Hotell K. Kathryn Bonella
Читать онлайн книгу.
sularaha. Mees oli aga puupaljas – ta tappis raha pärast, aga polnud tasu veel kätte saanud. Saidin teadis, et raha maksmata saab ta karmi karistuse, aga ei saanud selle suhtes midagi ette võtta.
Tol ajal ei olnud mul raha, nii et millega ma pidin kohtunikele maksma? Nad küsisid kakskümmend miljonit ruupiat ja ütlesid mulle: „Tead, sa oled õnnega koos, et surmanuhtlust ei saa.“ Mina ütlesin: „Mul on kahju, aga mul ei ole raha. Kui tahate mulle surmanuhtluse määrata, siis tehke seda pealegi, aga kui tahate mu ellu mõista, siis tehke seda, kui võimalik. Mina usun Jumalasse. Kui Jumal on teie poolel, siis jah, võite mu tappa või eluks ajaks kinni panna. Kui Jumal on minu poolel, siis te seda teha ei saa.
Saidin ja Tony olid kuulsad juba K hotelli jõudes. Nende lugu oli eeluurimise ja kohtuprotsessi ajal püsinud mitu kuud ajalehtede esikaantel ja meestest said otsekohe VIP-id. Nad pääsesid kohustuslikust pea paljaks ajamisest ning läbiotsimisest kitsas rottidest kubisevas kongis. Saidinist ja Tonyst said juba paari nädala jooksul tamping´id, kellel oli rohkem võimu, kui enamikul valvuritest.
Tamping´ide süsteemi kasutati Indoneesia vanglates kõikjal. Vanglaülem valis välja kinnipeetavad, kes aitasid valvureil kongiuksi lukustada ja avada, saatsid teisi vange külaskäikudel ja kutsusid häda korral abi. Selle eest lühendas Indoneesia valitsus korrapäraselt kaks korda aastas nende karistusaja pikkust. K hotellis, kus valvurid eelistasid töötamise asemel kaarte mängida, oli tamping’idel suur võim – neil olid vanglakorpuste võtmed, nad võtsid uusi vange vastu ning hoolitsesid VIP-ide eest. Saidinist sai hiljem pemuka (juht) – vangi jaoks kõrgeim amet, kõigi tamping’ide ülemus. K hotellis oli tavaliselt korraga ainult kaks pemuka’t.
Saidini sõjaväeline taust ja külmavereline tapahimu tõstsid ta kõrgesse staatusesse. Matšeete, mida ta hoidis kuritöö meenutuseks oma voodi all, lisas müstikat veelgi. Olgugi et vennad olid keskmist pikkust ja kaalu, olid nad tol ajal vangla kardetuimad mehed.
Saidin ei jäänud kauaks trellide taha. Talle määrati karistuseks seitseteist aastat, aga ta sai vabaks juba paari kuu pärast, kuna kusagil oli tehtud juriidiline viga. Ta polnud esimene ega kindlasti mitte ka viimane mees, kes vabanes ega pidanud sealjuures sentigi maksma. Ta oli kohtuotsuse edasi kaevanud, aga Bali kohus ei võtnud seda juriidiliselt kohustusliku aja jooksul ette. Kinnipidamiseks lubatud aeg lõppes ja K hotelli valvuritel ei jäänud muud üle, kui avada uks ning lasta Saidinil minna.
Kahe aasta pärast jõudis Saidin uuesti vanglasse ning seekord oli tal rohkem võimu kui kunagi varem. Tonyt seal enam ei olnud – mees oli korraldanud kõige riukalikuma ja vanglat häbistavama plaani K hotelli ajaloos ning edukalt põgenenud.
4. PEATÜKK
SUUR PÕGENEMINE
Filipiinlannast vang Nita Ramos kõndis vangla naistekorpuse poole, aimamata, et oli just näinud oma poiss-sõpra, Saidini venda Tonyt, viimast korda. Nad tutvusid K hotellis aasta tagasi ning veetsid sageli koos aega, kõndides käest kinni või nautides mehe pere külaskäike. Nita oli narkodiiler, Tony mõrtsukas, koos moodustasid nad võimupaari. Sel pühapäevasel pärastlõunal, kui nad olid mošee ees põgusalt kohtunud ja juttu ajanud, imestas Nita, miks mees kannab musta seljakotti, aga ei hakanud küsima.
Ei Nita ega ülejäänud viiskümmend kolm naist osanud aimata, milline torm nende korpuse seinte taga hoogu kogub. Kell pool kuus pandi nad ööseks luku taha nagu tavaliselt, umbes tund aega varem kui mehed. Istuti väikestes kongides – see oli lihtsalt järjekordne lõppev päev, millest üle jäänud energia polnud veel raugenud. Nita kongis oli kuum ja kärarikas. Sinna oli topitud kolmteist välismaalast, sealhulgas kuus itaallast, kes olid klubis ecstasy’ga vahele jäänud. Nita istus madratsil ja rääkis noore hispaanlanna Ginaga, kes pidi järgmisel päeval kohtusse minema, kuna varastas poiss-sõbra kaamera. Igaüks tegeles oma asjadega – kes kirjutas kodustele kirja, kes luges või loputas riideid. Esialgu ei märganud keegi kergeid suitsupilvi, mis üle vanglakorpuse seinte lainetasid. Kümme minutit pärast lukustamist aga hakkas kongidesse vajuma paks suits, mis ajas köhima. Õige pea puhkes kogu korpuses paanika, naised olid kongides lõksus ja kartsid sissepõlemist. Nad seisid, raputasid trelle ja karjusid köhahoogude vahel appi. Mürgised mustad pilved rullusid üle naiste, näha polnud rohkem kui meetri kaugusele. Pärast lukustamist ei olnud naiste- ehk W-korpus valve all ning ainus võimalus abi kutsuda oli köita teisel pool seina olijate tähelepanu. Jõupingutused ei kandnud aga vilja – tol pärastlõunal ei tulnud appi ükski valvur, sest neil oli ületamatu hulk probleeme. Tony põgenemisplaan töötas ideaalselt: W-korpusest väljaspool valitses kaos, igal pool üle vangla möllasid tulekahjud, leegid olid nii kuumad, et ehitised hakkasid sulama. Õhus lendas tuhk, maha sadasid põlevad tukid. Sadu vange jooksis ringi, kattes nägu ja üritades tuletormi eest pääseda. Ka valvurid jooksid paanikas edasi-tagasi, järjest rohkem konge lahvatas leekidesse. See oli katastroof.
Kõigest veerand tundi varem olid valvurid jalutanud vanglas ringi, et kongid õigel ajal lukustada, eesseisvast midagi aimamata. Ometi oli jõutud igasse korpusesse kuhjata petrooleumiga immutatud madratseid ehk süttimispunkte, mis pidid põlema lahvatama järjekorras, täpselt kindlaksmääratud hetkel. Esimese tiku viskas Tony ise ja petrooleum võttis silmapilkselt tuld. See oli märk, mida teised vangid ootasid. Samal ajal kui kaks valvurit jooksid Tony lõõmava kongi poole, viskas mees vangla teises otsas tiku järgmisse madratsikuhja ja järgmine paar valvureid jooksis sinnapoole. Kõikjal vanglas puhkesid pealtnäha juhuslikult tulekahjud, tegelikult oli aga kõik planeeritud sõjaväelise täpsusega – see strateegiline muster pidi viima valvurid segadusse ja jooksutama vangla ühest otsast teise. Vangid võtsid korpustesse jõudnud valvurid kinni, vedasid kabinettidesse ja panid luku taha. Vanglas oli tööl neliteist valvurit, vange seevastu üle kolmesaja – ei kulunud kaua, kuni kõik valvurid olid kinni püütud, ka need, kes võimupööret nautivate kinnipeetavate eest tulistjalu põgenesid.
Kõik meesvangid teadsid suurest põgenemisplaanist ning olid nädalaid elanud surmahirmus, et keegi juhuslikult asja välja lobiseb. Õnneks nii ei läinud, keegi ei julgenud Tony käsust üle astuda – külmaverelise mõrvari reputatsioon töötas tõhusalt. Tony oli salaja kohtunud ülejäänud kaheksa korpuse juhiga, et põgenemisplaan viimse detailini paika panna. Kõik vangid pidid koostööd tegema ja igapäevase petrooliumivaru alles hoidma. Vange hoiatati, et surmaähvardus kehtib ka põgenemisplaani käivitudes. Kõik, kes ei jookse, tapetakse. Seetõttu põgenesid kõik, isegi need, kellel oli istuda jäänud vaid paar nädalat. Tony avas varastatud võtmega peavärava, ülejäänutel olid raudkangid, et lukud puruks peksta. Aega polnud palju, tegutseda tuli kiiresti.
Paar asja oli veel vaja korda ajada. Määratud grupp vange jooksis petrooliumis immutatud kaltsudega registreerimisruumi. Kaltsud pandi põlema ja visati süütepommidena kontorisse, et hävitada kogu olemasolev paberimajandus – vangide toimikud, seega kogu kriminaalne minevik. Paljud lõhkusid ka niisama, purustasid uksi ja aknaid ning nautisid värsket vabadustunnet. Kontorisse kinni pandud valvurite kisa ja kolkimine andsid joobumusele vaid tuure juurde. Grupp vange vaatas tulevärki köögist ja pani põlema petrooliumitünne, et kaost veelgi kasvatada.
Üks vang sai Tonylt erilise ülesande: tuua välja tema pruut Nita. Mees jooksis naisteosakonda, mis oli selleks hetkeke mattunud köögist voogavasse musta suitsu, ning avas selle Tony antud üldvõtmega. Ta tormas sisse ja karjus: „Nita Ramos, Nita Ramos, millises kongis on Nita Ramos?“ – „Ta on kongis number kaks,“ karjusid läkastavad naised, lootes meeleheitlikult, et mees saadeti kõiki päästma. Vang leidis Nita kongi, avas ukse, pööras siis ümber ja jooksis minema, ignoreerides hüsteerilisi appikarjeid selja taga.
Nital oli surmahirm. Ta jooksis paanikas pesuruumi, lõi end valusalt vastu uksepiita, kükitas põrandale ja põimis käed ümber põlvede. Ta oli tundnud mehes hääle järgi ära köögitöötaja, kellega vahel juttu ajas, aga tal polnud aimugi, mida mees tahtis ja miks ta oli just Nita välja valinud. „Ta küsis ainult mind, see ajas hirmu peale.“
Paari hetke pärast üürgasid üle vangla sireenid ning aeg oli otsas. Kõik veel vanglas viibivad mehed jooksid nüüd juba elu eest, pagesid peavärava ja kaubaautodele mõeldud külgukse kaudu. Tänavad kihasid, mõned