Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
hõõrub ta reievahed marraskile ja lisaks tahtis ta magada. „Ma olen nii väsinud, et kukun varsti hobuse seljast maha.”
Arya vaatas Gendryle otsa. „Kui ta maha kukub, siis mis sa arvad, kummad ta enne leiavad – hundid või Pajatsid?”
„Hundid,” vastas Gendry. „Neil on parem nina.”
Soe Pirukas avas suu ja sulges selle taas. Ta ei kukkunud hobuse seljast maha. Veidi aja pärast hakkas uuesti vihma sadama. Päike ei olnud seniajani veel kordagi pilvedes vahelt vilksatanud. Ilm tõmbus jahedaks ja kahvatu valge udu lookles mändide vahel ja ajus üle lagedaks põletatud nurmede.
Gendry olukord polnud palju parem kui Soojal Pirukal, kuigi ta oli liiga jonnakas, et kurta. Ta istus kohmakalt sadulas, mustad juuksed sagris, näol kindlameelne ilme, kuid Arya mõistis, et ta pole mingi ratsamees. Ma oleksin pidanud seda ette nägema, sõnas ta endamisi. Ta oli maastmadalast ratsutama harjunud, väiksena ponidega ja hiljem hobustega, kuid Gendry ja Soe Pirukas olid linnapoisid ja linnas käis lihtrahvas jala. Kui Yoren nad Kuningalinnast kaasa viis, andis ta neile küll ratsaloomad, kuid eesli seljas istuda ja vankri taga mööda kuningateed kõmpsida oli üks asi. Jahihobust läbi metsiku laane ja üle põlenud nurmede juhtida oli midagi hoopis muud.
Arya mõistis, et üksipäini jõuaks ta palju kiiremini edasi, kuid ta ei võinud teisi maha jätta. Nemad olid tema kari, tema sõbrad, ainsad elavad sõbrad, kes talle olid jäänud, ja ilma temata oleksid nad praegu rahulikult Harrenhalis – Gendry oma sepikojas higi valamas ja Soe Pirukas köögis. Kui Pajatsid meid kinni võtavad, ütlen ma neile, et ma olen Ned Starki tütar ja Põhja kuninga õde. Ma käsin, et nad mu minu venna juurde viiksid ja Soojale Pirukale ja Gendryle kurja ei teeks. Aga nad ei pruugi mind uskuda, ja kui usuksidki… Isand Bolton oli Arya venna vasall, kuid kohutas teda ikkagi. Ma ei lase neil meid kinni võtta, tõotas ta vaikselt ja sirutas käe üle õla, et puudutada mõõka, mille Gendry oli tema jaoks varastanud. Ei lase.
Hiljem samal pärastlõunal jõudsid nad metsa alt välja ja sattusid ühe jõe kaldale. Soe Pirukas huilgas rõõmust. „Kolmjõgi! Nüüd pruugib meil vaid ülesvoolu minna, nagu sa ütlesid. Me oleme peaaegu kohal!”
Arya näris huult. „Ma arvan, et see ei ole Kolmjõgi.” Vihm oli jõe üles paisutanud, kuid nüüdki oli see kõige rohkem kolmkümmend jalga lai. Arya mäletamist mööda oli Kolmjõgi olnud palju laiem. „See on Kolmjõe kohta liiga väike ja me pole veel küllalt kaugele jõudnud,” ütles ta teistele.
„Oleme küll,” jonnis Soe Pirukas. „Me ratsutasime terve päeva ega puhanud peaaegu üldse. Me tulime kindlasti pika tee maha.”
„Vaatame õige veel korra seda kaarti,” ütles Gendry.
Arya tuli sadulast maha, võttis kaardi välja ja rullis selle lahti. Vihm ladises lambanahale ja jooksis niredena alla. „Ma arvan, et me oleme kusagil siin,” ütles ta ja näitas sõrmega, poisid üle ta õla kiikamas.
„Aga see pole ju üldse kaugel,” ütles Soe Pirukas. „Näe, Harrenhal on seal su sõrme kõrval, sa peaaegu puudutad seda. Ja me ratsutasime terve päeva!”
„Kolmjõeni on veel terve hulk penikoormaid,” sõnas Arya. „Me jõuame sinna alles mitme päeva pärast. See siin on mõni teine jõgi, üks nendest, näe.” Ta näitas poisile paari õhemat sinist joont, mille kaarditegija oli üles joonistanud, igaühe all peenikeses kirjas nimi. „Darry, Roheõuna, Neitsijõgi… vaat see siin, Väikepaju, see võib olla see õige.”
Sooja Piruka pilk rändas joonelt jõele. „Minu arust pole see nii väike midagi.”
Ka Gendry kulm oli kortsus. „See jõgi, mida sa näitad, voolab, näe, sellesse suuremasse.”
„Suurepaju,” luges Arya.
„Olgu siis Suurepaju. Näe, ja Suurepaju voolab Kolmjõkke, nii et me võiksime mööda seda selle teiseni minna, aga siis peaksime minema allajõge, mitte ülesjõge. Aga kui see jõgi ei ole Väikepaju, kui see on see teine siin…”
„Virvavoolu oja,” luges Arya.
„Näe, see teeb looga ja voolab alla järve poole, tagasi Harrenhali juurde.” Gendry libistas sõrmega mööda joont.
Sooja Piruka silmad läksid pärani. „Ei! Nad tapavad meid kindla peale ära.”
„Me peame kindlad olema, kumb jõgi see on,” kuulutas Gendry oma kõige jonnakamal häälel. „Me peame kindlad olema.”
„Aga me ei ole.” Ehkki kaardile olid siniste joonte alla kirjutatud nimed, ei olnud jõekaldale keegi nime kirjutanud. „Me ei lähe ei üles- ega allajõge,” otsustas Arya ja rullis kaardi kokku. „Me läheme üle jõe ja jätkame teed põhja poole nagu enne.”
„Kas hobused oskavad ujuda?” küsis Soe Pirukas. „See jõgi tundub sügav, Arry. Äkki on seal madusid?”
„Oled sa kindel, et me liigume põhja poole?” küsis Gendry. „Nii palju künkaid… kui me vastassuunda kaldume…”
„Sammal puudel –”
Gendry osutas lähedal kasvavale puule. „Sellel puul kasvab sammal kolmel küljel ja järgmisel pole sammalt ollagi. Võib-olla oleme eksinud ja tiirutame ringiratast.”
„Võib-olla,” vastas Arya, „aga mina lähen ikkagi üle jõe. Eks tulge kaasa või jääge siia.” Teistest välja tegemata ronis ta uuesti sadulasse. Kui nad ei taha kaasa tulla, siis otsigu Vetevoo ise üles, kuigi võis arvata, et Pajatsid leiavad hoopis nemad üles.
Ta pidi ratsutama mööda kallast tubli pool penikoormat, enne kui leidis lõpuks koha, mis jättis mulje, et sealt võiks ehk kergemini üle saada, ja ka seal tõrkus tema mära vette minemast. Jõe – oli ta nimi mis tahes – vool oli pruun ja kiire ja sügavas keskpaigas tõusis vesi hobusele üle kõhu. Arya saapad täitusid veega, kuid sellest hoolimata surus ta kannad hobuse külgedesse ja tõusis peagi vastaskaldale. Ta kuulis selja tagant solinat ja mära kartlikku hirnumist. Nad siis ikka tulid. Tore. Ta pöördus ja vaatas, kuidas poisid jõest läbi kahlasid ja kaldale tema kõrvale jõudsid, veest üleni nõretades. „See ei olnud Kolmjõgi,” ütles ta neile. „Ei olnud.”
Järgmine jõgi oli madalam ja üleminek kergem. Ka see polnud Kolmjõgi ja teised ei vaielnud talle vastu, kui ta neile ütles, et nad peavad üle minema.
Hakkas hämarduma, kui nad uue peatuse tegid, et hobustele puhkust anda ja leiva ja juustuga keha kinnitada. „Mul on külm ja riided on märjad,” kaebles Soe Pirukas. „Me oleme nüüd Harrenhalist küll juba kaugel. Me võiksime lõkke üles teha –”
„EI” ütlesid Arya ja Gendry täpselt ühel ja samal hetkel kooris. Soe Pirukas võpatas kergelt. Arya heitis Gendryle kõõrdpilgu. Ta ütles seda minuga kooris nagu Jon vanasti Talitundrus. Kõigist oma vendadest igatses ta kõige rohkem Jon Snow’ järele.
„Kas me võime vähemalt magada?” küsis Soe Pirukas. „Ma olen jube väsinud, Arry, ja mu tagumik valutab. See on vist villis.”
„Kui sind kinni võetakse, saad sa hullemat näha,” ütles Arya. „Me peame edasi liikuma. Me peame.”
„Aga on juba päris pime ja kuud pole üldse näha.”
„Kobi tagasi hobuse selga.”
Ümberringi tihenevas hämaruses aeglasel sammul edasi kõmpsides tundis Arya, kuidas väsimus teda ennastki rõhuma hakkas. Ta vajas und, mitte vähem kui Soe Pirukas, kuid ei söandanud sellele järele anda. Kui nad magama jäävad, võivad nad virgudes näha, et nende ees seisab Vargo Hoat ja koos temaga narr Tubatäkk ja Ustav Urswyck ja Rorge ja Pureja ja Seitsmik Utt ja kõik teised ta koletised.
Kuid mõne aja pärast muutus tema hobuse liikumine sama suigutavaks, nagu kiigutaks keegi hälli ja Arya tundis, kuidas tina ta laugudele vajub. Ta lasi silmad vaid hetkeks kinni ja lõi need siis uuesti pärani. Ma ei tohi magama jääda, kisendas ta endamisi hääletult, ei tohi, ei tohi. Ta hõõrus sõrmenukkidega kõvasti ühte silma, et see lahti püsiks,