Hotell K. Kathryn Bonella
Читать онлайн книгу.
välja lõigata. Ta oli küll hästi tasustatud narkomuul, aga soovis enamat – võttis ju tema kõige suuremaid riske, vaid vähesed uimastivedajad olid piisavalt jultunud, et ühe otsaga tuua kaasa viisteist kilogrammi. Ei kulunudki kuigi kaua, kuni ühel Bali suuremal hiinlasest narkobossil õnnestus Vincente enda teenistusse värvata. Mehhiklasest boss sai sellest õige varsti teada ja hakkas kättemaksu hauduma. Ta lasi Vincentet jälitada, et Bali lennu andmed välja uurida. Nagu enamik tarku uimastivedajaid, hoidis Vincente oma marsruudi alati saladuses, andes klientidele tavaliselt umbkaudse saabumiskuupäeva. Endise ülemuse nuhk oli aga kõik välja uurinud ja informeeris Mehhiko uimastipealikku, kes faksis info Bali politseile. Hetkel, mil Vincente registreeris oma pagasi, tõmbasid Bali ametivõimud silmuse pingule ning olid valmis talle turja kargama niipea, kui lennuk mehega Ngurah Rai lennujaamas maandub.
Kahtlusalused Vincente Manuel Navarro Garcia ja Clara Elena Umana Gautrin arreteeriti teisipäeval turistisaare Bali lennujaamas, kuhu nad saabusid Tai pealinnast Bangkokist. Politsei väitel leiti paari kohvritest uimasteid. Indoneesia politsei sõnul oli mehhiklastelt leitud uimastite turuväärtus Balil nelisada seitsekümmend tuhat dollarit.
Vincente ja Clara said süüdistajate ja kohtunikega kokkuleppele, et mehele mõistetakse surmanuhtluse asemel viisteist aastat ja naine pääseb puhtalt. Kohtunikud murdsid aga sõna, Clarale määrati seitse aastat ning Vincentele eluaegne vanglakaristus. Vincente päästmine laskekomandost oli parim, mida kohtunikud olid julgenud ilma kahtlusi äratamata teha. Olnuks raske seletada, miks sama kohus Balil mõistis Vincentele viieteistkümne kilogrammi kokaiini eest viisteist aastat, kui Michael oli vähem kui nelja kilogrammi hašiši eest saanud eluaegse. Ometi oli igaühele selge, et tegemist oli kokkulepega – Vincente sai ju sama karistuse mis Michael, kuigi oli süüdi rohkem kui neljakordse koguse vedamises.
Veel üks uimastivedaja, kes end K hotelli surmatähe all sisse registreeris, oli 24-aastane Itaalia juveliir Juri Angione. Ta oli Ngurah Rai lennujaamas jäänud vahele surfilauakotiga, kus oli viis kilogrammi kokaiini. Juri oli Balil elanud jupiti kaks aastat, kui ütles kord tüdruksõbrale, et läheb paariks päevaks Taisse puhkusele. Ta oli lennanud Brasiiliasse, kus sai surfilauakoti, millesse oli eelnevalt pakitud viis kilo kokaiini, ning siksakitanud seejärel lennukitega tagasi Balile, üritades hoolega vältida jälgitavaid marsruute. Ta oli hoidnud eemale Jakarta lennujaamast, kuna seal oli mitu kuud varem võetud kolmeteistkümne kilogrammi kokaiiniga vahele brasiillasest kuller Marco, kes kandis uimasteid deltaplaani raami sees – Juri töötas sellesama jõuka Itaalia narkoparuni juures, kelle heaks Marcogi tegutses. Boss elas Balil ning nautis head elu, vaatas päikeseloojanguid ja jõi kokteile kõige eksklusiivsemates rannabaarides ja restoranides, samal ajal kui tema kullerid üle maailma ringi lendasid. Narkoboss oli öelnud Jurile, et vajab teda hädaolukorra tõttu, et saada kokku Marco surmanuhtlusest päästmiseks vajalik pistiseraha. Juri oli lennanud Brasiiliast Amsterdami, sealt Bangkokki, kus oli vahetanud KLM Royal Dutch Airlinesi lennufirma Thay Airwaysi vastu – ja saanud esimese, väga ilmse hoiatuse.
Tai tolliametnik oli märganud tema röntgenit läbivas surfilauakotis midagi kahtlast. „Mis see on?“ küsis ta kotti katsudes. „See on plastmass,“ oli Juri vastanud. Ametnik sirutas käe luku poole ja Juri oli pidanud kiiresti reageerima, et veenda ametnikku kotti rahule jätma. „See on plastmass, mis kaitseb surfilauda.“ Ta vaatas, kuidas ametnik silus käega kotti, ja kordas: „See on kõigest plastmass!“, üritades kõlada ükskõikselt, kuigi süda tagus rinnus meeletult. „Olgu,“ ütles ametnik, andis tal märku edasi liikuda ja võttis ette järgmise reisija pagasi. Juri oli haaranud koti ja kõndinud tükk maad eemale, enne kui uuesti hingata julges. See oli olnud uskumatult napp pääsemine. Kergendustunne ei kestnud aga kaua. Mees teadis juba Brasiiliast lahkudes, et kott oli halvasti pakitud, aga ta oli selle ikkagi kaasa võtnud. See, et juba tavaline läbivalgustamine kahtlusi tekitas, suurendas tema hirmu veelgi, aga vaja oli läbida veel ka Bali turvakontroll.
Terve Thai Airwaysi lennu Balile oli Juri kaalnud, kas peaks koti lihtsalt lennujaama jätma. Ta kaotaks kokaiini, aga jääks ellu. Juri oli vähemalt paarkümmend korda kraami vedanud, aga seekord oli kõik teistmoodi – halvasti pakitud kott võis saatuslikuks saada. Kui lennuk Bali lennujaama maandumisrada puudutas, otsustas mees siiski asjaga lõpuni minna. „Ma ütlesin endale: okei, ma teen proovi, mängin edasi. Ma tahtsin edasi mängida.“ Isegi silt „Surm uimastivedajatele!“, mida ta turistiviisa järjekorras oodates nägi, ei pannud teda meelt muutma. Ta oli kõndinud piki koridori Ngurah Rai lennujaama passikontrolli, samal ajal tiirlesid tolliametnikud juba tema koti ümber. Pärast järjekordset kahtlusi tekitanud läbivalgustamist kinnitas kohale kutsutud narkokoer, et kott on uimasteid tuubil täis. Toll saatis selle peibutusena pagasilindile ringlema, et tabada omanik. Nagu Michael ja Vincente enne teda, oli ka Juri pagasit võtma minnes liikuv märklaud. Surfilauakott oli lebanud tähelepanu äratamata tosina teise hulgas, Juri oli selle kätte haaranud ja kõndinud rohelise joone suunas, kuna tal polnud midagi deklareerida. Aga õnn oli talle just selja pööranud.
Koti põhjalikul läbiotsimisel leiti kolm surfilauda, kaks kalipsot, kaks paari surfijalanõusid, hingamistoru ja koti voodri sisse õmmeldud 29 plastikust pakikest. Musta paberisse peidetud pakkides oli kahtlane valge pulber, test kinnitas, et tegemist on kõrge kvaliteediga kokaiiniga. [Juri] Angione tunnistas, et kott, riided, jalanõud ja surfilauad kuulusid temale, kuid eitas teadmist kokaiini olemasolust.
Kuurortsaare Bali lennujaama võimud arreteerisid 24-aastase itaallase kolmapäeva pärastlõunal katse eest smuugeldada Indoneesiasse 5,26 kilogrammi kokaiini, mille turuväärtus on umbes 4,5 miljardit ruupiat (600 000 dollarit).
Süüdistajad nõudsid Jurile surmanuhtlust nagu ka Vincente ja Michaeli puhul, Bali kohus mõistis mehele aga eluaegse vanglakaristuse. Juri kambamehe, brasiillase Marco edasikaebust surmanuhtluse kaotamise osas ei rahuldatud, mees saadeti hukkamist ootama kinnisesse vanglasse Nusakambangani saarele.
Miks sa ei hoolinud hoiatusest Bangkokis?
JURI: Lennul Bangkokist Balile mõtlesin, kas võtta kott kaasa või jätta see lennujaama. Ma kaalusin seda, arvasin, et võib-olla saadakse mind kätte. Aga mõtlesin, et ei, ma ei taha kraami kaotada, see olnuks tohutu raiskamine. Lõpuks ütlesin endale: okei, teen proovi, mängin edasi. Tahtsin edasi mängida. Niisiis läksin kotti võtma ja kui välja jõudsin, siis mind peatati. Nad katsusid, küsisid, mis see on. Ma ütlesin, et plastmass. Nad ütlesid, et tee lahti.
Kas sa proovisid koti avamist takistada?
JURI: Ütlesin sama asja, mida Bangkokiski. Ütlesin, see on plastmass, kõigest plastmass. Aga nad ei kuulanud mind, avasid koti, lõikasid paki lahti ja võtsid natuke kraami välja.
Kuidas sa end tundsid?
JURI: Üsna persses omadega. Jah. Päris hullusti persses.
Kas sa proovisid lennujaamas politseile pistist pakkuda?
JURI: Ei. Ma ei mõelnudki sellele, seal oli liiga palju politseinikke.
Kui palju?
JURI: Palju.
KONGIKAASLANE: Tahad näha säravaid silmi? Juri, kas kokaiin oli hea?
JURI: Jah, sama kraam, mis Marcol.
KONGIKAASLANE: Peruust pärit. Parim kraam maailmas, 85 % puhas. Kõige puhtam on 95 %. Kui teed suure juti, võib süda lõhkeda, sest see on nii puhas. Juril on väga kvaliteetne kraam, ma tean selle päritolu.
Kas see pidi minema müüki Balil?
JURI: Ei, Uus-Meremaal ja Austraalias.
Kas sina pidid selle sinna toimetama?
JURI: Ei, mina mitte. Keegi teine, paadiga.
KONGIKAASLANE: