Hotell K. Kathryn Bonella

Читать онлайн книгу.

Hotell K - Kathryn Bonella


Скачать книгу
madratsi ja internetiga ning miljonivaatega rohelusse. Parimad toad anti VIP-vangidele nagu Bali kuningas või kuberner, aga neid võisid saada ka teised rahakad ja mõjukad kinnipeetavad. Mehhiko narkodiileritel Vincentel ja Claral oli mõlemal korralikud kongid tänu rikkale kliendile, kes elas Balil. Mees kindlustas, et nende eest hoolitseti, vastutasuks ei andnud need teda võimudele üles, peale selle sai ta Vincentet endiselt kasutada kokaiinisaadetiste organiseerimisel. K hotellis olemine ei seganud Vincente tööd, Mehhiko klientidele helistamist ja kongist kullerite organiseerimist. Tal oli kongis 26-tolline LCD-teler, nii külm kui soe vesi ning väike vann, mis olid isegi kohalikes kodudes luksus.

      Claral oli naistekorpuses samuti luksuslik elamine. Tema kong oli jalgtee lõpus, möödakäijate eest varjatud Jaapani bambussirmiga, mis andis talle vanglas kõige haruldasema võimaluse – privaatsuse. Kongi ette oli Clara rajanud väikese peenra, ruumil oli sinistest plaatidest põrand ning kaasaegne tualettpott. Claral oli haruldane õigus ise otsustada, kes temaga kongi jagab. Tavaliselt oli tal ainult kaks kongikaaslast, kuigi ülejäänud üheksasse kongi W-korpuses oli surutud kuni viisteist naist. Üks valitud kaaslastest oli Austraalia pesumodell, kes jäi ööklubi ees vahele kahe roosa ecstasy-tabletiga Gucci käekotis ja kellele oli määratud kolm kuud vanglakaristust.

      Bali mõjuvõimsa narkoärika Iwan Thalibi luksuslik ja mugav kong võinuks silmad ette teha ka viietärnihotellile. Mees oli kongi maitsekalt sisustanud, ostnud sinna uusima helisüsteemi ning lasknud töölistel käsitsi meisterdada ideaalselt sobiva puitmööbli. Põrandat kattis luksuslik bordoopunane vaip ja seinad olid värvitud helepruuniks. Mehe kodukino koosnes kaheksast kõlarist seinal, plasmatelerist voodijalutsis, DVD-mängijast ja mängukonsoolist. Nurgas oli pisike külmkapp õlle jaoks, sügavkülmik ja mikrolaineahi. Iwani palgatud ehitajad olid kongi avardanud, lõhkudes maha ühiskäimlat eraldava seina ning muutes selle tema isiklikuks vannitoaks. Iwan palkas ühe geist kinnipeetava, et too tema kongi koristaks ja riideid peseks. Olles sunnitud vanglas viibima, otsustas Iwan teha seda stiilselt. Tegelikult magas ta oma kongis üsna harva, sest oma VIP-staatuse tõttu võis ta vanglast väljas käia nii tihti, kui soovis. Sel ajal lasi ta teistel vangidel vaadata plasmatelerit ja mängida telekamängu. Elu trellide taga ei olnud Iwani jaoks sugugi halb – tal oli raha, mõjukust ja rohkem võimu kui valvuritel.

      Algusest peale on Iwan olnud kõige tähtsam VIP. Tema võib avalikult sülearvutit ja mobiili kasutada, sest ta on vangla kõige suurem sponsor. Kui midagi on vaja, võtab tema esimesena rahakoti välja.

       Niisiis juhib vanglat tegelikult tema?

      Jah, muidugi, ta on ju kõige suurem sponsor. Kui midagi vaja on, siis ta hangib selle. Tahad ehitada aeda või remontida kongi? Tema maksab. Maksab kõige eest. Isegi kui vanglaülem tahtis kuhugi minna, näiteks Jakartasse, maksis selle eest Iwan. Tema hoolitses selle eest, et oleks lennupiletid, hotell, kõik muu. Rahaga saab vanglas teha mida iganes. Kes iganes tahab vanglas uimasteid müüa – pole probleemi. Iga nädal peab maksma vanglapealikule raha.

– Den, kinnipeetav Nepalist

      Iwan oli K hotellis teist korda. Esimene juhtum oli aastal 1996, kui tema ja ta hollandlannast naine võeti Bali Ngurah Rai lennujaamas vahele kõlarikasti peidetud 20 781 ecstasy-tabletiga, mille väärtus oli poolteist miljardit ruupiat (200 000 dollarit).

      Kahtlusalused Iwan Thalib ja tema väidetav abikaasa Jolita arreteeriti reedel, kui nad jõudsid Amsterdamist Ngurah Rai lennujaama. Politseiallikas väitis, et võimud on neid juba ammu kahtlustanud. Usutakse, et Iwan avas mööbli- ja hõbedapoe kattevarjuna ning et Iwan on üks saare suurimaid ecstasy-diilereid. Politseiallikas tõdes veel, et politseinik, keda kahtlustati koostöös Iwaniga ning kes ootas teda lennujaamas, kadus, kui nägi, et Iwan on jamas.

– Jakarta Post, 12. juuni 1996

      Esimene kord mõisteti Iwan vanglasse kõigest neljateistkümneks kuuks, mis vaevu katkestas ta uimastiäri. Pärast väljasaamist hakkas karismaatiline hobusesabaga diiler ecstasy-tablette vorpima oma kahetoalises korteris. Elukoht asus talle kuuluva elektroonikapoe peal Seminyaki eksklusiivses rannapiirkonnas Balil, kus laiutasid viietärnihotellid ja villad ning elasid rikkad pagulased. Mees elas narkopesas, sõitis ringi BMW uusima mudeliga ja varustas kõik klubisid ecstasy-tablettidega. Bali politsei tundis teda hästi ja pigistas pistise eest tavaliselt silma kinni, kuigi mõned hoidsid tal õlakutele triibu juurdesaamise nimel siiski silma peal. Paar korda oli ta arreteerimisest pääsenud. Näiteks vahistas politsei kaks narkokullerit BMW-s, kuhu oli peidetud kaks kilo shabu’d (metamfetamiini), hiljem selgus, et tegemist oli Iwani autoga ja väidetavalt ka tema uimastitega, aga talle ei tehtud midagi. Samuti oli politsei üritanud teda vahistada Kuta ööklubis, kui sai vihje, et mehel on kaasas illegaalseid aineid. Tabamisel olid aga Iwani taskud tühjad. Iwani tabamatus ja politsei suutmatus tema vastu kohtuasja algatada viisid inimesed arvamusele, et nii mõnigi Bali politseinik võttis Iwanilt vastu altkäemaksu (isegi maja või auto), oli külaline tema pidudel ja tegi temaga koostööd. Ta oli aastaid olnud politsei tippkurjategijate nimekirjas. Ükskord hilja õhtul said nad ta siiski kätte.

      Politsei oli meest kannatlikult Seminyaki poe ees oodanud, peitnud end põõsastes ja pargitud autodes või nende taga, et vältida poe ukse kohal asuvat turvakaamerat. Mehed olid relvastatud ja valmis ründama. Iwan oli pahaaimamatult öösel kella kahe ajal trepist alla kõndinud, et minna haiglasse külastama operatsioonil olnud sõpra. Mees tuli rahulikult uksest välja ja – kõmm! – maailm lahvatas valgeks, autode eredad esituled suunati talle näkku. Pimestatud Iwan ei näinud politseinikke, kes teda ümbritsesid, küll aga kuulis hõikeid: „See on tema! See on tema!“ ning seejärel: „Me tahame minna üles ja su valdused läbi otsida.“ Iwan oli vaid noogutanud ja käed pea kohale tõstnud. Ta oli alati arvestanud, et ühel päeval see juhtub. Samuti teadis ta, et ülakorrusel on piisavalt kraami, et teda laskekomando ette saata. Ta jäi aga rahulikuks, sest ilma tõenditeta ei tohtinud politsei majja siseneda. Kui aga üks politseinik Iwani juurde tuli, et teda läbi otsida, langes võimudele sülle ootamatu õnn: mehe särgitaskus oli kaheksa grammi shabu’d – roheline tuli, mis lubas politseinikel siseneda. Narkootikume tänavale kaasa võtta oli olnud hullumeelsus, aga mees oli aastaid saadud vihjete ja immuunsuse tõttu ükskõikseks muutunud. Kakskümmend politseinikku järgnes Iwanile trepist üles narkopessa, kaks või kolm hoidsid püstolitoru ta selja vastas. Iwan oli rahulikuks jäänud. Ülakorrusel oli ta külmkapi juurde kõndinud, võtnud sealt paar õlut ja pakkunud politsenikele, kes keeldusid. Mees korkis ise ühe lahti ja istus põrandale, mispeale mitmed politseinikud temaga ühinesid. Omamehelikult vesteldi viimase jalgpallimatši tulemustest, teises toas tuhnisid mehed samal ajal ta kabinetti läbi.

      Ta on väga rahulik tüüp, väga Al Pacino moodi. Jõudsin paar minutit pärast seda, kui nad üles läksid. Mehed istusid põrandal ringis ja rääkisid juttu. Mina tulin koos kolme ajakirjanikuga. Juba oli teisest toast leitud palju uimasteid ning pandud [need] ringi keskele – mitu kuhja ecstasy-tablette. Iwan istus põrandal ja muudkui naeratas.

– Ajakirjanik Wayan Juniartha Jakarta Postist

      Vaatamata näilisele meelerahule, oli Iwanil nii mõndagi, mille pärast muretseda. Läbiotsimine vältas kolm tundi ja selle käigus paljastasid üksteisele rahulolevalt naeratavad politseinikud terve väikesemastaabilise ecstasy-vabriku. Õhtu lõpuks olid nad leidnud 80 000 tabletti, kuussada grammi kokaiini, mitu kilogrammi erinevaid pulbreid, kilo heroiini ja viis tabletipressimise ning – tembeldamise masinat. Lisaks veel neliteist 22-kaliibrilist püssikuuli, püstoli ja kasutamata käsigranaadi – narkoärika põhilise kaitsevarustuse.

      “Iwani arreteerimine oli meile väga hea uudis, sest ta oli aastaid Bali kurikuulsaim kurjategija,“ tõdes kõrges auastmes narkokuritegude uurija. „Oleme üritanud mitmeid aastaid meest vahele võtta, aga ta oli alati liiga tark, et silma paista. Usume, et ta on üks Bali neljast suurimast narkoärikast, kellel on lai võrgustik ja olulised tutvused,“ ütles ta.

– Jakarta Post, märts 2002

      Politseireid lõppes kell viis hommikul, Iwani käed pandi raudu, ta sõidutati Denpasari politseijaoskonda ning anti range järelevalve alla. Seejärel oli mees pidanud alustama kulukat võitlust oma elu eest. Asja iroonia seisnes selles, et


Скачать книгу