Hotell K. Kathryn Bonella
Читать онлайн книгу.
Nood olid üldjoontes ülevoolavalt heatahtlikud, sobrasid kiiresti mu toidukotid läbi ning näitasid šokolaaditahvleid ja suitsupakke nähes ilmekalt välja soovi neid omale saada. Andsin neile paar pakki suitsu, seejärel võtsime Agungiga järsult kohalt. Olime teel enamasti üksi, kui välja arvata mõni lehm või kohalik, kes ajas karja üle tee. Sel saarel ei ole midagi peale paari töölismaja ning seitsme kinnise vangla, mis asuvad kõik rannikuäärse tee ääres. Agung näitas mulle vanglat, kus hoiti terroriste, seejärel möödusime veel paarist hoonest ning jõudsime lõpuks meestevanglasse, kus peeti kinni minu intervjueeritavaid.
Üks neist tegi mulle vanglas ringkäigu, näidates väikest poodi, jõusaali, hindu templit, kus preester parasjagu talitust pidas, ning kristlikku kirikut, kus viibis noor nägus brasiillane, võluv ja mahehäälne. Mees küsis, millisest Austraalia osast ma täpselt pärit olen. Teda näis vaevavat masendus, silmade all olid tohutud mustad rõngad. Ta oli terve hommiku nutnud, nagu ka kõikidel eelnevatel päevadel. Ta oli surmamõistetu. Paar kuud varem oli ta end põlema süüdanud, et pikaks veninud piin lõpetada. Tema elu oli – nagu teistelgi teda ümbritsevatel – ootamismäng, millal kaheteistmeheline laskekomando päästikule vajutab.
Jakartast põhja pool asuvas Cipinangi vanglas külastasin üht meest samuti mitu korda. Austriast pärit kinnipeetu Thomas Borsitzki rääkis hea meelega elust Kerobokanis, tehes nimekirja rohkem kui viiekümnest võimalikust jututeemast. Nagu paljud teisedki, kirjutas ta mulle lehekülgede kaupa oma kogemustest. Cipinangi sisenemine oli kallis – märksa kallim kui kõik ülejäänud vanglad, mida külastasin. Valvurid nõudsid Thomaselt 200 000 ruupiat (27 dollarit), et ta võiks välja tulla, minult 50 000 ruupiat (7 dollarit), et saaksin temaga näost näkku rääkida, veel pidin maksma 10 000 ruupiat vangidele (1,3 dollarit), kes Thomase tagasi kongi viisid. Lisaks pidin andma 50 000 ruupiat (7 dollarit) ühele teisele vangile, kes lihtsalt kõndis arveraamatuga ringi. Nii et kaks külastust päevas läksid mulle maksma peaaegu 85 dollarit.
Ükski vang ei küsinud minult oma lugude eest raha. Viisin neile süüa, hügieenitarbeid ja raamatuid või siis riideid Thomase vastsündinule – laps eostati eelvangistuse ajal, mil ta jagas kongi oma naisega. Thomas sai süüdistuse narkootikumidega kaubitsemises. Viisin talle ka desinfitseerimisvahendit ja antibakteriaalset seepi haavade ja vigastuste jaoks. Paari päeva pärast märkasin, et vigastused paranevad, aga kui mõni aeg hiljem naasin, oli ta nahk jälle vermeis.
Enamikul kinnipeetuist oli juba üksnes külastuse üle hea meel. Üks Nusakambangani vang rääkis, et ehtsa naeru kuulmine on „parem kui seks“, sest see on nii haruldane – surmamõistetutel pole just palju, mille üle rõõmustada.
Mõistan nüüd, kui väärtuslik on siiras naer, see on imeline. Isegi naeratus on siin väga haruldane. Naer on hindamatu.
Vangil, keda kohtasin ühes Ida-Jaava vanglas, oli kahe aasta jooksul olnud peale minu vaid üks külaline. Kuna tal oli palju aega, kirjutas ta mulle oma elust K hotellis mitmeid lehekülgi.
Mitu korda kohtusin mehega, kes lasti hiljuti vanglast välja. Vangi pandi ta sellepärast, et raius inimesel matšeetega pea otsast. Kohtusin tema tütardega ja ta käis mu Bali korteris lõunal. Saidin oli vastuoluline inimene, kes oli veetnud K hotellis mitmeid aastaid. Lugude jutustamist nautides seletas ta innukalt, kuidas paljud vangid ja valvurid teda kartsid. Kui uurisin, miks tal teiste üle selline võim oli, tõmbas ta nimetissõrmega üle kõri ja naeris. Ta oli olnud üks K hotelli mõjukamaid vange, kes tõusis kõrgesse pemuka-seisusse – vastutas ja juhtis teisi kinnipeetavaid.
Informatsiooniallikateks said ka vangivalvurid. Käisin mitmeid kordi ühe kõrgel positsioonil vangivalvuriga väljas lõunasöögil või baaris. Ta nautis vanglalugude rääkimist, jutustas naerdes ilusa uue transvestiidi ümber lipitsevatest ja temaga suudlevatest valvuritest, näitas telefonist isegi tema pilti, samuti pilte uimastikogustest, mis olid vangidelt konfiskeeritud. Kord, kui olime väljas, helistas ta paarile vangile mobiilile ja lasi mul nendega rääkida. See näitas, kui vabalt tegid valvurid vangidega koostööd.
Alates 2005. aastast, kui hakkasin kirjutama „Elu ilma homseta“, olen veetnud K hotellis sadu tunde, näinud vägivalda, uimastite müümist, ohjeldamatut seksi. Ühel külastusel istusin kitsas koridoris ja minu vastas oli vastsündinuga paar – laps oli kahtlemata vanglas eostatud. Mees hoidis imikut oma kubeme ees, varjamaks, et naine teda samal ajal rahuldas. Õlgmatid, millel istusime, olid sagedasti spermaplekilised, nägin lääne mehi oma naiskülalisi suudlemas, ise narkost täiesti segi. Üks mees Bali Üheksast oli oma kihlatuga ühemõtteliselt põimunud, tema ema istus sealsamas nende kõrval. Polnud ebatavaline näha tüdrukuid meestel kaksiratsi süles edasi-tagasi visklemas. Nägi välja nagu seks, mida see ka oli.
Külastusruumi kuumal betoonpõrandal kohtasin ka Ronnie Ramsay’d. Tal oli sama jurist, kes Schapelle Corbyl, ja nad soovisid, et ma kirjutaksin Ronnie’st Inglismaa ajalehte loo. Enamiku ajast kritiseeris Ronnie tigedalt oma multimiljonärist venda, peakokk Gordon Ramsay’d, ja rääkis halvustavaid lugusid tema armukesest. Ronnie nägi haiglane välja, aga oli sõbralik ning tänulik jookide ja kehakinnituse eest, mida temaga jagasin.
K hotell huvitab mind ja teeb seda ka teistega – vanglast on saanud turistide jaoks Bali oluline vaatamisväärsus. Alailma palutakse taksojuhte vanglast mööda sõita – lihtsalt väike kõrvalepõige teel randa või massaaži. Mõned seisavad sissepääsu juures ja pildistavad, teised söandavad ka sisse astuda. Turistide lõputu vooluga siseneb nii mikrominiseelikutes tüdrukuid kui ka sülelastega perekondi, kes maksavad 5000-ruupiase tasu (70 senti) – kergeusklikud palju rohkem –, et käia vanglas, kohtuda Schapelle’i või mõne inimesega Bali Üheksast või vaadata niisama lõbu pärast ringi.
K hotell võib tunduda külastamiseks turvaline koht, kuna tegemist on Baliga. Vangla teeb osavalt suhtekorralduslikke trikke, propageerimaks end inimliku asutusena: avab väravad kaameratele ja ajakirjanikele, et näidata midagi tenniseturniiri sarnast, vangide koreograafilist etteastet iseseisvuspäeval või Schapelle Corbyt, kes räägib unistusest avada trellide taga ilusalong – andes sellega vanglale sõbraliku naabritüdruku ilme. Välismaailmale võib see ju nii paista, kuid igapäevane elu on K hotellis hoopis midagi muud. Tegemist on kinnise vanglaga, mille ülerahvastatud pinnal liiguvad ka Indoneesia hirmsaimad psühhopaadid ja sadistlikud kurjategijad. See on koht, mis võib muuta inimese täiesti tuimaks ja röövida temalt mõistuse. Neli aastat tagasi kirjeldas Schapelle raamatus „Elu ilma homseta“ vanglat prügimäena, mis sööb hinge seest.
Praegu olen ma tühi, eksinud ja tuim. Varem oli minu sees värske ja puhas sädelus, mis paistis välja mu silmadest ja kostis naerust. Ma ei kartnud peeglisse vaadata, teadsin, kes olen, ja ei kahelnud selles. Nüüd, kaks aastat pärast saatuslikku kuupäeva ja korduvaid hoope, näen peeglis iseenda segadusseajavat ja kauget heiastust. Mu nägu on tuhm, silmad ei kõnele enam – need on elutud, otsekui oleks mu hing kuivanud. Kuhu ma kadusin, kuhu lähen? Tunnen, kuidas kaotan järk-järgult selle tuuma, mis teeb minust minu. See on kummaline ja teeb kirjeldamatult haiget, kui näed peeglisse vaadates oma silmades kustuvat hinge.
Nüüd, kuus aastat pärast K hotelli saabumist, on Schapelle’i säde veelgi enam tuhmunud. Ta habras reaalsustaju kõigub, sageli uitab ta uimaselt ringi, depressiooni- ja psühhoosiravimeid kurguni täis topitud. Ta pere kardab, et Schapelle sureb vanglas. Ta on näinud nii palju õudust, et on end “välja lülitanud”. Leides ühel hommikul end üles poonud vangi, ei reageerinud ta peaaegu üldse. Kohtusime varsti pärast seda, ta oli täiesti rahulik. See ajas judinad peale. Elu K hotellis on teda tundmatuseni muutnud. Peaaegu kõik läänest pärit inimesed, kellega olen seal vestelnud, ütlevad: see on õudusunenägu, mis juhtub ilmsi ja sööb sind seestpoolt, kuni kogu sinu endine olemus lihtsalt haihtub.
„Hotell K“ maalib värvika pildi selle asutuse igapäevaelust, mida üks vang kirjeldas kui „järkjärgulist tapaprotsessi“. K hotelli seinad räägivad mõrvadest, enesetappudest, põgenemistest, peksmistest, õelatest jõukudest, metsikust seksist ja narkootikumidest. „Hotell K“ paljastab vangla tõelise olemuse – see on koht, mis murrab inimese maha ja hävitab aegamööda igasuguse elutahte.
Nagu