Välised. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
meeldib siis öösiti ringi luusida?” ütles Eden.
„Vist küll. Parem kui oma ühikatoas istuda.”
„Kas sul hakkab ruttu igav?” Teine tüdruk venitas neid sõnu oma uriseva häälega. „Võib-olla sa peaksidki mõnikord surfama tulema.”
„Surfama?” Aya neelatas. „Kas sa tahad öelda, et ma võin koos teiega sõita?”
Pimedusest kostis nurinat.
„Aga ta on ainult viisteist,” ütles tüdruk taskulambiga.
„Kas sa elad veel ilusateajas?” ütles uriseva häälega tüdruk. „Keda huvitab, kui vana ta on? Ta hiilis Ilusatekülla ja tuli üksi siia. Ilmselt on tal rohkem julgust kui enamikul teist.”
„Aga hõljukkaamera?” ütles Eden. „Kui ta sellest loo tõukab, on valvurid meil kannul.”
„Ta võib nii või teisiti valvurid kutsuda, kui tahab.” Kurja häälega tüdruk libises oma laual lähemale, kuni tema nina oli vaid paari sentimeetri kaugusel Aya omast. „Me kas jätame ta igaveseks siia või meelitame ta enda poolele.”
Aya neelatas, vaatas alla sädelevale mustale järvele.
„Ee, kas mina ei saa hääletada?”
„Keegi peale minu ei saa,” ütles tüdruk ja naeratas siis. „Aga kuidas see sobib? Sina saad valida.”
„Tõesti?”
Tüdruk hoidis Moggle’it väljasirutatud käes ja Aya nägi klambrit selle ümber. See oli tardunud, ajusurmas, kuni keegi klambri ära võtab.
„Sa võid võtta oma hõljukkaamera ja minna. Või ma lasen sel nüüd kohe kukkuda ja sina saad meiega surfama tulla.”
Aya pilgutas silmi, kuulatas külma vett endiselt oma rüült nirisemas. Ren väitis, et ta oli Moggle’i veekindlaks teinud, aga kas ta leiab tee sellesse samasse kohta?
„Kui oluline on sinu jaoks, sellest igavast ühikatoast välja saada?”
Aya neelatas. „Väga.”
„Siis on see lihtne valik, kas pole?”
„Lihtsalt… see kaamera läks mulle palju punkte maksma.”
„See on mänguasi. Nagu näotasemed ja punktid, see ei tähenda midagi, kui sa ei lase sel tähendada.”
Näotase ei tähenda midagi? See tüdruk oli mõistuse-puudulik. Aga ühes asjas oli tal õigus: miski polnud olulisem kui pääsemine igavlemisest ja haletsusväärsest Akira Hallist.
Ehk saab Ren aidata tal siia tagasiteed otsida…
Aya sulges silmad. „Olgu. Ma tahan teiega tulla. Lase sel kukkuda.”
Sulpsatus kajas nagu laks.
„Hea valik. See mänguasi pole see, mida sul tegelikult vaja on.”
Aya avas silmad. Need kipitasid tagasihoitud pisaratest.
„Mina olen Jai,” ütles tüdruk ja kummardas sügavalt.
„Aya Fuse.” Ta vastas kummardusega ja tema pilk langes laienevale lainetusele nende all. Moggle oli tõepoolest kadunud.
„Me kohtume varsti jälle,” ütles Jai.
„Kohtume varsti? Aga sa ütlesid…”
„Ma usun, et sa oled üheks õhtuks piisavalt lõbutsenud, viieteistaastase kohta.”
„Aga sa lubasid!”
„Ja sina ütlesid, et sa pole tõukaja. Ma tahan uurida, kas sa olid selle kohta tõde-väänav.”
Aya hakkas vastu vaidlema, kuid sõnad kustusid tema suus. Nüüd polnud enam mõtet vaielda – Moggle oli juba kadunud.
„Aga ma isegi ei tea, kes te olete.”
Jai naeratas. „Me oleme Sly tüdrukud ja me võtame sinuga ühendust. Tulge – me peame rongi peale jõudma!”
Nad panid hõljuklauad liikuma, tiirlesid ümber Aya, täitsid maa-aluse kambri kajavate hüüdude ja hõigetega. Taskulambid kustusid ja Aya kuulis, kuidas nad ükshaaval minema sööstsid, äravoolutorude suud neelasid nende hüüded endasse.
Aya oli üksi pimeduses ja hoidis pisaraid tagasi.
Ta oli Moggle’ist ilmaasjata loobunud. Kui Sly tüdrukud tema kanalit vaatavad, saavad nad tema lugude kohta teada. Ja kui nad mõistavad, et tema vend on linna üks kuulsamaid tõukajaid, ei usalda nad teda enam kunagi.
„Loll Hiro,” pomises ta. Kui poleks hr Suurt Nägu, poleks väline olemine nii keeruline. Ta ei peaks ennast nii palju tõestama.
Ja ta poleks vahetanud Moggle’it… mitte millegi vastu.
Aya surus käed tugevasti rusikasse ja lasi laual laskuda, kuni kuulis tõstukite kerget laksatust vastu vett. Põlvitades sirutas ta ühe käe pimedusse ja asetas peopesa tasakesi veepinnale. Ta tundis endiselt lainetust levimas kohast, kuhu Moggle sulpsatas.
„Palun vabandust,” sosistas Aya. „Aga ma tulen varsti tagasi.”
SUUR VEND
Aya möödus suurtest villadest, mis olid hiiglaslikud ja tõrvikutega heledasti valgustatud. Varahommikuses valguses lõõmasid igal pool lõkked – tohutud süsinikukvoodi demonstreerimised. Pea kohal triivisid basseinid, nähtamatute jõujoonte poolt kujundatud hõljuvad veemullid. Kui ta nende alt läbi lendas, märkas Aya hõljukitel inimkogusid, kes jälgisid koidu saabumist.
Hiro villa asus kolmesaja meetri kõrgusel õhus – sihvakas helendavast klaasist ja terasest torn. Et kaunid vaated üksluiseks ei muutuks, pöörles kogu hoone tunniosuti kiirusega. Torni hoidsid üleval hõljuktoed ja vaid üks liftišaht ulatus maapinnani nagu hiiglasuur ühel varbal piruette tegev jäine baleriin.
Siinkandis liikusid kõik hooned. Need hõljusid ja muundusid ja tegid muid ennekuulmatuid asju ja kõik, kes siin elasid, olid sellest legendaarselt tüdinud.
Hiro elas linna kuulsas osas.
Kui Aya laud villa trepini jõudis, meenus talle, milline tema vend ilusateajal oli: kaunis, rahulolev, aupaklik. Muidugi käis ta kõigil pidudel, aga iga püha ajal tuli ta koju ja tõi alati Ayale ja vanakestele kingitusi.
Mõistuse-vihm oli kõike seda muutnud – välja arvatud tema ilusat nägu.
Esimesel aastal pärast terveksravimist vahetas Hiro pidevalt klikke: ekstreemopilased, linna hõljukpallimeeskond, isegi mingi aeg metsavahiõpilasena looduses. Ta polnud millegi juurde püsima jäänud, liikus sihitult, ei suutnud vabadust mõtestada.
Loomulikult olid sel esimesel loogika-puudulikul aastal paljud segaduses. Mõned otsustasid lausa mõistusevihma ümber pöörata – mitte vaid vanad vanakesed, vaid ka uued ilusad. Isegi Hiro rääkis udupäisuse juurde tagasi pöördumisest.
Siis kaks aastat tagasi levis uudis, et majandus on languses. Ilusateajal võisid udupead küsida kõike, mida soovisid: nende mänguasjad ja peoriided ilmusid välja august seinas ilma igasuguste küsimusteta. Aga tuli välja, et loomingulised ja vabameelsed inimesed olid aplamad kui udupead. Liiga palju kulus varusid suvalistele hobidele, uutele hoonetele ja suurtele projektidele nagu magnethõljukrongid. Ja keegi ei teinud enam vabatahtlikult rasket tööd.
Mõned tahtsid taastada roostekate „raha”, koos üüri, maksude ja nälgimisega, kui sa toidu eest maksta ei jaksa. Aga linnanõukogu ei läinud nii hulluks; nad hääletasid hoopis reputatsioonimajanduse poolt. Nüüdsest otsustasid näotasemed ja punktid, kes saab parimad villad, kõige rohkem süsinikukvooti ja suurimad seinamäärad. Punktid olid arstide, õpetajate ja valvurite jaoks kuni pisikesteni, kes tegid kooli- ja kodutöid – kõigile, kes linna elu edasi viisid, nagu Hea Kodaniku komitee ette nägi. Näotasemed olid ülejäänud kultuuritegelaste jaoks, kunstnikest sporditähtede ja teadlasteni. Kasutada võis kõiki vahendeid, mida soovid, kuni püsid linna kollektiivse kujutlusvõime piirides.
Ja et