Hotell K. Kathryn Bonella
Читать онлайн книгу.
Jah.
Mida politsei kokaiiniga tegi?
JURI: Bali politsei kindlasti müüb kraami. Nad jaotavad ja segavad seda. Nad teevad mu kraamist viisteist kilogrammi.
Mitu korda sa kokaiini Balile smuugeldasid?
JURI: Kokaiini tõin Balile esimest korda, tavaliselt toon hašišit, ecstasy’t ja muud sarnast. Esimest korda tõin kokaiini ja esimest korda, kui tõin midagi kellelegi teisele. Toon alati oma kraami, pakin alati ise koti. Seekord oli Marcol hädaolukord ja nad pidid leidma kellegi, kes tooks palju kraami, et saada Marco aitamiseks raha. Siis ma Marcot ei tundnud. Aga et aidata bossi, ütlesin: „Jah, okei, lähen.“
Olid sa varem teistesse riikidesse uimasteid smuugeldanud?
JURI: Jah. Itaaliasse, Hollandisse, Indiasse.
Kokaiini?
Juri: Kokaiini, kõike.
Heroiini?
JURI: Ei iialgi. Ecstasy, hašiš. Ei iial heroiini. Seda mängu ma ei mängi.
Alati surfilaua kotis?
JURI: Ei, vahel kõhus. Neelan hašišipalle.
Kuidas sa need alla neelad?
JURI: Keeran hašiši toidukilesse ja teen hästi väiksed pallid.
Ja kõhuga on kõik korras? Sa oled nii kõhn…
JURI: Jah, kõhuga on korras, sest ma neelan pikalt, peaaegu terve päeva. Kogu kraami neelamiseks kulub kümme tundi.
Kas sa sel päeval midagi süüa saad?
JURI: Ei, ei saa.
Ja siis lähed lennukile?
JURI: Jah.
Kuidas sa narkootikumide juurde sattusid?
JURI: Noh, see on elu – saad kellegagi tuttavaks, seejärel veel kellegagi. Vähehaaval, tasapisi. Aga lapsest saati juba olin Itaalias mängus sees, müüsin hašišit.
Sa müüsid juba Itaalias kraami?
JURI: Jah, neljateistaastasest saadik. Kooli ajal müüsin mitu korda hašišit kutile, kes meil hommikusöögiks pitsat pakkus. Kui keegi tahtis erilist pitsat, müüs ta minu hašišiga kaetud pitsat.
Kas sa kolisid Balile, sest see on hea baas uimastimüügiks?
JURI: Kolisin Balile, sest mul on siin sõber, kel on maja. Kolisin tema juurde ja me hakkasime käima Indias ja ringi reisima.
Et narkootikume osta?
JURI: Jah. Aga India on niisama ka ilus koht. Mulle meeldib väga reisida.
Mitu korda sa oled rahvusvahelisi lennujaamu narkootikumidega läbinud – kümme korda?
JURI: Rohkem. Kakskümmend-kolmkümmend korda.
Ja pole vahele jäänud?
JURI: Mitte kunagi.
Mis sa arvad, miks sa seekord vahele jäid?
JURI: Oli minu kord.
6. PEATÜKK
TÄRNIDETA URKAST VIIETÄRNIHOTELLI
Pole võimalik kirjeldada tunnet, mis tekib Kerobokani sisenemisel. See ei ole tavaline koht. Kõnnid räpastes ruumides, võõras keel, võõrad inimesed, võõras planeet. Tundub, et näed und, sest see ei saa olla ilmsi. Sa ei tea, mida teha või mõelda, täielik ulme. Meeleolu kõigub kogu aeg ja sul on tunne, nagu oleks sind röövitud.
Kolmanda maailma vanglasse sattumine on enamikule lääne inimestest hirmutav katsumus, aga K hotellis viiakse kinnipeetav enne kongi suunamist pärast pildistamist politseiarhiivi jaoks, juuksurit ja paberimajandust üllatavalt meeldivale jalutuskäigule läbi kaunilt hooldatud aedade. Sellel jalutuskäigul sarnaneb K hotell Balil asuvate odavate puhkekeskustega: vangid on end kassi kombel palmi all välja sirutanud, loevad või magavad, mõned mängivad tennist või palvetavad väikeses hindu templis. Rada viib mööda väikesest sööklast, mille lähedal vestleb grupp kinnipeetavaid. Naerev laps jookseb üle muru ja lennutab lohet. Palmipuu all suudleb paarike. Esmamulje mõjub suigutavalt ja tekitab petliku rahutunde.
See ei kesta kaua.
Kui kongi uks sulgub, lõpevad ka meeldivad vaatepildid. Initsiatsiooni- ehk süüdimõistmise eelsetes J- ja C2-korpustes ei ole päevavalgust, ainult luminofoorlambid. Õhus on paks sinine udu, mida immitseb kõikide huultel tolknevatest nelgisigarettidest. Kong on nagu kuum betoonkast, kuhu on teinekord pressitud kakskümmend viis meest, tihedalt koos nagu kilud karbis. Kuna ruumi on nii vähe, istutakse ja magatakse vahetustega. Veab sel, kel õnnestus krabada koht ukse ääres, sest seal saab jalad läbi trellide välja sirutada. Ülejäänud magavad, jäsemed segiläbi põimunud.
Ihuvajaduste rahuldamiseks on auk põrandas, tavaliselt ummistavad seda kuivanud väljaheited, hais meelitab ligi sääski, siia-sinna jooksevad rotid. Läänest pärit uustulnukad vaatavad uskumatute nägudega kohalikke, kes ajavad roti nurka, murravad tal kaela ja pistavad looma toorelt nahka.
Initsiatsioonikorpused on täis heroiinisõltlasi, kellest osal on AIDS ja hepatiit ja kes pannakse hiljem spetsiaalselt sõltlastele mõeldud korpusesse, mida kutsutakse narkariblokiks. Sõltlased on haavu täis ja nokivad neid lakkamatult. Nad süstivad, pingutades enne muskleid, et leida veresoont nüri nõela jaoks, mis käib käest kätte. Kitsas ruum garanteerib selle, et kõik vangid puutuvad kokku sõltlaste haiguste, nahalöövete, haavade ja infektsioonidega.
Initsiatsioonikongis toidetakse inimesi kolm korda päevas nagu ahve. Tavaliselt sirutatakse vangide poole, kes toidukäru lükkavad, lihtsalt käsi või kiletükk, et saada vastu kulbitäis vähekeedetud riisi koos vesise kapsahautisega. Kinnipeetavate ainuke puhkepaus on käik külastusruumi, kuigi paljusid ei tule keegi vaatama – seega jäävad nad ka sellest vaheldusest ilma.
Kui politseijaoskonnast tulin, pandi mind C2-e. Igaüks pannakse alguses sinna väikesesse ruumi koos kahekümne viie inimesega. Kõigile ei ole ruumi. Mõned magavad istudes. Ma olin seal kaks kuud ja tollal seal vetsu ei olnud. Pidi sittuma kilekotti, kusema kilekotti. Ma ei sittunud kaks nädalat ja viis päeva.
Pääsesid sa kahe kuu jooksul ka välja?
Ei. Päeva ajal väljas käia ei tohi. Mul polnud muud võimalust kui seal olla. Kui sul on raha, siis saad maksta, et sind teise korpusesse üle tõstetaks. Mõni inimene korraldab nii, et saab kohe sealt kusagile mujale. Ameerika Gabriel muutis kõik liiga kalliks. Ta maksis seitse miljonit ruupiat (950 dollarit), et kolida, sest ta ei tahtnud seal kongis tundigi olla. Sellepärast hakati kõigilt rohkem küsima. Üks mees Aafrikast maksis ka seitse miljonit, et sealt ära saada.
Kuigi valvurid lasid rahakatel lääne inimestel initsiatsioonikorpustest mujale liikuda või seal olemise üldse vahele jätte, ei olnud mõni sellisest süsteemist üldse teadlik. Austraalia purjesportlane miljonär Chris Packer, kes jäi vahele registreerimata tulirelvadega, ei teadnud sellest midagi ja kannatas