Krahv Monte-Cristo. 2. osa. Alexandre Dumas
Читать онлайн книгу.
ta suri?” küsis abee ärevalt.
“Ta suri nälga!”
“Nälga?” karjatas abee ja hüppas järilt püsti. “Nälga! Kõige viletsam loomgi ei sure nälga. Tänaval hulkuvad koerad leiavad kaastundliku käe, mis neile leivatüki viskab. Ja üks mees, ristiinimene, suri nälga teiste inimeste keskel, kes ennast ka ristiinimeseks nimetavad. Võimatu! Ei, see on ilmvõimatu!”
“Mina jään selle juurde, mida ma ütlesin,” kinnitas Caderousse.
“Ja rumalasti teed,” hüüdis hääl trepilt. “Ära topi oma nina, kuhu pole vaja!”
Mõlemad mehed vaatasid üles ja nägid käsipuu pulkade vahelt Carconte’i haiglast nägu. Naine oli ennast sinna lohistanud ja viimasel trepiastmel istudes ja pead põlvedele toetades kuulas jutuajamist pealt.
“Sina ise ära topi oma nina!” käratas Caderousse. “Härra küsib minu käest andmeid, viisakus nõuab, et ma neid talle annan.”
“Jah, aga ettevaatus nõuab, et sa seda ei teeks. Kust sa tead, mis kavatsustega tahetakse sind rääkima panna, lollpea!”
“Väga heade kavatsustega, proua, selle eest ma vastutan,” ütles abee. “Teie abikaasal pole midagi karta, peaasi et ta vastaks avameelselt.”
“Või pole midagi karta? Kõigepealt antakse ilusaid lubadusi, siis öeldakse, et karta pole midagi ja siis minnakse lubadust täitmata lihtsalt minema ja ühel ilusal päeval langeb õnnetus vaeste inimeste kaela, ilma et keegi aru saaks, kust see tuleb.”
“Te võite olla rahulik, proua, minu poolt ei ole teil mingit õnnetust karta, selle eest ma vastutan.”
Carconte porises midagi, aga sellest polnud võimalik aru saada. Ta pea, mida ta oli korraks kergitanud, vajus uuesti põlvedele ja palavik hakkas teda jälle raputama. Ta ei seganud enam mehe jutu vahele, aga istus nõnda, et sellest ühtegi sõna kaduma ei läheks.
Abee oli vahepeal paar lonksu vett rüübanud ja ennast kogunud.
“Kas siis kõik olid õnnetu vanainimese hüljanud, et ta säärast surma pidi surema?” küsis abee.
“Ainult katalaan Mercedes ja härra Morrel ei jätnud teda maha,” sõnas Caderousse. “Aga millegipärast tundis vaene rauk sügavat vastumeelsust Fernand’i vastu, tollesama vastu,” jätkas
Caderousse iroonilise muigega, “kelle kohta Dantes oli öelnud, et ta on tema sõber.”
“Kas ta siis ei olnud?” küsis abee.
“Gaspard! Gaspard!” kähistas naine ülevalt trepilt. “Vaata ette, mida sa räägid!”
Caderousse lõi vaid kärsitult käega ega andnud muud vastust tema juttu katkestanud naisele.
“Kas saab siis olla selle inimese sõber, kelle naist endale ihaldatakse?” vastas Caderousse abeele. “Dantesil oli kuldne süda, tema nimetas kõiki neid inimesi sõpradeks… Vaene Edmond!.. Tegelikult on väga hea, et ta midagi ei teadnud. Tal oleks väga raske olnud neile surivoodil andestada.. Ja rääkigu inimesed mida tahes,” jätkas Caderousse oma kõnepruugis, milles oli omajagu jämedakoelist luulelisust, “aga mina kardan hoopis rohkem surnute needust kui elavate viha.”
“Lollpea!” ütles Carconte.
“Kas te siis teate, mida Fernand Dantesile tegi?” küsis abee. “Kas ma tean? Arvan küll.”
“Rääkige siis!”
“Gaspard, tee, mis tahad, sina oled peremees,” ütles naine. “Aga kui sa minu nõu kuulda võtaksid, ei räägiks sa midagi.”
“Sel korral ma usun, et sul on õigus, naine,” ütles Caderousse.
“Te ei taha siis midagi rääkida?” küsis abee.
“Milleks?” ütles Caderousse. “Kui vaene poiss oleks elus ja tuleks minu juurde, et lõpuks selgeks saada, kes on ta sõbrad ja kes vaenlased, siis ma ei vaidleks vastu; aga ta on mulla all. nagu te mulle ütlesite, ta ei saa enam vihata, ta ei saa kätte maksta. Unustame kõik selle.”
“Teie tahate siis,” ütles abee, “et mina annaksin neile inimestele, kes teie meelest on võltssõbrad ja pole midagi väärt, tasu, mis on määratud ustavuse eest?”
“Jaa, teil on õigus.” ütles Caderousse. “Pealegi, mida tähendaks neile praegu vaese Edmond’i pärandus? Tilk vett. mis langeb merre!”
“Rääkimata sellest, et need inimesed võivad su ühe käeliigutusega hävitada,” ütles naine.
“Kuidas nii? Kas need inimesed on siis nüüd rikkad ja mõjukad?”
“Kas teie nende lugu ei tea?”
“Ei. Rääkige mulle.”
Caderousse näis järele mõtlevat.
“Ei, parem mitte, see läheks liiga pikale,” ütles ta.
“Teil on täielik vabadus vaikida, kulla sõber,” sõnas abee niisuguse häälega, nagu poleks tal mingit huvi asja vastu. “Ma austan teie kõhklemist, teie käitumine näitab, et te olete tõepoolest hea inimene. Jätame selle jutu. Mis oli mu ülesanne? Täita lihtne formaalsus. Ma müün teemandi ära.”
Ja ta võttis teemandi taskust, tegi etüi lahti ja laskis kivil sädeleda Caderousse’i pimestatud silme ees.
“Tule ometi vaatama, naine,” hüüdis Caderousse kähinal.
“Teemant!” hüüatas Carconte, ajas enda püsti ja tuli üsna kindlal sammul trepist alla. “Mis teemandist te räägite?”
“Kas sa siis ei kuulnud, naine?” küsis Caderousse. “Selle teemandi on meile pärandanud vaene Edmond: kõigepealt oma isale ja siis oma kolmele sõbrale, Fernand’ile, Danglars’ile ja mulle ja oma pruudile Mercedesile. Teemant on väärt viiskümmend tuhat franki.”
“Oo kui ilus kalliskivi!” hüüatas Carconte.
“Nii et siis üks viiendik sellest summast kuulub meile?” küsis Caderousse.
“Jah, härra Caderousse,” vastas abee, “pluss veel Dantesi isa jagu. Ma usun, et mul on õigus see teie nelja vahel ära jagada.”
“Miks meie nelja vahel?” küsis Caderousse.
“Teie olite Edmond’i neli sõpra.”
“Need ei ole sõbrad, kes reedavad!” pomises naine.
“Seda ütlesin minagi,” sõnas Caderousse. “See on rüvetamine, pühaduseteotus – anda tasu reetmise, võib-olla koguni mõrva eest.”
“Teie ise tahtsite nõnda,” sõnas abee rahulikult ja pistis teemandi sutaanitaskusse. “Andke mulle nüüd Edmond’i sõprade aadressid, et ma võiksin tema viimset tahet täita.”
Jämedad higipiisad veeresid Caderousse’i laubalt alla, ta nägi, kuidas abee püsti tõusis ja ukse poole astus, otsekui tahaks oma hobusele pilku peale heita, ja siis tagasi tuli.
Caderousse ja ta naine vaatasid kirjeldamatul ilmel teineteisele otsa.
“Terve teemant jääks meile,” sõnas Caderousse.
“Arvad sa?” ütles naine.
“Jumalateener ei hakkaks meid petma.”
“Tee, nagu tahad,” ütles naine. “Mina ennast sellesse ei sega.” Ja ta astus palavikust värisedes trepi poole. Ta hambad plagisesid kohutavale kuumusele vaatamata.
Viimasel trepiastmel jäi ta korraks seisma.
“Mõtle hästi järele, Gaspard!” ütles ta.
“Minu otsus on kindel,” vastas Caderousse.
Carconte läks ohates oma tuppa; oli kuulda, kuidas põrand ta jalge all kriiksus, kuni ta oma tugitoolini jõudis ja sinna raskelt istuma vajus.
“Mida te olete otsustanud?” küsis abee.
“Rääkida