Krahv Monte-Cristo. 2. osa. Alexandre Dumas
Читать онлайн книгу.
Edmond oli värisevate kätega küllalt katsunud, puudutanud, sobranud kullas ja kalliskivides, ajas ta ennast püsti ja tormas koobastest välja, värisedes ülierutusest nagu see, kes hakkab kohe hulluks minema. Ta ronis üles kaljule, kust ta võis merd näha, aga ei märganud midagi kahtlast; ta oli üksi, ihuüksi selle määratu, ennekuulmatu ja muinasjutulise rikkusega , mis kuulus temale; ainult et kas ta nägi und või oli ärkvel? Kas ta nägi pagevat und või oli ta rinnutsi tegelikkusega?
Dantès tundis vajadust jälle oma kulda näha, ja samas tundis, et tal pole jõudu selle nägemist välja kannatada. Hetkeks surus ta käed tugevasti vastu pealage, otsekui püüaks takistada mõistuse põgenemist; siis tormas ta läbi saare, mitte teed mööda, sest teid Monte-Cristo saarel ei olnud, vaid hoopis ilma kindla suunata, ajades põgenema metskitsed ja kohutades oma kisa ja vehkimisega merelinde. Siis tuli ta ringiga tagasi, kahtles ikka veel, tormas esimesest koopast teise ja leidis end jälle oma kulla- ja teemandikaevanduse ees.
Sel korral langes ta põlvili, surus kramplikult mõlemad käed valjusti põksuvale südamele ja pomises palvesõnu, mida võis mõista ainult jumal.
Mõne aja pärast tundis ta, et meel läheb rahulikuks ja rõõmsaks, sest alles nüüd hakkas ta uskuma oma õnnesse.
Dantès asus oma varandust üle lugema: kirstus oli tuhat kullakangi, igaüks kaalus kaks või kolm livri; siis ladus ta kuhja kakskümmend viis tuhat kuldskuudot – kõigil oli paavst Aleksander VI või tema eelkäijate kujutised ja igaüks võis väärt olla kaheksakümmend franki nüüdisrahas – ja märkas, et lahter oli vaid poolest saadik tühi; siis mõõtis ta vääriskivide kogust: kahe käega võttis ta kümme korda pärleid, teemante ja teisi kalliskive, millest paljud olid töödeldud – tolle aja parimate kullasseppade oivaline töö oli omaette väärtus, mis alghinnale lisandus.
Dantès märkas, et päevavalgus hakkas tuhmuma ja aegamööda kustuma. Kartes, et keegi võiks teda koopas tabada, läks ta välja, püss käes. Kuivikutükk ja paar lonksu veini olid ta õhtusöök. Siis pani ta kivi tagasi, heitis ise sinna peale ja oma kehaga koopasuud kattes magas vaevalt paar tundi.
See oli taas üks neid taevalikke ja kohutavaid öid, mida tollel ägedate emotsioonidega mehel juba paar-kolm korda oli tulnud üle elada.
V
TUNDMATU
Päev koitis. Dantes ootas seda, silmad lahti, juba hulk aega. Esimeste päikesekiirtega ta tõusis ja ronis nagu eelmisel õhtul saare kõige kõrgemasse tippu, et ümbruskonda uurida: kõik oli tühi nagu eilegi.
Edmond tuli tagasi alla, tõstis kiviplaadi koopasuu eest, toppis taskud kalliskive täis, pani kirstulauad ja raudvitsad paika nii hästi kui suutis, kattis uuesti mullaga kinni, tampis selle kõvaks, viskas veel liiva peale, et kaevatud koht muu koopapõrandaga sarnaneks. Siis tuli ta koopast välja, pani kiviplaadi paika, kuhjas plaadile eri suuruses kive, raputas mulda kivide vahele, torkas sellesse mürte ja kanarbikku, kastis uusi taimi, et need näeksid välja nagu vanad, kaotas jalajäljed, mis ta sinna oli trampinud, ja jäi kannatamatult kaaslaste tulekut ootama. Tõepoolest, enam polnud küsimus selles, et raisata aega kulla ning teemantide vahtimisega ja jääda Monte-Cristo saarele nagu draakon kasutut aaret valvama. Nüüd tuli tagasi pöörduda ellu. inimeste sekka, ja võtta endale suurilma seltskonnas seisukoht, mõju ja võim, mida siin maailmas annab rikkus, see esmajärguline ja võimsaim jõud inimolendi valduses.
Salakaubavedajad tulid tagasi kuuendal päeval. Juba kaugelt tundis Dantes ära – Giovane Amelia– liikumismaneeri. ja ta komberdas nagu haavatud Philoktetes vaevaliselt sadamasse. Kui mehed tema juurde jõudsid, ütles ta neile, et kuigi tervis pole suurem asi, on tal siiski tunduvalt parem kui enne; siis kuulas ta omakorda teiste seiklused ära. Neil oli, tõsi küll, kõik korda läinud, aga vaevalt oli laev lossitud, kui nad kuulda said, et Touloni sadamast olevat valveprikk teele asunud ja kursi nende poole võtnud. Nad olid siis tulise kiiruga põgenenud, kahetsedes, et laeva ei juhi Dantes, kes oskas sellest viimase välja pigistada.
Õige pea olidki nad jälituslaeva märganud, aga tänu ööpimedusele ja sellele, et nad ümber Korsika neeme sõitsid, pääsesid nad minema.
Kokkuvõttes polnud reis sugugi halb olnud ja kõigil, eriti aga Jacopol oli kahju, et Dantesi polnud nendega ühes, temalegi oleks langenud osa teenitud tulust – iga mees oli saanud viiskümmend piastrit.
Edmond’i näost polnud võimalik midagi välja lugeda; ta isegi ei naeratanud hüvede loendamisel, mis oleksid talle osaks langenud, kui ta oleks suutnud saarelt lahkuda. Et „Giovane Amelia” oli ainult tema pärast Monte-Cristo saarele tulnud, asus ta veel samal õhtul laevale ja sõitis koos peremehega Livornosse.
Livornos läks Dantes juudi juurde ja müüs sellele neli kõige pisemat teemanti, mille eest sai viis tuhat franki tükist. Juut võinuks talt pärida, mil kombel on üks madrus sääraste asjade omanikuks saanud, aga ta hoidus sellest – tema võitis tuhat franki iga teemandi pealt.
Järgmisel päeval ostis Dantes uhiuue pargase ja andis selle Jacopole, lisas veel sada piastrit meeskonna palkamiseks ja kõike seda tingimusel, et Jacopo läheb Marseille’sse ja uurib seal järele, mis on saanud ühest raugast, kelle nimi on Louis Dantes ja kes elas Meilhani alleel, ning ühest noorest neiust, kes elas Katalaanikülas ja kelle nimi oli Mercades.
Nüüd oli Jacopo kord arvata, et ta näeb und. Siis rääkis Edmond talle, et oli meremeheks hakanud lihtsalt tuju tõttu ja ka sellepärast, et perekond ei andnud talle ülalpidamiseks vajalikku raha, aga et Livornosse jõudes oli ta saanud kätte päranduse onult, kes oli kõik oma vara temale jätnud. Dantesi hea hariduse tõttu tundus see jutt ülimalt tõepärane ja Jacopo ei kahelnud hetkegi, et tema vana kaaslane talle õigust rääkis.
Teisalt, kuna Edmond’i teenistusaeg „Giovane Amelia” pardal otsa sai, jättis ta hüvasti kipriga, kes püüdis teda küll algul kinni hoida, aga saanud siis nagu Jacopogi kuulda päranduseloo, kaotas igasuguse lootuse oma endise madruse otsust muuta.
Järgmisel päeval purjetas Jacopo Marseille poole; ta pidi Edmond’iga kohtuma Monte-Cristo saarel.
Samal päeval jättis Dantes hüvasti „Giovane Amelia” meestega, andes kõigile tänutäheks kõva rahasumma ja lubades peremehele endast ühel päeval teateid saata – ja lahkus, ütlemata kuhu.
Ta läks Genovasse.
Parajasti kui ta sinna jõudis, tehti proovisõitu väikese jahiga, mille oli tellinud üks inglane, kes, saanud kuulda, et parimad laevaehitajad Vahemere ääres olevat genovalased, tahtis ka endale Genovas ehitatud jahti. Inglane oli lubanud maksta nelikümmend tuhat franki; Dantes pakkus kuuskümmend tuhat, tingimusel et jaht loovutatakse veel samal päeval temale. Inglane oli laeva valmimist oodates läinud väikesele ringsõidule Sveitsi ja pidi tagasi tulema alles kolme nädala või kuu aja pärast; laevaehitaja arvas, et selle ajaga jõuab ta uue jahi valmis teha. Dantes viis laevaehitaja juudi juurde, läks temaga poe tagaruumi ja juut maksis laevaehitajale kuuskümmend tuhat franki.
Laevaehitaja pakkus Dantesile oma abi meeskonna munsterdamisel, aga Dantes tänas teda, öeldes, et tal on harjumus üksi seilata ja et tema ainus soov on saada oma kajutisse voodipäitsi kohale salakappi, milles oleks kolm laegast. Ta andis laegaste mõõtmed ja töö tehti ära järgmiseks päevaks.
Kaks tundi pärast seda lahkus Dantes Genova sadamast, saatjaks uudishimuliku rahvahulga pilkude eskort – kõik tahtsid näha hispaania aadlimeest, kellel oli kombeks üksi merd sõita.
Dantes tuli hiilgavalt toime; ainult tüüri abil, tarvitsemata selle juurest kaugemale minna, sundis ta laeva tegema kõiki vajalikke manöövreid. See oli otsekui mõistusega olend, valmis kuuletuma vähimalegi impulsile, ja Dantes leidis sisimas, et genovalased on auga ära teeninud maailma parimate laevaehitajate kuulsuse.
Uudistajad jälgisid laeva, kuni see silmist kadus, ja siis läks lahti arutamine, kuhu ta võis sõita: ühed arvasid, et Korsikale, teised, et Elba saarele; ühed olid valmis kihla vedama, et ta läks Hispaaniasse, teised kinnitasid, et ta läheb Aafrikasse; kellelgi ei tulnud pähe mainida Monte-Cristo saart.
Aga just Monte-Cristo saarele Dantes läkski.
Ta