Mõrv meie seas. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
ja kelle portreed ehtisid siiani linna poolte finantsasutuste seinu – nii palju, kui Denis teadis.
Nad olid jõudnud elutuppa. Maja kuulus Leah’le ja selle uhke mööbel oli naise valitud ning Kelleri rahadega kinni makstud. Kõik siin oli Leah’ maitse järgi. Naisele meeldisid pärlhallid, kahvatusinised ja lõheroosad toonid; Denis, kellele meeldisid kontrastsed värvid nagu must ja valge, punane ja roheline, leidis, et need segasevõitu värvivarjundid mõjuvad lämmatavalt ja uinutavalt. Ta ei suutnud nendega kohaneda ja tundis ennast sageli nagu ajutine üürnik uhkes korteris. Veel hullem – roosa-kuldses rokokoostiilis magamistoas oli tal tunne, justkui viibiks ta mingis peenes bordellis, mille teenuseid ta ei või endale lubada.
Leah istus tugitooli ja ristas oma kaunid jalad. Ta kohendas pikki kastanpruune juukseid ja ütles mesimagusalt: „Minule džinni ja toonikut, kullake.”
Jookide valamine jäeti alati Denise kui asjatundja hooleks. Baarikapi juurde minnes oleks ta tahtnud olla pigem omaenda kodus puhkehetke nautiv abikaasa kui baarimees. See polnud Leah’ süü. Süüdi olid tema enda tobedad neuroosid. Ta ei suutnud harjuda, et tal on õnnestunud võita Leah’ süda ja sellega koos Kelleri miljonid. Ta ei saanud lahti mõttest, et ükskord ärkab ta üles ning Leah ja kõik muu on kadunud. Või et juhtub midagi sellist, mis kõik hävitab. Ja midagi peab… või on juba juhtunud. Issake, ta tunneb ennast lõpmata süüdi.
„Denis? Sa oled jälle pahas tujus!” Leah kurgus kurises veetlev naer.
„Mm, vabandust… kohe saab.”
Ta viis naisele joogi ja läks tagasi endale viskit valama. Kui ta istus naise vastu, klaas käes, tuli tal tahtmine sigareti järele (ta oli jätnud suitsetamise maha poole aasta eest, siis, kui ta Leah’ga abiellus).
„Kas sulle teeb miski muret, Denis?” küsis Leah. „Peale selle õnnetu arvuti?”
„Ei… kas ma näen sedamoodi välja?”
„Ausalt öeldes küll. Ja sa oled hakanud unes rääkima.”
„Palun vabandust…”
„Ja sa aina vabandad, mis teeb minu närviliseks.”
„Vaban… ma pole seda ise märganud.”
„Kas sellel on miskit pistmist Eric Schuhmacheri laupäevase peoga?”
Viski loksus üle klaasiääre ja Denis võttis taskurätiku, et kuivatada põlve, kuhu jäi märg plekk. „Taevake, ei, miks sa nii arvad? Otse vastupidi. Eric tahab, et ma kirjutaksin korraliku artikli, ja kui midagi lausa kohutavalt viltu pole, teen ma seda.” Kohutavalt viltu… Kelle jaoks? Ericu jaoks?
„Denis…” Leah’ hääl oli nüüd rohkem pahane kui muretsev. „Ausõna, sa peaksid arsti juurde minema.”
„Milleks?” asus Denis kaitsepositsioonile.
„Selleks, et su närvid on läbi!” Leah pidas pausi. „Ega see pole seotud minuga, ega ju?”
„Ei!” Denis peaaegu karjatas.
„Ma kipun unustama, et see on sinu esimene abielu. Mina olen nende asjadega harjunud: alguses Bernie, siis Marcus ja nüüd sina. Ent sinule võib abielus tunduda nii, nagu sekkuks keegi pidevalt sinu ellu.”
„Ma olen väga õnnelik!” Denis naaldus ettepoole ja pigistas klaasi tugevasti pihku. „Ma vannun sulle seda, Leah. Ma pole kunagi nii õnnelik olnud.”
„Näita seda siis välja, taevas hoidku! Või ütle seda! Tee ühte või teist – veel parem, kui mõlemat!”
„Ma ei ole nagu Bernie või Marcus. Ma pole finantsgeenius, suur tegelinski, terava mõistusega inimene, kelle ees lihtsurelikud värisevad. Ma olen lihtsalt kirjatsura, kes ei oska isegi arvutit kasutada ja ma tunnen ennast…”
Leah hüppas püsti ja läks mehe juurde. Pani käed ta õlgadele ja kummardus teda suudlema, pikad kastanpruunid juuksed paitasid Denise põski, parfüüm täitis ta ninasõõrmeid ja naise keha soojus puges talle naha alla. Nagu ikka, kui Leah teda nõndamoodi puudutas, hakkas ta üleni värisema. Ta asetas klaasi lauale ja tõmbas naise endale sülle.
„Ma armastan sind,” ütles Leah tal kaelast kinni võttes.
Denise vastus kõlas meeleheitlikult. „Mina armastan sind ka, Leah. Ma armastan sind nii palju, et lausa valus.”
„Margery?” Ellen Bryant jäi vitriini juurde seisma ja sättis kalli angooralõnga väljapanekut. „Ma võtan laupäeva õhtupooliku vabaks. Kas sa tuled üksi toime? Kuuma ilmaga on vähe ostjaid. Kui päike kütab linna, ei mõtle keegi toas istumisest ja kudumisest.”
Elleni Bamfordi peatänaval asuva poe nimi oli „Vardad ja Nõelad”. Selle klientideks olid käsitsikudujad, tikkijad ja õmblejad, ning Ellen pakkus ainult parimat. Kaubad olid kallid, kuid poodi tuldi miilide kauguselt, et osta lõnga, mustreid ja tikkimissiidi ning muud nipet-näpet, mis oli mõeldud osavatele näppudele.
Ellen vaatas rahulolevat ringi, silmitses oma aardeid – kalliskividena säravaid villa- ja siidivihte. Just tema ees oli väljapanek pruunides ja punastes toonides, mille üle tundis ta erilist uhkust. Ellen oskas näidata asju nii, et esile tulid nende parimad omadused. Seda oskas ta ka enda juures. Ta kohendas instinktiivselt sviitrit ja lükkas selle varrukad üles. Käevõrud kõlisesid meloodiliselt.
„Muidugi, Ellen,” vastas Margery Collins kähku. Ta lükkas näolt salgu korratuid juukseid, pilgutas agaralt silmi ja vahtis läbi suurte ümmarguste traatraamidega prillide tööandjale otsa.
Margery pruunide silmade jumaldav pilk oleks teinud enamiku inimestest kohmetuks, kuid Ellen võttis seda huumoriga, sest midagi muud märkimisväärset selles naises polnud. Margery oli hall hiireke ja tal jätkus mõistust seda endale tunnistada. Mitte nagu Hope – kohutav naine! Hope’i suhtumine Ellenisse oli tulenenud algusest peale kiivusest ja seda võiski arvata. Kuid miskipärast ärritas praegu Ellenit Margery jumaldav pilk ja need andunud pruunid silmad, mis meenutasid talle spanjelit.
„Sulge nagu tavaliselt… esmaspäeva hommikul näeme!” ütles Ellen pisut teravalt.
„Just, just,” vastas Margery hingetult ja lisas lipitsevalt: „Ma loodan, et te veedate meeldivalt aega – kuhu iganes te lähete.”
„Ma kahtlen selles,” ütles Ellen järsult ja vaene Margery kohkus ära, et oli söandanud üldse midagi öelda.
Ellen elas poe peal. Tal oli seal mugav korter ja selle uksest sisse astudes tundis ta samasugust naudingut nagu all poes. Keerdtrepist üles minnes mõtles ta õnnele, mis oli talle osaks langenud. Maja oli ebatavaline ümbruses, kus kõik olid kiviehitised. Tema oma oli puitvooderdisega, must-valge, selle eenduvat ülemist korrust toetasid peakujulised nikerdatud kronsteinid, mis irvitasid möödujatele. Seda tunti Tudori maja nime all. Peale kiriku oli see Bamfordi vanim ehitis, mis oli säilitanud oma esialgse välimuse, ja kindlasti meelitas see inimesi poodi sisse astuma.
Pood tõi Ellenile piisavalt sisse ja ta ei maksnud Margiele kuigi suurt palka. Kui aus olla, siis poleks keegi palganud naist, kes oli nii uimane ega huvitunud millestki peale poe ja mingi äärmusliku usulahu, mille kogunemistel ta pühapäeviti käis. Ellen teadis, et ta terroriseerib ja ekspluateerib oma abilist, kuid ta rahustas oma südametunnistust teadmisega, et see kõik tuleb Margiele ühel päeval kasuks. Margie ise ei teadnud sellest midagi. See oleks talle suur üllatus. Kuid loodame, et mitte niipea, mõtles Ellen elutoa ust sulgedes.
Ta lõpetas Margery Collinsist mõtlemise. Jumal taevas näeb, et tal on muustki mõelda. Ellen polnud oma eluga nii rahul nagu paistis, või nagu see aasta tagasi oli tundunud. Rahulolematus oli hakanud temas närima nagu pisike uss õuna südames ja röövinud ta meelerahu. Ta polnud naine, kes istuks, käed rüpes, ja niisiis oli ta teinud midagi, olles veendunud, et talitas õigesti ja kohaselt. Aga kõik polnud läinud päris nii, nagu ta oli ette kujutanud. Võib-olla oleks ta pidanud paremini läbi mõtlema. Kogu lugu oli neetult tüütu. Ellen kahetses, et oli selle üldse ette võtnud. Ja nüüd oli see Hope oma napaka meeleavaldusega Springwood Hallis. Aga Ellen on laupäeval kohal. Kuid tal on selleks omad põhjused, millel pole miskit pistmist mälestusmärkide ja