London. Edward Rutherfurd
Читать онлайн книгу.
Cerdicu juures eriti märgatavad. Üks oli see, et ta kunagi ei murdnud antud sõna. Kaupmehena oli see talle suureks plussiks. Teisele, mille üle sõbrad mõnikord küll virilalt nalja heitsid, vaadati sageli aukartuse ja hirmuga.
Cerdicu jaoks oli igal vaidlusküsimusel ainult kaks külge. Ükskõik mille üle tal tuli otsustada – kas tegevussuuna, inimese iseloomu, kellegi süü või süütuse üle –, sai Cerdicu puhul olla ainult vale vastus ja õige vastus ning ei midagi vahepealset. Kui tema mõistus, mis oli väga terane, oli kord otsuse langetanud, siis langes see kinni nagu raudne lõks. „Cerdicul on kõik asjad ainult mustad või valged, aga mitte kunagi hallid,” ütlesid tema lähikondsed.
Ükski neist iseloomujoontest ei tähendanud tema naisele head. Tol hetkel oli Cerdic tagasiteel oma isanda, Kenti kuninga Ethelberti õukonnast Canterbury linnast.
Need seal olid kristlased.
Neil päevil, kui noore Offa esivanem Julius Rooma Londiniumis valeraha valmistas, oli kristlus ebaametlik kultus, mida mõnikord taga kiusati. Järgnevatel sajanditel sai sellest aga tänu keiser Constantinuse ristiusku pöördumisele impeeriumi ametlik usk ja Roomast katoliikluse pealinn.
Britannia provintsis nagu ka kõikjal mujal ehitati kirikud sageli paganlike templite kohale. Briti Kirikul oli mõningane mõjuvõim. Isegi mitu aastakümmet pärast seda, kui roomlased olid saarelt lahkunud, võtsid Briti piiskopid ikka veel osa kaugel toimuvatest kirikukogudest. „Kuid meil tuleb nende reisikulud kinni maksta,” kirjutasid Itaalia piiskopid, „sest nad on haletsusväärselt vaesed.”
Kuid siis tulid anglosaksid, kes olid kõigutamatud paganad. Briti kristlased hakkasid vastu, kuid nad lõigati muust maailmast ära ja sunniti vaikima. Möödus terve sajand ja rohkemgi.
Ent kõik ei olnud kadunud. Saabusid misjonärid. Iirimaalt, mille püha Patrick oli hiljuti ristiusku pööranud, tulid keldi mungad, kellel oli jõuline vaim ja rikas keldi kunstianne. Saare põhjaossa Šotimaa piiri lähedale rajati kloostrid. Kuid sellest hoolimata kuulus suurem osa Inglismaast ikka veel põhjamaa jumalatele. Senini.
Sest meie Issanda aastal 597 saatis paavst munk Augustinuse anglosakse õigesse usku pöörama. Augustinuse misjonireis viis teda otse Kenti poolsaarel asuvasse Canterburysse.
See oli kindlasti kõige sobivam paik. Asudes poolsaare keskel väikesel künkal, oli Canterbury juba Rooma ajast saadik olnud keskpunkt, millega olid ühenduses kõik Kenti sadamad, nagu näiteks Dover, mis asus Euroopa mandrist ainult kahekümne miili kaugusel üle väina. Euroopast tulnud rändurile oli Canterbury esimene tähtsam koht, kuhu ta jõudis. Palju olulisem kui asukoht oli aga see, et Kenti kiiduväärne kuningas Ethelbert, kelle peamine residents see oli, oli abielus frangi printsessiga, kelle rahvas oli juba ristitud. Kristlasest kuninganna kohalolu oligi see, mis tõmbas kirikut tegelikult Canterbury poole ja andis talle seal võimaluse tegutseda. Tol ajal käis ristimine lihtsa reegli järgi: „Ristige kuningas. Küll teised tulevad tema järel.”
„Tean, et sind, mu tubli Cerdic, võin ma täielikult usaldada.” Alles eile oli halli habemega kuningas Ethelbert talle käe õlale pannud, samal ajal kui kuninganna Bertha heakskiitvalt naeratas. Muidugi võisid nad teda usaldada. Kas polnud tema esivanemad esimeste Kenti kuningate lojaalsed kaaslased? Kas polnud kuningas Ethelbert kinkinud tema isale sõrmuseid, mis oli isanda ja tema meeste sõpruse märk? „Meil on alati hea meel näha sind oma õukonnas Canterburys,” oli kuninganna öelnud.
Kenti kuninga residents kujutas endast, nagu iidsetel aegadel kombeks, väikest talupoeglikku asulat. Kui kunagi Rooma päevadel oli provintsilinnal oma väike foorum, tempel, saunad ja muud kivihooned, siis nüüd oli seal suur palktaraga ümbritsetud maa-ala, mille keskel asus pikk küünisarnane palkidest seinte ja roogkatusega hoone. See oligi kuningas Ethelberti koda. Veidi eemal asus teine tarastatud plats ning keset seda seisis veelgi tähelepanuväärsem ehitis. Sest kuigi ka see nägi peaaegu küüni moodi välja ja oli väiksem kui kuninga hoone, oli ta ehitatud kivist.
Canterbury katedraali oli ehitanud munk Augustinus ise. See oli tol ajal võib-olla ainus kivihoone anglosakside Inglismaal. Oma olemasolu algaastatel küll kindlasti primitiivne, tähistas see väike hoone siiski pöördepunkti saare ajaloos.
„Ja nüüd, kui meil on Canterburys oma baas,” oli kuninganna õhinal öelnud, „võib misjonitöö tõeliselt alata.” Ning ta naeratas oma abikaasale.
„Nagu näed,” seletas kuningas, „oled sa oma asukoha tõttu eriti kasulik.” Cerdic sai nüüd teada, et plaanid ülejäänud saare suhtes olid auahned. Misjonärid kavatsesid mööda idarannikut otse põhja suunduda. Esmane eesmärk oli aga kindlustuda Thamesi suudme mõlemal kaldal, mis tähendas peale Kenti ka Essexi kuninga ristiusku pööramist. „Ta on minu vennapoeg,” seletas kuningas Ethelbert, „ja on nõus end austusest minu vastu ristida laskma. Aga” – ta tegi virila näo – „mõne tema alamaga võib asi raskem olla.” Tema pilk püsis kindlalt Cerdicul. „Sina oled Kentile lojaalne mees,” jätkas ta, „kuid sa kaupled Lundenwicis, mis asub põhjapoolsel kaldal ja tegelikult on osa minu vennapoja kuningriigist. Ma tahan, et sa annad misjonäridele kõikvõimalikku abi.”
Cerdic noogutas. „Muidugi.”
„Sinna tuleb piiskop. Ja uus katedraal,” lisas kuninganna Bertha õhinal. „Me ütleme uuele piiskopile, et ta võib sulle loota.”
Cerdic kummardas. Ja siis, mõeldes Essexi kuninga paljudele residentsidele, küsis: „Aga kuhu see piiskop kavatseb oma kiriku ehitada?” Ta nägi, et kuningas ainult naerab selle peale.
„Mu kallis sõber, ma näen, et sa ei saanud aru.” Ta naeratas küll, kuid pilk tema silmis oli tõsine. „Katedraal tuleb Lundenwicisse.”
Oli juba õhtupoolik, kui Cerdic tolle päeva sihtkohta jõudis. Canterburyst lahkunud, oli ta sõitnud mööda vana Rooma teed – nüüd oli see metsakasvanud rohune teerada –, mis kulges piki poolsaare põhjaserva, kuni jõudis välja Medway jõe suudmeni, kus asus tagasihoidlik saksi asundus, mida tunti Rochesteri nime all. Selle asemel, et jätkata teekonda mööda jõesuudme kaldal kulgevat Rooma teed endise Londiniumi linna poole, pööras ta sisemaa suunas, tõusis järsule seljandikule ning ratsutas mõne aja poolsaare põhjaosas, kuni jõudis välja kõrgustiku lõunaserva. Siis mees naeratas. Ta oli jõudnud koju.
Mõis, mis oli olnud Cerdicu perekonna kodu viimase poolteise sajandi jooksul, asus otse suure seljandiku harja all. See koosnes külakesest ja üksikust veidi eemal asuvast talumajast, mille õue ümbritsesid puust ehitised. Nende hoonete juurest laskus maapind pika ilusa metsase nõlvana oru põhja. Seda kohta tunti Boctoni nime all.
Boctoni mõis oli suur. Seal olid põllud, õunaaiad ja uhked tammemetsad. Seal asus ka kivimurd, kust sai Kenti kiltkivi ja mis juba Rooma ajast saadik seisis kasutamata.
Selle paiga muutis aga eriti tähelepanuväärseks siit avanev vaade; millal iganes Cerdic seda nägi, tõi sügav rahulolu ta karmile näole muheda naeratuse. Sest Boctonist lõuna poole vaadates võis näha suurt lainjat orgu – umbes kahekümne miili laiust metsaga kaetud maastikku, mida tunti Kenti kõnnumaa nime all. Boctonist ja mitmest teisest pikal seljandikul asuvast mõisast avanes oivaline vaade, mis oli üks ilusamaid Inglismaa lõunaosas. Saksi Cerdicu südant ei rõõmustanud mitte mõisamaja, vaid see ülev vaade üle kõnnumaa, kui ta ütles: „Ma olen kodus.”
Kuid seekord ei tulnud ta mitte ainult vaadet nautima. Ta tuli selleks, et külastada järgmisel hommikul üht teist mitte kaugel asuvat mõisat. Selle külaskäigu eesmärgist ei olnud ta kellelegi rääkinud.
Oli hämmastav, kui kiiresti Offa ja Ricola oma katsumusest toibusid. Nagu kaks koerakutsikat, kes olid vette kukkunud ja end nüüd kuivaks raputavad, kohanesid noored uue olukorraga ning said hea tuju tagasi juba enne, kui oma uude koju jõudsid.
„Me ei jää kauaks orjadeks,” kinnitas Offa oma naisele. „Ma mõtlen midagi välja.” Ja kuigi Ricola oli palju kainema meelega, jäi ta poisi juttu peaaegu uskuma.
Järgmisel päeval pärast nende saabumist saadeti Offa aitama mehi, kes aasal heina koristasid. „Sa töötad minu abikaasa töödejuhataja käe all ja teed kõik, mida ta käsib,” selgitas Elfgiva, kuid tema isikliku orjana