e-armastus. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
et ise kas või ajaviiteks mõnda jututeemat tõstatada. Mees istus kõik õhtud arvuti ees, jättes mõnikord isegi „Aktuaalse Kaamera” vaatamata.
Naine kannatas, kannatas ja siis sai tema mõõt täis.
„Jaa… Nüüd ma hakkan aru saama, et sa ei ole abielus mitte minuga, vaid arvutiga,” nentis ta üsnagi satiirilisel toonil.
„Mis sa räägid? On midagi pahasti või?” küsis Atko arvutilt pilku tõstmata.
„Sa oled nagu ära vahetatud! Sinust on saanud elav tõestus, et inimene, kes iga päev hommikust kuni õhtuse magamaminekuni ainult automaatikaga tegeleb, muutub ka ise robotiks! Minule küll tundub, et sul ongi südame asemel ainult elektroonika ja hammasrattad, sinna vahele ei mahu enam tunderaasugi,” püüdis Karmen jätkata, ise etteheitele sobivat hääletooni otsides. Pahandusi ja tülisid polnud neil just tihti, aga naine tundis, et peaks mehe olekut ikkagi taunivalt, kuigi teravusi vältides rõhutama. Atko aga tabas naise öeldus hoopis õigustamatu süüdistuse – temale heidetakse ette, et ta ennast säästmata pere heaolu nimel töötab!
„Elektroonika ja hammasrattad…” kordas mees solvunult ja lükkas järsu liigutusega arvuti eemale. „Kas sa tõesti ei suuda taibata, et ma teen tööd ja saan selle eest palka, millest me elame?”
„Ei! Hoopis sina ei taipa, et oled oma töötegemisega liiale läinud! Niiviisi on võimatu elada, me justkui polekski enam abielus,” andis naine vastu, suutes oma hääletooni vaid vaevaga valitseda. Kaua kogunenud pinge otsis väljapääsu, konflikti polnud enam võimalik vältida.
„Mida sa abielu all mõtled? Millest sa puudust tunned – ega ometi seksist, seda pole sa kunagi tähtsaks pidanud!” andis mees samuti häält tõstes vastu. Ta oli oma töökeskkonnast välja tõugatud, mõttelõng sassi aetud, arvutiekraanil värelev tabel ootas ümberarvutamist.
„See on tüüpiline meeste mõtteviis! Ma olen sulle ennegi öelnud, et seks on abielus ainult tilluke osa, minu arust täiesti tühine osa! Sina mõtled, et kui saad nüüd palju palka, siis ongi sinu osa täidetud ja aitab, aga ei! Ei aita, peale raha on mul vaja inimest, et ma ennast nii kohutavalt üksikuna ei tunneks, saad aru?”
„Näed, ongi selgus käes – heaga oled sa kiiresti ära harjunud! Enam sa vist ei mäletagi, mismoodi me kümme aastat tagasi elasime? Sa oled juba hakanud unustama, et meil enam ei ole millestki puudust! Sest just tänu minu tööle, mida sa halvustad, on meil pangas küllalt raha!” Atko hääl muutus iseteadvaks, isegi osatavaks.
„Sina ei tunne puudust, aga mina tunnen! Mina olen nõus ka vähema rahaga elama, aga tahan näha enda kõrval inimest, mitte robotit, kes oskab ainult raha teenida… Sa oled täiesti unustanud, et inimestel on ka muud vajadused, millega… millega lihtsalt peab arvestama! Aga minul on vähemalt siiamaani veel hing sees ja see tahab kas või vahel harva ka midagi ilusat saada.” Karmen püüdis end vaevaga tasakaalukaks sundida, kuigi ta oleks tahtnud seda lausa kisendada. Naine tundis, et mida rohkem ta oma hingehädast räägib, seda teravamalt hakkab ta ise seda ammu jälitavat puudujääki tunnetama.
„Kas sa tahad, et ma peaksin sulle iga päev roose tooma ja aariaid laulma? Nimi on sulle ju ooperi järgi pandud – Kaar-meen!” Atko suunas tigeda pilgu naise poole ja laiutas dramaatiliselt käsi, püüdes ooperist meenunud fraasi parodeerida, aga paraku oli ta juba sündides igasugusest muusikalisest kuulmisest ilma jäetud. „Ainult võtke arvesse, armuline proua, et aariaid lauldes me jääme nälga,” lisas ta siis kerge pilkega.
„Laulda pole vaja, seda me kumbki ei oskagi. Aga vahel kõrvuti istuda ja maailma asju arutada – see oleks küll ilus. Ja mitte ainult ilus, vaid ka hädavajalik!”
„Ilus või vajalik, aga praegu ei tohi me kumbki lõdvaks lasta, ei mina ega sina! Mina olen tööl endale hea positsiooni kätte võidelnud, enam ei või järele anda, muidu tallavad nooremad mind kohemaid ära… Hundiseadused küll, aga huntidega peab koos uluma, teisiti ei saa,” seletas Atko. „Ja kui…” Mees tahtis öelda, et kui tema ennast niiviisi kaheteisttunniseid tööpäevi tehes pingutab, peab ka naine toime tulema, aga ütlemine jäi pooleli. Mingi sisetunne takistas, ilmselt jõudis alles nüüd temani ebamäärane teadmine, et Karmeni elu on tõesti muutunud ja see tekitab naises õigustatud protesti. Ainuüksi koolitöö teda ei rahulda, see on vaid päevast päeva ja aastast aastasse korduv rutiin, sellest sai mees aru.
Ah, eks otsigu endale mõni meelelahutus, et omapead hakkama saada, sisendas kuskilt esile karanud rahustav mõte. Kui ollakse juba nii kaua koos elatud, olekski veider kahekesi käsikäes istuda ja sellest vapustavat hingevärinat tunda. Kõik siin elus areneb, muutub ja paraku ka vananeb, sinna pole midagi parata; tunded nürinevad, igapäevane askeldamine tõrjub need lihtsalt välja. Teineteisele silma vaatamise ajad on möödas, ükskõik kui kahju sellest ka ei oleks… mõtles mees ja süvenes jälle arvutisse.
Pärast seda tüli piiril mõtetevahetust hakkas Atko mõte siiski vahel ka nende ühisele eluteele tagasi ekslema. Mehele näis, et põletavat armastust, nagu romaanides kujutatakse, nende vahel ei ole olnudki. Isegi enne abiellumist oskasid nad oma tundeid kindlalt vaos hoida ja armunute juures tavaliste lolluste tegemisest hoiduda. Vastastikune külgetõmme, mida armastuseks nimetatakse, kindlasti oli, aga eriliselt kirglikuks see vist ei paisunudki – küllap sellepärast, et kumbki neist pead ei kaotanud ja mõlemad oskasid eelseisvat kooselu kõigepealt reaalsest küljest näha.
Ka käis nende vajadus voodikallistuste järele kuidagi omaette liini pidi nagu söömine või habemeajamine, mida paratamatult peab aeg-ajalt tegema. Seks jäi mõistuse kontrolli alla, seda nõudis teadmine, et inimkonna taastootmise ürgse juhuslikkuse on tsivilisatsioon ammugi valjastanud. Ja abielus olles olid Atko ja Karmen kahte järeltulijat küllaldaseks pidanud, kuigi eesti rahva iibe nigel seisukord oleks enamat nõudnud. Paraku sündisid Argo ja Virgo uuenenud Eesti Vabariigi esimestel aastatel, mil tunti ühiskonna ümberkorraldamiste tõttu puudust nii tööst, toidust kui ka toasoojast ning pere hinges hoidmiseks pidi eriti leidlik olema ja rohkesti vaeva nägema. Hiljem, kui elu pikkamisi paremaks muutus, hakkasid nad juba tuleviku kindlustamise poole püüdlema ning perekonna suurendamisest enam juttu ei tehtud.
Firmat IAS, kus Atko Salundi projektijuhina töötas, võis kahtlemata meesteettevõtteks nimetada, sest kolmekümne kuue mehe kohta töötas seal kontorilaudade taga ainult kuus naist: kaks sekretäri ja neli raamatupidajat, keda mehed omavahel numbri-netideks hüüdsid. Tehnika sügavuste vastu on läbi aegade vaid vähesed naised tõelist pühendumust tundnud ning selle firma müügiinseneride-projekteerijate hulka polnud neist kandideerinud mitte ühtegi.
„Ongi hea, vähem lobisemist, rahulikum töötada,” oli Atko arvanud, kui meesteringis juttu tuli, et igas osakonnas võiks ikka üks silmarõõmuke olla. Atko Salundi mäletas liigagi hästi aegu, mil ta oli töötanud ühes ruumis kalkeerijatega, kes joonistest koopiaid tegid – nende noorepoolsete naishingede töö ei nõudnud erilist mõttetegevust ja jututeemasid neil juba jätkus. Õnneks olid selleks tööks nüüd arvutid ja printerid, mis lobisemise asemel vaid vaikselt surisesid ja sahisesid.
„Nojah, aga üks kena noorikuke võiks meie toas ikka olla, hoiaks dokumendid korras ja ajaks linna peal asju kui vaja… Ja ega ta meiega lobisema ei tikuks,” väitis kõhetu ja vibalik Mikk Saarend vastu. Vaidlemine oli tema suurim kirg ja Mikk oligi igasugustes mõttevahetustes endale põhimõttelise oponendi osa võtnud; tema oskas igale väitele kohe vastuväite leida. Isegi siis, kui teised temaga lõpuks nõusse jäid, oli Mikk kohe valmis tõestama esialgsele hoopis vastupidist, temale oli peaasi, et vaidlus tekiks. Ta oli alati valmis oma väiteid ka siis kirglikult kaitsma, kui tegemist oli ilmse ebatõega, kuid oskas seejuures kõiki teravusi heasoovliku huumoriga polsterdada ja tema peale polnudki võimalik solvuda. Osakonnas teadsid kõik, et tegelikult poleks Mikk suutnud kärbselegi kurja teha, ta oli selleks lihtsalt liiga heatahtlik inimene.
„Üksik naine sureks meie osakonnas igavuse kätte ära! Meie siin muudkui istume ja nohiseme, kellelgi pole aega temast väljagi teha,” arvas Atko, aga ootamatu mõttevälgatus viis kohe Karmeni juurde – oma naine ongi kodus niisugusesse üksikusse seisu sattunud!
„Härrased, ärge unustage, et siin firmas määrab töökohad meretagune