Hotell K. Kathryn Bonella
Читать онлайн книгу.
parask ja limast roiskvett täis betoonkauss, mille kohal hõljus kärbseparv.
Tikus-kong oli jäle, lihtsalt jäle. Vetsupott oli kuivanud sitta täis. Sain teada, miks seda kohta tikus-kongiks [rotikongiks] kutsutakse. Kui hädaga auku kusin, läks kuivanud sitt pehmeks ja sealt ilmusid välja rotid, ma kuulsin neid pimedas ringi krabistamas.
See oli Ruggiero jaoks kolmas kord tikus-kongis olla, mehe kuum temperament oli teda kaks korda varemgi sinna saatnud, selle võrra oli lihtsam, et ta teadis, mida oodata. Kui ta esimest korda tikus-kongi pandi, läks mees hulluks, haaras trellitatud uksest ja raputas selle hingedelt maha. Ta oli vihane ja valudes, peksis betoonseinu ja röökis kopsupõhjast: „Türapead, laske mind välja! Kuradi türapead!“
Esimesel ööl murdsin ukse maha, see oli roostes, tead küll, raud läheb rooste – ookeani niiskus sööb seda. Muudkui painutasin seda tugevalt edasi ja tagasi. Olin maruvihane. Murdsin ukse maha. Mind peksti veel, mind peksti palju. Karjusin, mis pähe tuli… kõik elus kuuldud pahad sõnad said võimaluse. Perse, emanikkuja, sitased värdjad, moslemifanaatikud. Ma ei tea, kui palju ma seina tagusin, aga vigastasin käsi, olin hullumeelne, olin täiesti seestunud. Olin hirmuäratav.
Esimesed 48 tundi ma ei söönud. Ei joonud vett. Keeldusin nende pakutud toitu söömast. Ja siis, kolmandal päeval, nägin Benoit’d… paha-Benoit’d… hiigelsuurt tüüpi Kamerunist. Ta oli mu parim sõber… Kuulsin selle gorilla häält: „Ma tapan kõik maha, te peate talle süüa andma!“ Ta jõudis kohale, lükkas valvurid kõrvale, avas ukse ja andis mulle paar õuna, vett ja kilekoti, kuna ma keeldusin augu kohal käimast. Kasutasin kilekotti, küsimus oli aga, kuhu ma selle panema peaksin? Panin jala vastu seina, et tasakaalu hoida, ja viskasin koti väiksest aknast pea kohal välja. Kilekott maandus mošee katuse äärele ja sitt tilkus mošeesse, see oli naljakas.
Iga päev väljaheidetega täidetud kilekoti aknast välja viskamine andis mehele põgusa mässuvõimaluse, kuid peamiselt päästis vaevlemisest sitahaisuses kongis. Päevad ja ööd möödusid, nii et Ruggiero ei teadnudki lõpuks, kui kaua ta oli kongis olnud. Teha polnud absoluutselt mitte midagi, mõni päev tegi ta fanaatiliselt tuhat kõhulihast järjest. Lõpuks, olles veetnud seal üsna pika aja, avati uks ning Ruggiero sai tagasi vanglasse. Justkui mees, kes astub pärast pikka lebamist koomas esimese sammu, kõndis ta ringi jahmunult ja segaduses, silmi kissitades, sest päikesekiired pimestasid. Oli jõululaupäev.
Järgmine hommik algas üsna rõõmsalt, sest tal olid üle mitme nädala külalised ning mees sai nende seltsis süüa “lisandiga” puuviljasalatit. Ta oli närvis ja vihane, nii et viskiga puuviljasalat läks igati asja ette. Teda karistati endiselt, vahe oli lihtsalt selles, et nüüd oli ta terve päeva kinni tavalises kongis, kust sai külastusajal välja. Õnnetuseks ei saanud ta tagasi oma endisesse kongi – läbisaetud trelle polnud seni õnneks avastatud –, selle asemel visati ta kongi, kus oli kaks kohalikku. Üks neist oli üsna õõvastav, kuulus selle poolest, et oli surnuid üles kaevanud ja neid röövinud.
Pärast külaskäiku läks Ruggiero tagasi kongi, puuviljasalatist veidi vintis. See oli hea, nokastanud olek vaigistas maailmavalu. Ta tahtis langeda veel sügavamale alkoholitardumusse ja ostis kaasvangilt kasti külma õlut. Pahura, purjus ja kibedalt õnnetu mehe terav iseloom lahvatas, kui ta avastas, et äraoleku ajal oli temalt varastatud madratsi alla peidetud mobiiltelefon. Ta teadis, et seda tegi hauarüüstaja – Ruggiero sai maruvihaseks, fakt, et see jäle persevest käib ringi tema telefoniga, ajas vere keema.
Hauarüüstaja seisis juhuslikult väljas akna all, Ruggiero karjus talle: „Ma tapan su ära, kui sa kohe mu kuradi telefoni tagasi ei anna!“ Hauarüüstaja teatas, et välismaalane peab talle andma ühe külma õlle. Ruggiero läks marru: „Ma tapan su ära! Kui meid õhtul luku taha pannakse, lasen sul soolikad välja!“ Ta haaras toki ja surkis sellega trellide vahelt, üritades mehel silma välja torgata, mis muidugi ei õnnestunud. Situatsioon oli aga küps, mehed tahtsid kakelda.
Veidi enne kella poole kuuest kongide lukustamist sisenes hauarüüstaja, kaasas julgestusmeeskond. Tal polnud kavaski lasta agressiivsel brasiillasel esimesena rünnata. Vähemalt kümme meest, käes puutoikad ja puidust pink, ründasid Ruggierot korraga, tagudes teda jalgadega ja pekstes pingiga vastu pead. Mees lendas pikali, tema katsed end kaitsta olid tulutud, ta lamas verisena põrandal ja peksmine jätkus. Nad kolkisid teda seni, kuni välja ilmus tamping Ketut Dana, kes lõpetas kakluse ning päästis kahtlemata Ruggiero elu.
See, mis tol õhtul toimus, oli täielik veresaun. Nad tegid mu maatasa. Mu huuled ja nina olid puruks, pea kahest kohast lõhki. Kõik käis nii kiiresti. Nad peksid mind puutokkidega, millega aga sai, kõige hirmsam oli tüüp puupingiga. Mu ninaluu murdus mitmest kohast. Asi oli väga hull.
Valvur käskis paaril vangil tassida Ruggiero teise korpusesse üksikkongi, seal ta siis lamas oma vereloigus, nii pea kui keha veritsesid ohtralt. Poolteadvusel mees mõistis, et on raskelt vigastatud, ja nõudis jõuetult arsti. Vanglaülem tuli kongi juurde, aga seisis ainult uksel ja mõnitas teda.
Sitapea! Tal oli täiesti ükskõik, kas ma suren või ei. Ma lamasin väikeses kongis põrandal, mis oli verd täis, ja tema ütles: „Arst – jah, loomulikult kutsun ma arsti.“ Siis istus ta maha, suitsetas ja naeris.
Kas arst tuli?
Muidugi mitte.
Kuu aega hiljem sai brasiillane hulljulge põgenemiskatsega ajalehtede esikaanele. Nii kaua oli valvuritel aega läinud, et avastada läbisaetud trellid tema endises kongis. Ruggiero sai veel ühe keretäie, seekord polnud väga vajagi vaeva näha, sest vigastused eelmisest korrast polnud veel paranenud. Kuna tikus-kongid olid täis, suleti Ruggiero kinnisesse vanglatorni koos terroristide Amrozi, Mukhlasi ja Imam Samudraga, kes olid 2002. aasta Bali pommirünnnakute korraldajatena surma mõistetud. Ruggiero endine elu oli temast igaviku kaugusel.
Pane lõvi väiksesse puuri ja anna talle liiga vähe süüa – temast saab kuri lõvi. Nii juhtus ka minuga.
8. PEATÜKK
NAISTEKORPUS
„Nita, Nita, keegi jõi putukamürki!“ kostsid meeleheitel hüüded W-korpuse kongist number üheksa. Sada naist oli ööseks kongi tabaluku taha pandud. „Nita, aita!“ – ahastuses hääled jõudsid Nita kongi, kes valmistus magama jääma ja vaatas telekat. Ta hõikas vastu: „Ma kutsun valvurid,“ ning haaras kiirelt mobiili.
Mõni hetk varem oli 30-aastane kinnipeetav Dani taarunud nagu kaltsunukk üheksanda kongi väikesest pesuruumist välja, vaht suust voolamas. Üheksa kaaslase silme all läksid naise silmad pahupidi ja ta vajus betoonpõrandale kokku. Tekkis paanika, mõned naised tõmbusid nuuksudes kägarasse, mõni hakkas palavikuliselt palvetama, teised kargasid õhukestelt madratsitelt püsti, karjusid Nitat ja kogunesid ümber Dani, haarates ta värisevad käed ning sosistades: „Ära sure, ära sure.“
Vannitoast leiti putukamürgi ja portselanpõranda puhasti pudelid, mille Dani oli tühjaks joonud. Teda oli kiiresti vaja haiglasse viia, kuid pidi kuluma vähemalt tund, enne kui valvurid kohale jõuavad, sest W-korpuse võtmeid hoiti vanglast väljaspool. Aeg, mis valvuritel kulus võtmete saamiseks, vanglasse jõudmiseks ja naistekorpuse avamiseks, võis ulatuda kolme tunnini.
Naised kongides kuulasid abitult ruumist nr 9 kostvat nuttu ja kasvavat hüsteeriat. Keegi ei saanud midagi ette võtta. Inimesed olid lõksus, nad said vaid oodata, kuigi kaasvangi elu rippus juuksekarva otsas. Möödus terve hirmus tund, enne kui terasukse tagant hakkas hääli kostma. Kaks meest kõndisid Nita kongi juurde ning avasid selle, Nita tormas välja ja jooksis nagu tuul kongide vahelt läbi. Tamping’ina oli ta mitmel korral üledoosiga kokku puutunud ja Dani päästmiseks kõige kvalifitseeritum.
Toas number üheksa põlvitas Nita betoonpõrandale Dani kõrvale ja haaras lähedal asuva särgi, et pühkida naise näolt okse. Dani oli teadvuseta ja korises, vaht