Krahv Monte-Cristo. 2. osa. Alexandre Dumas
Читать онлайн книгу.
ja põldmarjade astlalised, roomavad väänlad.
Pärast mõnehetkelist viibimist koopas, mille pigem mahe kui niiske, pigem aroomikas kui imal õhk oli saarel valitseva temperatuuriga võrreldes sama mis sinkjas valgus päikesepaistega võrreldes, suutis Dantès, kes teatavasti oli pimedusega harjunud, eraldada koopa kõige kaugemaid nurki: koobas oli graniidist. mille seinad siin-seal sätendasid nagu teemantlitrid.
“Küllap see ongi kogu varandus, mille kardinal on jätnud,” sõnas Edmond endamisi naeratades. “Hea abee nägi unes neid sädelevaid müüre, millega toitis oma suuri unelmaid.”
Aga Dantès tuletas meelde sõnu testamendis, mis oli tal viimseni peas. “Teise koopa kõige kaugemas nurgas,” oli seal öeldud.
Dantès oli alles esimeses koopas, nüüd tuli üles leida pääs teise koopasse.
Dantès asus otsima: teine koobas pidi olema saare keskosa pool. Ta uuris kivikihte, läks siis ja kopsis vastu seina, kus tema arvates pidi olema ava, mis oli suurest ettevaatusest kahtlemata maskeeritud.
Kirka kõlksus ja kalju kõmises kumedalt vastu, selle tihedus tõi higipiisad Dantèsi laubale. Lõpuks tundus visale kaevurile, et graniitmüüri ühes osas kajas löök vastu sügavamalt ja tuhmimalt. Dantès vaatas palavikulise pilguga müüri ja tundis oma vangi kompimismeelega seda, mida ükski teine võib-olla poleks tundnud: seal pidi olema ava.
Aga et mitte ilmaaegu tööd teha, siis kopsis Dantès, kes nagu Cesare Borgiagi oli aja hinda analüüsinud, kõik seinad oma kirkaga läbi, tampis püssipäraga vastu koopapõrandat, tõstis kahtlastelt kohtadelt liiva ära, ja leidmata ning avastamata midagi, tuli tagasi selle müüriosa juurde, kust lohutav heli oli kostnud.
Ta lõi veel kord ja palju suurema jõuga.
Siis nägi ta midagi kummalist. nimelt eraldus kirkahoopide all mingit sorti võõpa, umbes säärast, nagu kasutatakse freskomaalidel; see tuli seina küljest lahti ja pudenes tükkideks, paljastades valkja ja pehme kivi, mis oli sarnane meie tavaliste ehituskividega. Kaljuava oli suletud teist sorti kiviga, siis olid kivid üle pintseldatud võõbaga ja võõbale oli maalitud graniidivärvi kristallilaadne pind.
Dantès lõi nüüd kirka terava otsaga ja see tungis tolli võrra müüri.
Jah, sealt tuli otsida.
Ent inimloomus on mõistatuslik – mida enam kuhjus rahustavaid tõendeid selle kohta, et abee Faria polnud eksinud, seda enam hakkas Dantèsi nõrkev süda kahtlema ja ta kaotas peaaegu julguse. Uus kogemus, mis pidanuks talle jõudu juurde andma, võttis talt selle viimasegi jõu; kirka vajus alla ja oleks äärepealt käest libisenud; ta pani selle maha, pühkis laubalt higi ja läks välja valguse kätte, tuues endale ettekäändeks, et peab vaatama, kas keegi teda ei luura, aga tegelikult hoopis sellepärast, et tal oli õhku vaja, sest tundis minestust peale tulevat.
Saar oli tühi ja seniidis olev päike näis teda katvat oma tulesilmaga: taamal lõid väikesed kaluripargased oma tiivad laiali safiirsinisel merel.
Dantès ei olnud ivagi hamba alla saanud: aga söömisele oleks praegu kulunud liiga palju aega; ta võttis südamekinnituseks lonksu rummi ja läks tagasi koopasse.
Kirka, mis oli tundunud nii raske, oli jällegi kerge; ta tõstis seda, nagu oleks see sulg, ja asus uuesti tööle.
Pärast paari lööki märkas ta, et kivide vahel polnud mörti, nad olid vaid ülestikku asetatud ja kaetud võõbaga, millest oli juba juttu; Dantès torkas kirkaotsa prakku, vajutas varrele ja nägi rõõmuga, kuidas kivi ta jalge ette langes.
Nüüd polnud Dantèsil enam muud vaja kui tõmmata kirkaotsaga iga kivi enda poole ja need langesid üksteise järel esimese kivi kõrvale.
Dantès oleks võinud tekkinud avast kohe sisse minna, kuid viivitamine tähendas teadasaamise edasilükkamist ja lootuse külge klammerdumist.
Lõpuks, pärast veel hetke kestnud kõhklust, ronis Dantès läbi ava.
Teine koobas oli palju madalam, palju pimedam ja hirmuäratavama välimusega kui esimene; õhk tungis siia vaid praegu tehtud ava kaudu ja selles koopas oli õhk läppunud ning Dantès oli olnud üllatunud, et see esimeses koopas nõnda polnud.
Dantès ootas, kuni välisõhk elustas koopa surmaõhku, ja astus siis edasi.
Avast vasemal oli sügav ja pime nurk.
Aga me juba mainisime, et Dantèsi silmad nägid ka pimedas.
Ta vaatas uurivalt teist koobast: see oli tühi nagu esimenegi.
Kui varandus oli olemas, oli see maetud siia pimedasse nurka. Ängistav tund oli käes: tuhnida läbi kaks jalga maad oli kõik, mis oli Dantèsile jäänud ülima lootuse ja ülima ahastuse vahele.
Ta läks koopanurka ja otsekui äkilise otsuse mõjul asus julgelt maad ründama.
Viienda või kuuenda kirkalöögi peale kolksatas raud vastu rauda.
Iial pole ükski leinakell, ükski häirekell selle kuulajale niisugust mõju avaldanud. Kui Dantès poleks midagi leidnud, ka siis poleks ta nii kohu tavalt kahvatanud.
Dantès toksis endise koha kõrvalt ja kirka põrkas jälle millegi vastu, aga heli oli teine.
“Raudvitstega puukast,” sõnas ta.
Vari libises sel hetkel mööda, varjates valguse.
Dantès laskis kirka käest, kahmas püssi, puges avast läbi ja tormas välja.
Metskits oli esimese ava eest läbi hüpanud ja näksis nüüd paar sammu eemal rohtu.
See oleks paras juhus olnud endale lõunasöök kindlustada, aga Dantès kartis, et püssipauk võiks kedagi ligi meelitada.
Ta mõtles natuke, lõikas siis vaiguse puuoksa , läks ja süütas selle veel hõõguval lõkkel, kus salakaubavedajad olid oma hommikusööki valmistanud, ja tuli tunglaga tagasi koopasse.
Ta ei tahtnud kaotada ainustki üksikasja sellest, mida pidi nägema.
Ta tõstis tungla lõpuni kaevamata ebamäärase kujuga augu juurde ja nägi, et ta polnud eksinud: hoobid olid langenud vaheldumisi rauale ja puule.
Ta torkas tungla maa sisse ja jätkas tööd.
Paari hetkega oli umbes kolme jala pikkune ja kahe jala laiune pind puhastatud ja Dantès nägi tammepuust kirstu, millel olid ümber tsiseleeritud raudvitsad. Kirstukaane keskel hõbeplaadil, mida muld polnud suutnud tuhmistada, sädeles Spada perekonnavapp: vertikaalne mõõk itaalia ovaalsel vapikilbil, mõõga kohal kardinalikübar.
Dantès tundis vapi hõlpsasti ära: abee Faria oli talle seda nii sageli joonistanud.
Nüüd polnud enam kahtlust, varandus oli kindlalt siin: keegi poleks nii ääretu ettevaatusega toiminud tühja kirstu pärast.
Dantès tegi kasti ümbert kähku puhtaks ja üksteise järel tulid nähtavale lukk, sellest mõlemal pool tabad ja külgedel käepidemed; kõik oli tsiseleeritud, nii nagu tsiseleeriti tollel ajajärgul, mil kunst väärtustas kõige viletsamagi metallikamaka.
Dantès haaras kirstu käepidemetest ja püüdis seda kergitada: see oli võimatu.
Ta püüdis kirstu avada: nii lukk kui tabad olid kõvasti kinni; näis, et ustavad valvurid ei taha oma aaret käest anda.
Dantès lükkas kirka terava otsa kasti ja selle kaane vahele ning surus kirka varrele – kaas kriiksatas ning läks lahti. Et raudvitsad olid nüüd ülearused, langesid need ära, kuigi püüdsid kukkudes oma vastupidavate küünistega kaasa haarata laudu.
Kirst oli avatud.
Palavikuline erutus haaras Dantèsi. Ta kahmas püssi, laadis selle ja jättis enda kõrvale. Siis pani silmad kinni, nagu teevad lapsed, et näha oma fantaasiamaailma sädelevas öös rohkem tähti, kui suudavad lugeda tähisel taevarannal, siis lõi jälle silmad lahti ja oli pimestatud.
Kirstus oli kolm lahtrit.
Esimeses sädelesid tuhmi helgiga sillerdavad kuldskuudod.
Teises olid korralikult