Välised. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
näod opiahvide kanalitelt. Teda läbistas kerge reputatsioonivärin.
Väljas villa trepil lasi Aya joogil läbi sõrmede maha voolata ja hoidis jääkuubikud alles. Ta pani klaasi uuesti suule ja hakkas krõmpsutama. Pärast lämbet pidu oli suutäis jääd taevalik.
„Huvitav opp,” ütles keegi.
Aya tardus… kapuuts oli peast vajunud ja paljastanud tema inetu näo.
„Ee, aitäh.” Sõnad kõlasid summutatult ja Aya kugistas külmad jääribad alla. Tuulehoog tabas tema higist nägu ja ta taipas, kui moe-puudulik ta ilmselt välja näeb.
Poiss naeratas. „Kust tuli sul sellise nina mõte?”
Ayal õnnestus vaid õlgu kehitada, ta oli ootamatult sõnade-puudulik. Silmaekraanil nägi ta, kuidas Eden Maru lendas juba üle linna, kuid poisilt pilgu pööramine oli võimatu. Ta oli mangapea: suurte sädelevate silmade ja õrna ebainimlikult kauni näoga. Pikad peenikesed sõrmed silitasid tema täiuslikku põske, kuni ta Ayat vahtis.
See oligi veider – poiss vahtis teda.
Aga ta on imekaunis ja Aya on inetu.
„Lase ma pakun,” ütles ta. „Mõnelt eel-roostekate maalilt?”
„Ee, mitte päris.” Aya puudutas oma nina ja neelas alla viimased jääliistakad. „See on pigem, ee… suvaliselt loodud?”
„Muidugi. See on nii ainulaadne.” Poiss kummardas. „Frizz Mizuno.”
Kui Aya kummardusega vastas, ilmus silmaekraanile poisi näotase: 4612. Ayat tabas reputatsioonivärin, taipamine, et ta räägib kellegagi, kes on oluline, tutvustega ja tähtis.
Poiss ootas, et Aya ütleks talle oma nime. Ja kui ta seda teeb, saab poiss teada tema näotaseme ja siis pöördub tema imeline pilk millelegi huvitavamale. Isegi kui mingil loogika-puudulikul ja mõistuse-vihmalikul viisil talle meeldis Aya inetu nägu, oli väline olemine lihtsalt hale.
Lisaks oli tema nina liiga suur.
Aya keeras avariikäevõru, et lauda kutsuda. „Minu nimi on Aya. Aga ma pean… nüüd minema.”
Poiss kummardas. „Muidugi. Vaja inimestega kohtuda, reputatsioone pommitada.”
Aya naeris ja vaatas oma rüüd. „Ah see. Ma pole tegelikult… Ma olen anonüümne.”
„Anonüümne?” Poisi naeratus oli silma-tõukav. „Sa oled väga salapärane.”
Aya laud ilmus trepi kõrval nähtavale. Ta vaatas kõhklevalt selle poole. Moggle oli juba poole kilomeetri kaugusel, jälitas Eden Marut suurel kiirusel läbi pimeduse, kuid osa temast kisendas endiselt, et ta jääks.
Sest Frizz vahtis teda ikka veel.
„Ma ei püüa salapärane olla,” ütles ta. „See lihtsalt kukub nii välja.”
Poiss naeris. „Ma tahan sinu perekonnanime teada, Aya. Aga ma arvan, et sa nimme ei ütle seda mulle.”
„Vabandust,” piiksus Aya ja astus lauale. „Aga ma pean kellelegi järele minema. See tüdruk… libiseb mul käest.”
Poiss kummardas, tema naeratus vajus laiemaks. „Meeldivat tagaajamist.”
Aya kallutas end ettepoole ja sööstis pimedusse, poisi naer kõrvus kajamas.
MAA ALL
Eden Maru oskas lennata.
Kogu keha tõstemehhanism oli hõljukpallimängijate tavavarustus, aga enamik inimesi ei julgenud seda kunagi kanda. Igal kaitsmel oli oma tõstemehhanism: põlvede ja küünarnukkide omadel, mõningatel isegi saabastel. Üks vale sõrmeliigutus võis kõik need magnetid eri suunas liikuma panna ja see oli ideaalne viis õlga liigesest välja väänata või pea ees vastu seina kihutada. Erinevalt hõljuklaualt alla kukkumisest, ei saa avariikäevõrud sind sel puhul su oma kohmakuse käest päästa.
Kuid see ei paistnud Eden Marut häirivat. Aya silmaekraanil manööverdas ta üle uue ehitusplatsi, kasutas pooleliolevate hoonete ja avatud äravoolutorude rägastikku oma isikliku takistusribana.
Isegi Moggle, kes oli tõstemehhanisme täis topitud ja vaid kakskümmend sentimeetrit lai, ei suutnud tal hästi kannul püsida.
Aya püüdis hõljuklauaga sõitmisele keskenduda, kuid ta oli endiselt pooleldi Frizz Mizuno lummuses, tema tähelepanust pimestatud. Pärast seda, kui mõistuse-vihm vanusegruppide vahelised piirid lammutas, oli Aya väga paljude ilusatega rääkinud. Enam polnud nii nagu vanasti, kui sõbrad pärast operatsiooni sinuga enam ei rääkinud. Aga ükski ilus polnud kunagi teda niimoodi vaadanud.
Või lollitas ta ennast? Ehk pani Frizzi intensiivne pilk kõiki end niimoodi tundma. Tema silmad olid nii hiiglaslikud, just nagu vanadel roostekate maalidel, millest mangapead malli võtsid.
Aya tahtis nii väga linna sidekeskuselt poisi kohta küsida. Ta polnud teda kanalitel näinud, aga alla viietuhandese näotasemega pidi Frizz olema tuntud ka millegi muu kui vaid silmi-tõukava välimuse poolest.
Aga praegu pidi Aya lugu jahtima, reputatsiooni looma. Kui Frizz teda kunagi veel niimoodi vaatama peaks, ei saa ta nii näo-puudulik olla.
Tema silmaekraan hakkas vilkuma. Moggle’i signaal hakkas kaduma ja Edenile maa alla järgnedes linna võrgust väljuma.
Signaal väreles ja kustus siis…
Aya peatus järsult ja teda läbistas värin. Moggle’ist ilma jäämine oli alati rahutuks-tegev, nagu päikeselisel päeval alla vaadates avastada, et tema varju pole enam.
Ta vaatas hõljukkaamera viimast pilti: äravoolutoru sisemus, öönägemisega säbruline ja moonutatud. Eden Maru oli kägaras, nagu inimkuul läbi kitsa tunneli vihisemas, ja suundus nii sügavale, et Moggle’i signaal ei ulatunud enam maapinnale.
Ainus viis Eden taas üles leida, oli talle järele minna.
Aya kummardus ettepoole ja utsitas oma lauda uuesti liikuma. Uus ehitusplats ilmus tema ümber nähtavale kümned rauast raamistikud ja haigutavad augud.
Pärast mõistuse-vihma ei tahtnud keegi moe-puudulikes ilusateagsetes hoonetes elada. Vähemalt kuulsad mitte. Sellepärast laienes linn metsikult, riisus lähedalasuvatest Roostes varemetest metalli. Levisid isegi kuuldused, et linn kavatseb maapinna lõhki kiskuda, et värsket rauda otsida nagu Maad laastavad roostekad kolme sajandi eest.
Pooleliolevad tornid tuhisesid mööda, nende terasest raamid panid tema laua värisema. Hõljuklaudadel oli lendamiseks vaja metalli, kuid liialt paljud magnetväljad panid need võbelema. Aya võttis kiirust veidi maha ja otsis uuesti Moggle’it.
Ei midagi. Hõljukkaamera oli endiselt maa all.
Tema ette ilmus tohutu auk, ilmselt mõne tulevase pilvelõhkuja vundamendi jaoks. Mullase põhja servades peegeldasid pärastlõunasest vihmast tekkinud lombid tähistaevast nagu sakilised peeglikillud.
Ühes nurgas märkas Aya tunnelisuud, sissepääsu linna all asuvatesse äravoolutorudesse.
Kuu aega tagasi oli Aya tõuganud loo uue graffiti kliki kohta – inetud, kes jätsid endast maha kunsti tulevastele põlvkondadele. Nad maalisid lõpetamata tunnelite ja kanalite seintele ja lasid oma töö sulgeda nagu ajakapsli. Keegi ei näe seda enne, kui linn kunagi kokku variseb ja mõni tulevane tsivilisatsioon selle varemed taas avastab. See oli kõik väga mõistuse-vihmalik, mõtisklus selle üle, kuidas igavene ilusateaeg oli osutunud hapramaks kui tundus.
Lugu polnud Aya näotaset kergitanud – lood inetute kohta ei teinud seda kunagi –, aga nad Moggle’iga veetsid terve nädala ehitusplatsil peitust mängides. Ta ei kartnud maa alla minna.
Aya lasi laual laskuda, põikles mööda väljalülitatud tõstukrobotitest ja hõljuktugedest ja sööstis tunnelisuu poole. Ta kõverdas põlved, tõmbas käed enda ligi ja sukeldus täielikku pimedusse…
Tema silmaekraan vilkus korra – hõljukkaamera pidi lähedal olema.
Seisnud vihmavee ja mulla lõhn