Mõrv meie seas. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
on seal üksi?” Ta tormas ukse poole, hääl tormiks paisumas. „Üksi väärtuslike veinide keldris! Mõned neist kuuluvad klassika hulka! Uskumatu! Ja mitte keegi ei läinud temaga kaasa? Püha taevas, kas ma pean kõike ise tegema?” Ta kadus ukse taha.
„Ma ohkan kergendatult,” torises kokk Mickey, „kui see laupäevaõhtu ükskord läbi saab.”
Ulli Richter tegi nii, nagu ei kuuleks. Ta võttis lihakirve, tõstis selle kõrgele ja lajatas jubeda matsuga alla. Vasikapea lõhestus täpselt pooleks nagu avatud raamat, paljastades ajude püdela roosa massi.
„Me piitsutame surnud hobust, kullakesed,” ütles Charles Grimsby. „See lahing on meil kaotatud. Valmistuge järgmiseks.”
„Lollus!” kähvas Bamfordi Muinsuskaitse Seltsi sõjakas esinaine Hope Mapple.
Zoë Foster heitis pilgu Hope’i lopsakale kerele, tema silme ette kerkis kujutluspilt Charlesi võrdlusest ja ta surus alla turtsatuse.
„Mis viga, Zoë?” nõudis Hope pahaselt.
„Vabandust, heinanohu. Ma olen allergiline.”
„Ma pole kuulnud, et õietolmu tase oleks täna kõrge,” ütles Grimsby. „Ma olen ise allergiline ja tunneksin selle kohe ära.” Ta kahvatusinised silmad piidlesid kahtlustavalt Zoëd läbi raamideta prilliklaaside.
Zoë naaldus toolileenile, naljakas hetk oli möödas, järele oli jäänud ainult sügav masendus. Charlesist oli taktitu rääkida surnud hobusest.
Seltsi noorim liige Zoë oli liitunud muinsuskaitsjatega ainult seetõttu, et nad võitlesid Eric Schuhmacheri plaanide vastu Springwood Hallis. Alice Batti hobuste ja eeslite varjupaik asus Halli maadel. Varjupaik ja selle eakad asukad olid kogu Zoë elu. Ta polnud varjupaika ise rajanud. Selle oli rajanud preili Batt kaua aega tagasi. Zoë oli olnud viimane preili Batti abistajate pikas reas, ja kui vanadaam viidi Bournemouthi vanadekodusse, võttis Zoë varjupaiga üle.
„Ma jätan selle kindlatesse kätesse,” oli preili Batt öelnud. „Ma tean, et sa sa ei vea mind alt, ja mis veel tähtsam – sa ei vea alt meie neljajalgseid sõpru.”
Zoë oli andnud endast parima. Muidugi nappis varjupaigal alati raha, kuid ta vedas kuidagi välja. Kohalik loomaarst ravis loomi tasuta ja sellest oli palju abi. Kuid oma vanuse ja mitmesuguste puuete tõttu ei näinud loomad kuigi veetlevad välja, ning mõned olid endiste peremeeste halva kohtlemise tagajärjel väga tigeda loomuga. See kõik muutis raha hankimise üsna raskeks.
Halli endise omaniku ajal naeratas varjupaigale üürike õnn. Olles ise suur hobustearmastaja, oli ta leppinud väga vähese rendiga ja pakkunud isegi tagasihoidlikku toetust.
Schuhmacheri saabumisega oli kõik muutunud. Ja nagu kiuste oli aeg rendilepingut pikendada. Vanadusest nõdrad hobused ja eeslid, lagunev tall – vingest haisust rääkimata – polnu asjad, mida šveitslane soovinuks oma luksushotelli iluaiaga külgnevale maaalale. Tal polnud kavatsust üürilepingut pikendada. Varjupaigale anti uue koha otsimiseks kuus kuud aega ja kui seda ei leita, tuleb see likvideerida.
Zoë sulges silmad, et tõrjuda eemale kohutav nägemus sellest, mis juhtub tema armsate poolenisti karvkatte kaotanud tujukate, takka üles löövate ja kollaste hammastega õnnetute hoolealustega.
„Mul on kahju, et sa tunned ennast halvasti, kullake,” ütles Hope Mapple. „Aga märkmeid teha sa suudad, eks ju? Või protokollib Charles tänast koosolekut?”
„Ei, kõik on korras. See oli ainult väike aevastus.”
Robin Harding, kes muutus tihti kannatamatuks – aga mitte Zoëga –, küsis: „Millise ettepaneku sa teed, Hope? Koht avatakse laupäeval pidulikult. Esmaklassilised söögid, šampanja, frakkides ja õhtukleitides aukülalised. Ilutulestik Händeli muusika saatel. Minu arvates näitab see halba maitset. Kuid fakt on see, et sina ja meie kena kamp avaldame neile sama vähe muljet kui rida kipskujukesi. Mõttetus! Kuni me ei saa neile jalga taha panna,” lõpetas ta kibestunult.
„Denis Fulton on ka seal,” ütles Grimsby ja lisas pisut iseteadvalt: „Mul on üks tema raamat.”
„See kokanduse sell?” Robin polnud Denis Fultonist eriti kõrgel arvamusel. „Tühi õhk!” Ta kirtsutas põlglikult oma tedretäpilist nosunina.
„Ta on kuulus,” ütles Grimsby nipsakalt.
„Paul Danby on temast parem,” sekkus Zoë Robini toetuseks. Pealegi käis Pauli tütar Emma varjupaigas abiks ega küsinud selle eest pennigi – ta loopis sõnnikut ja harjas loomi ainult enda lõbuks. „Pauli retseptid on praktilised ja toredad. Ma ei mõista, miks nad vedasid sinna Fultoni, kui meil on olemas oma kohalik mees. Paul Danby otsus uue restorani kohta loeks kohalikele inimestele palju rohkem.”
„Aga mitte tuhkagi seltskonnale, kellest Schuhmacher loodab, et nad levitavad sõna uuest suurepärasest söögikohast. Paul on väike kala… vabandage võrdlust…” Grimsby oli endaga rahul. „Fultonil on oma telesaade ja ta on abielus Leah Kelleriga.”
„Kuulge!” kutsus esinaine teisi korrale. „Jätke see toidujama! See on vastik! Me räägime siin meie pärandi kaitsmisest. Me kaldume tegevuskavast kõrvale!”
Nurgas istuv tumedate juustega sale naine sirutas käed üle pea, tema rohked hõbekäevõrud kõlisesid ja rinnad punase sviitri all kerkisid. Ta märkis pisut nasaalse häälega: „Meil pole tegevuskava, Hope.”
Hope Mapple heitis Ellen Bryantile pahase pilgu. Kõik komiteeliikmed teadsid Hope’i vaenulikku suhtumist Ellenisse. See tunne oli vastastikune. Ellen õrritas Hope’i ja tegi seda meelega. Võib-olla piisas ainuüksi proua Bryanti graatsilisest elegantsist, et preili Mapple’it ärritada. Zoë mõtles – ja mitte esimest korda – härra Bryantist. Ellen ei rääkinud temast kunagi ja keegi polnud teda näinud. Ent Ellen kandis laia kullast laulatussõrmust. Robin kutsus seda kasteediks.
„Hope’il on tegevusplaan olemas,” ütles Robin ootamatult. „On ju, Hope? Lase tulla!”
Preili Mapple tõusis püsti ja valmistus etteasteks. Õhk muutus korraga pingeliseks. Kontrast Hope’i ja proua Bryanti vahel oli liiga suur. Hope ei tohiks kanda neid lillelisi kottpükse, mõtles Zoë. Ja kärtsroosa peenvillasest pluus ei paranda põrmugi asja. Keegi peaks talle rinnahoidjate asjus nõu andma. Teda oli lausa piinlik vaadata.
Robin, kes silmitses samuti Hope’i korpulentset keha, pomises endamisi: „Sellele naisele peaks toed alla panema.”
„Pea suu!” sisises Zoë.
Lõppude lõpuks istusid nad Hope’i kitsas korteris, jõid Hope’i valmistatud teed ja kellelgi pole õigust võõrustajat solvata. Korteris elas veel kolm Hope’i pekingi paleekoera. Tuba haises ja karvad kleepusid külaliste riietele. Ellen Bryant oli mõned juba punaselt sviitrilt demonstratiivselt kokku korjanud. Üks koertest oli surunud ennast Charles Grimsby ja sohva käetoe vahele. Charles ei julgenud teda maha ajada, sest see oli väike tujukas elukas ning millegipärast meeldis kõigil kolmel pekingi paleekoeral just Charlesile oma iseloomu näidata.
Preili Mapple sirutas käe televiisori poole, millel seisis foto kolmest koerast. „Nemad on laupäeval seal!” teatas ta teatraalselt.
„Mitte need neetud krantsid!” hüüatas Grimsby ettevaatamatult.
„Ei, mitte minu kallid poisid! Kõik need võõrad inimesed hirmutaksid nad ära! Jumala eest, Charles! Ei, ma mõtlen telemehi. Schuhmacher ja mammona võidavad terve mõistuse, kuid nad pole meist veel kuulnud! Me läheme sinna võitlema õigluse eest, mitte majanduslike huvide nimel! Me veel näitame neile! Avamispäeval näitavad telekaamerad meie protestidemonstratsiooni tervele riigile!”
„Hea küll,” ütles Grimsby ennast sirgu ajades, nügides kogemata koera, kes hakkas urisema. „Me oleme seal nagu kari lolle! Seal on ühe inimese kohta kümme turvameest. Mõni jämeda kaela ja seinast-seina õlgadega koll teeb meiega üks-null, enne kui me jõuame piuksatadagi. Meid ei lasta plakatitega maja ligigi, kuidas siis televaatajad teavad, mille vastu me protesteerime?”
„Ma olen sellele mõelnud. Ma smugeldan loosungi sisse,”