Hotell K. Kathryn Bonella
Читать онлайн книгу.
karistusest pääsenud, teenides head raha, kuni ühel päeval õnn pöördus. Tol hommikul kodus Filipiinidel oma nelja-aastast last hüvastijätuks suudeldes ei teadnud ta, et ei näe teda enam mitu aastat. Ta sõitis pisikese reisikohvriga lennujaama, läbis raskusteta passikontrolli ning läks lennukile hirmu tundmata, süütult, nagu kõik teised reisijad, oodates mõnuga kokteilide nautimist. Esimene peatus oli Singapuris. Seal oli asi muutunud riskantseks.
Nita oli kaval, kasutas alati kõiki ettevaatusabinõusid ega olnud ükskõikne või ülbe. Ta teadis väga hästi, et üks vale liigutus ja ta võib lõpetada, köis kaela ümber või kuul südames. Sellel reisil oli risk aga minimaalne, sest tal ei olnud uimasteid kaasas. Pakikesed, mis oleksid võinud saatuslikuks saada, olid juba kulleriga valenime all teele saadetud ning Nital oli sama nimega valedokument. Selline süsteem oli tõrgeteta töötanud juba tosin korda, Nita pidi vaid dokumentidel nime muutma.
Pärast tööd Singapuris (narkootikumide äratoomine ja laialijaotamine) oli Nita läinud Bali lennule, mis tegi vahemaandumise Bruneis ja Jakartas, jälgides väljakujunenud skeemi – siksakitades reisimine, et tähelepanu hajutada. Bali Ngurah Rai lennujaamas võttis ta takso ja sõitis Denpasari pakipunkti, et saadetis kätte saada.
Kui see tehtud, kirjutas naine end võltsdokumenti kasutades sisse ühte odavasse hotelli Kutas, mille oli välja valinud tema Belgia boss. Kümme kilo narkootikume oli tarvis pakkida kahte hunnikusse – kahele kullerile – ja keerata musta kilesse. Kokkulepitud ajal koputati uksele. Nita oli kõndinud ukse juurde ja hüüdnud: „Jäätis,“ mispeale kostis pisut puise prantsuse aktsendiga öeldud vastus: „Vahvel.“ Nita kasutas sellist parooli, et kindlaks teha, kas ukse taga on õige inimene. Siis oli ta hapra turvaketi eest võtnud ja ust paotanud. Koridoris seisid pikk, habeme ja vuntsidega tõmmu mees ning valge mees. Nita oli noogutanud ja võtnud ukse juurde valmis pandud kuuekilogrammise paki. Tehing oli kiire, minuti pärast olid mehed koos narkootikumidega kadunud ning raha Nita ülemusele juba üle kantud. Nüüd pidi ka Nita kiiresti kaduma, see oli ellujäämiseks hädavajalik.
Ta maksis toa eest sularahas ja vahetas hotelli. Töö oli peaaegu tehtud, järgmisel hommikul pidi tulema teine klient ning pärast seda võis ta koju tütre juurde lennata. Aga samal ajal, kui Nita pead pesi, kogunesid ukse taha politseinikud. Naise senine elu pidi kohe igaveseks muutuma. Nita valmistus pahaaimamatult duši alt välja astuma, kui politsei ukse maha lõi ja sisse tormas. Naine peitis end õhku ahmides vannitoa ukse taha, süda rinnas tagumas ja märg alasti keha vappumas. Mehehääl karjus: „Tule välja, Ramos.“ Surmahirmul Nita ei liigutanudki. Kust teadis mees tema nime? Hääl kutsus uuesti: „Tule välja, Ramos! Tule välja, käed üleval!“
Nita oli vannitoa ukse tagant välja nihkunud, silmanähtavalt värisedes, käed pea kohal. Tema poole oli suunatud püstolite meri. Alasti naine liikus ukseavasse, ta oli rätiku võtmiseks liiga hirmul ja kartis kuuli saada. Tema voodi ümber seisis rohkem kui kümme politseinikku, üks neist rebis voodilt lina ja viskas naisele, Nita mässis selle kähku endale ümber.
Politsei hakkas tube läbi puistama, sobras kottides ja viskas riided põrandale, tõmbas maha voodipesu ja pööras ümber madratsi. Vähem kui viie minutiga leidsid nad bambusest vitriinkapi alla peidetud uimastid üles. See oli korrakaitsjate jaoks kena saak – tavaliselt leiti vaid paar grammi, tol õhtul oli aga tegemist kahe kilo hašiši ja kahe kilo metamfetamiiniga. Linasse mässitud Nita oli vandunud, et on süütu, lootes ise, et Bali õigussüsteem kohtleb teda leebelt – raha oli tal palju.
Mulle taheti määrata kaksteist aastat, aga ma rääkisin süüdistajaga ja too küsis, kas mul on raha, et kaubelda. Niisiis maksin ma advokaadi kaudu 100 miljonit ruupiat (25 000 dollarit) ja kohus mõistis mulle karistuseks kuus aastat.
Hiljem sai Nita teada, kuidas ta vahele võeti. Diiler, kes oli talle raha võlgu, seadis naisele lõksu. Tema pidigi olema järgmine klient, aga helistas selle asemel politseisse, lootes, et Nita vangiminek kustutab tema võla igaveseks. Kinnikukkumine ei peatanud Nitat aga kauaks, ta hakkas vanglas peagi uuesti kaubitsema. Äri, mis oli võtnud talt vabaduse, sai taas tema elu keskmeks.
K hotellist oli saamas narkoärikate ÜRO, sest Bali oli üheksakümnendate lõpus muutunud läbisõidupunkti asemel sihtkohaks, mistõttu oli seal ka tulus uimastiturg. Rikkad pagulased ja turistid tekitasid nõudluse ning smuugeldajad tervest maailmast lendasid kokku Denpasari, teeseldes surfikottide, sukeldumisvarustuse ja spordikottidega turiste, endal kõht ja pärasool uimasteist pungil. Järgmise paari aasta jooksul saabus K hotelli külalisi kogu maailmast: Hollandist, Itaaliast, Inglismaalt, Šotimaalt, Rootsist, Venemaalt, Mehhikost, Nigeeriast, Brasiiliast, Argentiinast, USA-st ja Austraaliast. Narkokuriteod tõid endaga kaasa rasked karistused – koitis uus sünge ajastu, mis tähendas uimastimüüjatele surma. Esimene inimene Balil, kellele määrati 2000. aastal narkokuritegude eest surmanuhtlus, oli 27-aastane prantsuse kokk Michael Blanc.
Prantsuse kodanik seisab silmitsi surmanuhtlusega, sest smuugeldas Indoneesia kuurortsaarele Balile akvalangiballoonides väidetavalt 3,8 kg hašišit. Jakarta Post kajastas, et riiklikud süüdistajad nõudsid reedel Denpasari piirkonnakohtus 27-aastasele Michael Blancile surmanuhtlust 26. detsembril 1999 Balile hašiši toomise eest.
1999. aasta teisel jõulupühal lendas Michael Balile, kotis kaks akvalangiballooni, mis rikkusid tema noore elu igaveseks. Kui ta oma sukeldumisvarustust võtma läks, jälgiti seda juba, kuna läbivalgustamine oli tuvastanud balloonides midagi kahtlast. Tolliametnikud olid pannud koti pagasilindile, et näha, kellele see kuulub. Hetk, mil Michaeli käsi puutus kotisanga, jäi tema vaba elu viimaseks.
Edasise osas läksid Michaeli ja politseinike ütlused lahku. Politsei väitis, et viis prantslase koos pagasiga lennujaama kontorisse, et balloone kontrollida, ning Michael vaatas kõike pealt. Pärast seda, kui tehti kindlaks, et terasballoonides ei ole hapnikku, puuriti sinna auk ja leiti peaaegu neli kilogrammi hašišit, mis oli jaotatud sadadeks väikesteks pakkideks. Politseinike sõnul tunnistas Michael esimesel ülekuulamisel üles, et oli Balile lennanud Bangkoki kaudu, kust ostis uimastid kavatsusega need Balil maha müüa.
Michael eitas ülestunnistust ja seda, et ta hašišist üldse teadlik oli. Mehe sõnul kuulusid balloonid tema sõbrale Phillipile, kes elas Bombays ning oli neid 15-päevasel India-reisil kasutanud, aga keda ta kahjuks enam kätte ei saanud. Samuti väitis Michael, et politsei oli rikkunud protokolli, avades balloonid ilma tema juuresolekuta.
Michaeli viibimisel K hotellis lasus tume vari – oli reaalne oht, et tema elu katkestab laskekomando. Tema vanemad lendasid Prantsusmaalt kohale, soovides meeleheitlikult midagi ette võtta, kindlad poja süütuses ja tulivihased võimetuse pärast seda tõestada. Nende palve võtta hašišikotikestelt sõrmejäljed lükati tagasi. Michael oli üles tunnistanud ja edasine uurimine ei olnud vajalik.
Ainus tõeliselt efektiivne kaitse polnud aga süü või süütusega üldse seotud. Michaeli emale Helenele öeldi otse, et altkäemaks vahemikus 330 kuni 420 tuhat dollarit võimaldaks osta Michaelile viieteistaastase vanglakaristuse. Naine keeldus pistist andmast, uskudes, et poeg on süütu, ja nurjas sellega ainsa strateegia, mis oleks töötanud. Kohtunik mõistis Michaelile eluaegse vanglakaristuse, lükates tagasi süüdistajate taotletud surmanuhtluse. Michael pidi surmani vanglasse jääma. Kohtus istus Michael täiesti murtult, plastiktooli kössi vajunult. Et tulla toime teadmisega, et on K hotellile kaotanud kogu oma elu, leidis mees riskantse viisi – temast sai heroiinisõltlane. Vangla oli narkootikumide jaoks ideaalne koht.
Michael oli esimene inimene, kes seisis silmitsi võimaliku surmanuhtlusega, aga ei läinud kaua, kui süüdistajad nõudsid juba järgmistele Bali uimastikaubitsejatele sama saatust. 29-aastane Mehhiko sukeldumistreener Vincente Garcia lendas Balile mitu kuud pärast Michaeli süüdimõistmist. Ta oli läbinud passikontrolli ning kõndinud pagasilindi juurde, et võtta lainelaud ja must kott. Mees ei mõjunud ebakindlalt, kuigi kotis oli viisteist kilogrammi kokaiini. Vincente reisis koos 32-aastase mehiklannast endise modelli Clara Gautriniga, kes mängis tema tüdruksõpra, nad pidid paistma tavalise puhkusel oleva paarikesena. Läbi lennujaama jalutades oli see paar vägagi seksikas, näiliselt täiesti