London. Edward Rutherfurd
Читать онлайн книгу.
ninapidi veetud. Ta hakkas isegi omaenda nuhke kahtlustama.
Ja siis nägi ta vankrit.
Selle juures oli ilmselgelt midagi kahtlast. Vanker oli suur ja pealt kinni kaetud ning vedas nähtavasti rasket koormat, sest liikus kriuksudes ja teda vedas neli suurt hobust. Kutsari kõrval istus kapuutsiga kogu.
Nüüd kaotas Ralph päriselt mõistuse. Ärakurnatud normannile näis, et viimaks ometi on ta oma saagi kinni püüdnud. Unustanud täielikult Mandeville’ilt saadud juhtnöörid, ratsutas ta otseteed vankri juurde, nagu oleksid sel tiivad, millega ära lennata, ja käskis kutsaril peatuda. „Pidage kinni ja võtke kate ära, te reeturid,” kisas ta. „Koerad!”
Alles siis, kui mees hingeldava hobuse vankri kõrval kinni pidas, lükkas salapärane kogu kapuutsi peast ja heitis talle ülimalt põlgliku pilgu. See oli Hilda.
„Idioot!” hüüdis naine nii kõvasti, et kõik mehed kuuleksid. „Henri on mulle kogu aeg rääkinud, et sa oled loll.” Eemaldanud seejärel vankrilt katte, tõi ta selle süütu koorma päevavalgele. „Veinipudelid,” karjus ta. „Sinu venna kink oma isale. Ma viin selle Hatfieldi.” Ning ta tegi, nagu tahaks meest kutsari piitsaga äiata, nii et too taganes kähku, häbipuna näol.
Meeste seast kostis naeru. Alandatult ja vihaselt hüüdis Ralph, et nad talle järgneksid, ning ratsutas pilkugi selja taha heitmata kiiresti mööda teed Londoni poole.
Viis nädalat hiljem lubas Billingsgate’i Barnikel Saint Bride’i kiriku juures, kus ei paistnud kedagi liikuvat, endale ühe karske suudluse oma uue kaasosalise laubale.
Seejärel jalutasid nad rahulolevaina mööda jõekallast edasi.
Neile kummalegi ei tulnud pähe, et seekord jälgiti neid salaja.
See oli kahekümnendal eluaastal, kui Osric tüdrukut märkama hakkas. Too oli kuueteistkümnene.
Poiss ei rääkinud temast kellelegi. Isegi mitte oma relvameistrist sõbrale Alfredile.
Kummaline oli neid kaht meest koos näha. Alfred oli nüüd relvatöökoja meister. Valge juukselokk tema laubal oli peaaegu nähtamatu, sest ülejäänud juuksed olid halliks läinud. Ta oli muutunud üsna tüsedaks. Õpipoistele jagas ta käsklusi võimukal häälel ning naine ja neli last kuulasid igas asjas tema sõna.
Kuid ta polnud unustanud seda päeva, mil Barnikel ta London Stone’i kõrvalt nälginuna leidis, ning püüdes nüüd omakorda teiste vastu lahke olla, tegi ta kõik, mis suutis, et oma vaest väikest sõpra aidata. Tema pere hoolitses selle eest, et Osric saaks vähemalt korra nädalas korraliku eine, ning mitu korda pakkus ta, et ostab poisi orjusest vabaks. Selles ei olnud tal aga edu. Ralph mõtles alati midagi välja, et seda takistada. „Mul on kahju,” ütles Alfred noorukile. „Ma ei saa midagi teha.”
Kuigi selleks oli vähe põhjust, oli Ralphi vihkamine noore pärisorja vastu muutunud peaaegu harjumuslikuks. „Ma arvan, et mõnes mõttes ma lausa armastan sind, Osric,” mõnitas ta ükskord. See oli üsna õige. Väike töömees oli elav olevus, keda ta võis haavata, millal aga soovis; kui Osric teda omakorda jälestas, pakkus see veel suuremat rahuldust. Ja miski ei teinud talle suuremat rõõmu kui nurjata Osricu püüded vabaks saada. „Ära muretse,” lubas ta. “Ma ei lase sul kunagi minna.”
Tüdruk oli väike. Tema pikad tumedad juuksed olid keskelt lahku kammitud, nahk oli valge. Ainus tumedam koht tema näos olid huuled, mis olid väikesed, kuid punased. Kõik see viitas sellele, et tema esivanemad olid keldi, võib-olla aga ka Rooma päritolu, kuigi Osric ei teadnud seda.
Töömehed olid majutatud ridamisi asetsevatesse puust hoonetesse, mis paiknesid vana Rooma linnamüüri ääres jõekaldal. Seal võisid nad ise oma elamist korraldada. Mõnel, nagu näiteks Osricul, polnud midagi muud kui vaid roomatt. Teised, kes olid endale naise leidnud, ehitasid puutükkidest või heinapallidest omaette eluaseme, nii et mõnes nurgas elas terve perekond. See oli kirev jõuk. Mõned olid pärisorjad, kelle olid siia saatnud kuningale võlgu jäänud maaomanikud; paljudel, nagu Osriculgi, oli mõni kehaosa vigastatud, mis näitas, et neid oli mingis kuriteos süüdi mõistetud. Distsipliin oli nõrk. Ralph ei hoolinud suurt, mis töömeeste hulgas toimub, kuni nad tööd tegid.
Tüdruku isa oli olnud kokk, ja niikaua kui ta elas, olid nad hästi söönud. Aga kaks aastat tagasi isa suri ja sellest peale oli nende elu raske. Ema, keda kasutati mitmesugustel juhutöödel, oli haiglane ning tema käed paistetasid ja valutasid liigesepõletikust, ja kuna keegi siin ilmas neid ei aidanud, pidi tüdruk tema toetamiseks tegema, mis suutis. Haige pärisorjast naine, kellel ei olnud perekonda, ei elanud neil aegadel kaua. Tüdruku nimi oli Dorkes.
Osric oli teda esimest korda märganud detsembris. Töölised pidid Toweri juures töötama igasuguse ilmaga, kuid see talv oli eriti karm ning ühel päeval kaks nädalat enne jõule anti käsk: „Lõpetage töö.”
„Kui niimoodi külmetab,” seletas töödejuhataja, „jäätub niiske mört ära ja hakkab pragunema.” Järgmisel päeval saadeti paljud pärisorjad tagasi oma küladesse, kuid ülejäänud mehed viidi välja ja neile öeldi: „Nüüd tuleb meil müürid kinni katta.”
See oli suur, kuid vajalik töö, mille käigus müüride ülemised servad tuli kinni katta. Peale selle lõhnas see pahasti, sest kasutati õlgedega segatud sooja sõnnikut. „Aga sellest on kasu,” kinnitas töödejuhataja neile ning peagi olid tohutud hallid müürid kaetud õlgede ja sõnnikukihiga.
Külmast hoolimata tahtis Osric end pärast iga tööpäeva lõppu pesta ning läks seetõttu sageli alla Thamesi kaldale, hüppas täies riides vette ja ruttas siis tagasi küüni, kus sai end paljaks koorida ja rõivad söepanni juures ära kuivatada. Sel ajal saigi ta teada, et laagris on veel üks inimene, kes koidu ja eha ajal alla vee äärde läheb ja end peseb. See oli Dorkes.
Tüdruk oli väga puhas ja vaikne. See oli esimene asi, mida nooruk tema juures tähele pani. Samuti seda, et ta paistis olevat kehaliselt üsna alaarenenud. Nagu väike hiir, arvas poiss ja naeratas. Kuid siis ei pööranud ta tüdrukule enam suurt tähelepanu. Tal oli muidki asju, mille üle mõtteid mõlgutada.
Pärast kolm aastat tagasi Alfredile ja Barnikelile tehtud tööd polnud tema elus rohkem seiklusi olnud. Peale põhjas puhkenud rahutuste oli Inglismaal vaikne. Hoolimata Barnikeli lootustest, kui ta relvi välja vedas, paistis, et sellest asjast ei tulnud midagi. Osric kahtlustas, et vana taanlane jätkas relvade kogumist, kuid kindel ta selles ei olnud.
Tema elu oli siiski talutav. Suurema osa ajast täitis muidugi igapäevane tööorjus – käruga kiviprügi vedamine, müürseppadele ämbritega kivide vinnamine või puuseppade juurest puidu tassimine. Aegamööda aga tekkis talle lisaks veel üks tegevus.
Sellest saadik, kui ta oli Barnikelile vankrit tehes avastanud oma oskused, hakkas poiss, suutmata endale targemat rakendust leida, korjama puutükke ja paluma puuseppadelt palgiotsi. Istudes õhtuti söepanni valgel, hakkas ta neid nikerdama. Iga nädal sai tal midagi valmis – mõni väike kujuke või laste mänguasi – ning peagi kutsusid isegi puu- ja müürsepad teda „väikeseks meistrimeheks”. Seda öeldi sõbralikult, kuid naljaga pooleks, nagu oleks ta mingisugune maskott. Lõppude lõpuks polnud ta ju nende tsunfti liige; ta oli ainult koormaloom. Kuid poiss ei teinud sellest välja, ja kui ta oma igapäevaseid toimetusi toimetas, näitasid ja seletasid meistrid talle sageli, mida nad teevad.
Ja mis kõige kummalisem. Hoolimata sellest, et teda oli Toweri ehitusele ohvriks toodud, leidis Osric iga kord, kui selle süngete müüride vahele sisenes, et ta on nagu lummatud.
Suured keldrid olid nüüd valmis ning neid katsid tohutud laetalad ja põrandalauad, välja arvatud kagupoolses nurgas, kus olid kividest võlvid. Alla keldrisse viiv keerdtrepp oli juba massiivse rauaga tugevdatud tammepuust ukse taga; see keerati lukku suure võtmega, mille oli valmistanud relvameister Alfred. „Sinna alla paigutatakse kogu garnisoni relvad,” ütles töödejuhataja Osricule.
Esimese korruse seinad kerkisid kiiresti. Nagu normannide kantside puhul tavaline, oli peasissekäik sellel korrusel. See oli kena uks lõunapoolses seinas, mille juurde viis väljast kõrge puust trepp. Kuigi esimese