ja hoiakud perfektselt kaardistanud, mis annab omakorda tunnistust sellest, et tema vaatlus- ja analüüsivõime on nelja-aastase kohta erakordsel tasemel. Need on oskused, mis hilisemas elus aitavad Judyl hiilata igal suhtlemisoskust nõudval alal, müügitööst kuni diplomaatiani välja.
Selle, et Judy erakordne suhtealane võimekus sai üldse ilmsiks tulla, ja pealegi nii varases eas, tingis asjaolu, et Judy käis Tuftsi ülikooli juurde loodud Eliot-Pearsoni lasteaias. Tollal töötati seal projekti Spectrum raames õppekava kallal, mis võimaldaks teadlikult arendada erinevaid intelligentsuse tüüpe. Projekti lähte-eeldus on, et inimese oskuste spekter katab rohkem kui lugemist, kirjutamist ja aritmeetikat, neid tavalisi traditsioonilise kooli keskmeks olevaid numbrilisi ja sõnalisi oskusi. Ka sellised oskused nagu Judy sotsiaalne tundlikkus on omaette talent, mille arendamisele haridus peab kaasa aitama, mitte seda ignoreerima või hävitama. Kui lapsi julgustatakse arendama oma võimeid täies ulatuses, kasutama neid selleks, et olla edukas või endaga rahul, saab koolist elamise õpetuse andja.
Spectrumi projekti ideeliseks juhiks on Howard Gardner, Harvardi kasvatusteaduste kooli professor.37 „On käes aeg avardada meie arusaama annete spektrist,” ütles mulle Gardner. „Eraldi võetuna on tähtsaim, mida haridus lapse arengule anda saab, see, et ta juhitakse valdkonna poole, mis sobib kõige paremini kokku tema võimetega; et ta oleks rahul ja pädev. See näib meil hoopis meelest läinud olevat. Selle asemel on meie haridussüsteem selline, et ainus amet, millesse edukas õpilane pärast kooli kindlasti sobiks, on ülikooli õppejõu oma. Ning me hindame kõiki sellise piiratud edukuse mõõdupuuga. Me peaksime kulutama vähem aega laste järjestamise peale ja rohkem sellele, et aitaksime neil leida oma loomulikud pädevused ja anded ning siis neid arendama. Teid edukuse juurde on sadade kaupa ning nendeni aitavad jõuda sajad erinevat laadi võimed.”38
Kui üldse keegi mõistab intelligentsusest vanamoodi mõtlemise kammitsaid, siis on see Gardner. Tema sõnul algas intelligentsustestide võidukäik Esimese maailmasõja ajal, kui kaks miljonit Ameerika meest rühmitati IQ järgi pliiatsi ja paberi abil läbi viidud esimese massilise IQ-testi käigus, mille oli värskelt välja töötanud Stanfordi psühholoog Lewis Terman. Sellele järgnes aastakümnete pikkune „IQ-tüüpi mõtlemine”, nagu Gardner seda nimetab: „Nii targad kui rumalad on sellisteks sündinud, parata pole siin suurt midagi, kuid testi abil võib öelda, kas sina kuulud tarkade hulka või mitte. Kõrgkooli astumisel tehtavad SAT-testid põhinevad samuti arusaamal, et sinu tulevik sõltub vaid üht tüüpi andest. Niisugune mõtteviis on ühiskonnas valdav.”
Gardneri 1983. aastal ilmunud mõjukast raamatust „Mõistuse struktuur” („Frames of Mind”) sai IQ-keskset maailmavaadet kummutav manifest: autor väitis, et ei ole olemas üht, monoliitset, elus edu saavutamisel otsustavat intelligentsust, vaid tegemist on pigem intelligentsuste laia spektriga, milles on seitse põhilist komponenti. Gardneri nimekirjas on kaks tavalist, akadeemilist laadi võimekust – verbaalne ja matemaatilis-loogiline intelligentsus, kuid ta lisab veel suurte kunstnike ja arhitektide puhul täheldatava ruumilise intelligentsuse; Martha Grahami ja Magic Johnsoni vabas füüsilises liikumises ja graatsias avalduva kehaliskineetilise geniaalsuse; Mozarti või YoYo Ma masti muusikalised anded. Nimekirja lõpetavad, Gardneri terminoloogiat kasutades, „isiksusliku intelligentsuse” kaks külge – interpersonaalsed oskused nagu suurel terapeudil Carl Rogersil või rahvajuhil Martin Luther King Jr-l, ja intrapersonaalne intelligentsus, mis ilmneb ühest küljest Sigmund Freudi hiilgavates inimhinge käsitlustes, tagasihoidlikumalt aga selles sisemises rahulolus, mida toob oma tõeliste tunnetega kooskõlas elatav elu.
Selle seisukoha võtmesõnaks on intelligentsuste paljusus: Gardneri mudel läheb tunduvalt kaugemale traditsioonilisest arusaamast, et intelligentsuskvoot on ainus ja muutumatu faktor. Gardneri väitel põhinevad testid, millega meid kooliaja vältel terroriseeriti (alates tasemetestidest, mis lahterdasid meid kutsekooli tõugatuiks või määrasid saatuseks kõrghariduse, kuni võimete testideni, mis näitasid, kas ja kui, siis millisesse kõrgkooli me pääseme), piiratud arusaamal intelligentsusest, mis ei arvesta tegelikus elus hädavajalike, kuid IQ-ga vähe seotud oskuste ja võimete tegelikku diapasooni.
Gardner tunnistab, et just seitsmeks erinevaks intelligentsuse tüübiks jaotamine on meelevaldne, inimese võimete puhul ei saa rääkida mingist maagilisest arvust. Oli aeg, mil Gardner ja tema kolleegid pikendasid oma nimekirja seitsmest punktist kahekümneni. Näiteks jagati interpersonaalne intelligentsus neljaks selgelt eristatavaks võimeks: juhtimisoskuseks, oskuseks luua ja hoida sõprussidemeid, oskuseks lahendada konflikte ning seda tüüpi sotsiaalse analüüsi oskuseks, milles paistab silma nelja-aastane Judy.
Selline mitmetahuline intelligentsuse käsitlus annab meile rikkama pildi lapse võimetest ja eduvõimalustest kui standardne IQ. Kui Spectrumi projekti käigus uuritud õpilasi
Karen Arnoldit, kes koos Terry Dennyga Illinoisi ülikoolist oivikuid uuris, tsiteeritud 1992. a 29. mai The Chicago Tribune’is ilmunud artikli järgi.
Projekt Spectrum: Gardneri põhilised kaastöötajad programmi väljaarendamisel olid Mara Krechevsky ja David Feldman.
Küsitlesin Howard Gardnerit tema intelligentsuse paljususe kontseptsiooni teemal, intervjuu ilmus pealkirja all „Rethinking the Value of Intelligence Tests” The New York Times Education Supplemenfis (3. nov. 1986). Olen temaga hiljemgi korduvalt sel teemal rääkinud.