Jumalaema kirik Pariisis. Victor Hugo
Читать онлайн книгу.
Teiseks see Théophile'i neljarealine salm:
Jah, polnud nali, mis kord sellest tuli, et daam Justiits liig palju vürtsi sõi:
suulagi vürtsist hõõguma tal lõi ja teda kõrvetas kui lõõmav tuli.
Mida ka arvata sellest kolmekordsest, poliitilisest, loodusteaduslikust ja luulekujulisest seletusest Justiitspalee tulekahju kohta 1618-ndal aastal, igatahes üks asi on kindel, nimelt tulekahju ise. Selle hävituse tõttu, kõigepealt aga mitmesuguste paranduste tõttu, mis lõpu tegid sellelegi, mida tulekahju oli säästnud, on väga vähe säilinud Prantsusmaa kuningate esimesest eluasemest, paleest, mis vanem on kui Louvre ja mis juba Philippe Ilusa ajal oli nii vana, et siit otsiti nende toredate ehituste jälgi, mida oli lasknud püstitada kuningas Robert ja mida on kirjeldanud Helgaldus. Peaaegu kõik on kadunud. Mis on jäänud kabinetist, kus Louis Püha «oma abielu sõlmis»? Aiast, kus ta õigust mõistis, «seljas kamlotist tuunika, jämedast riidest käisteta ülekuub ja selle peal mantel mustast sandalriidest, kui ta oma sõbra Joinville'iga vaipadel pikutas»? Kus on keiser Sigismond'i tuba? Ja Charles IV oma? John Maata oma? Kus on trepp, millelt Charles VI oma armuedikti välja kuulutas? Kus kiviplaat, millel Marcel dofääni juuresolekul mõrvas Robert de Clermont'i ja Champagne'i marssali? Kus jalgvärav, mille juures vastupaavst Benedictuse bullad puruks kisti ja mille kaudu nende toojad pilkeks mitrasse ja kirikukuube ehituna tagasi läksid, et siis minna avalike patukahetsejatena läbi Pariisi? Ja kus on suursaal oma kulla ja sinaga, oma teravkaarte ja raidkujudega, oma sammaste ja hiiglasuure võlviga, mis oli üleni nikerdusi täis? Ja kus on kuldtuba? Ja kivilõvi ukse ligidal, pea maas ja saba jalge vahel, nagu Saalomoni trooni lõvid, alandlikus asendis, mis nii sobib jõule õigluse ees? Ja ilusad uksed? Ning ilusad aknad? Ja kaunimustrilised taotud rauad, mida nähes Biscornette'il käed longu vajusid? Mis on meile jäetud kõige selle asemele, gallia ajaloo, gooti kunsti asemele? Kunsti asemele Saint-Gervais' portaali kohmaka arhitekti de Brosse'i rasked, rusuvad võlvid; ajaloo asemel aga on meil paljusõnalised mälestused jämedast sambast, mis veel tänapäevalgi edasi kajavad igasuguste advokaatide lobas.
Kuid see pole nii tähtis, Tulgem tagasi tõelise vana Palee tõelise suursaali juurde.
Selle hiigla ristküliku ühes otsas oli kuulus marmorlaud, nõnda pikk, lai ja paks, et kunagi pole nähtud «säärast marmoritükki kogu maailmas», nagu seda ütlevad vanad aktid stiilis, mis Gargantualgi suu vett jooksma ajaks; teises otsas aga kabel, kus seisis Louis XI kuju, mille ta oli lasknud voolida ja millel ta oli kujutatud põlvitavana püha Neitsi ees ja kuhu ta, hoolimata sellest, et kuningakujude reas kaks nišši tühjaks jäid, oli lasknud üle tuua kahe pühamehe, Karl Suure ja Louis Püha raidkujud, kellel ta arvas olevat suure mõju taevas nagu kunagi Prantsusmaa kuningail. See kabel, alles uus, ehitatud vaevalt kuus aastat tagasi, vastas peene arhitektuuri valitud maitsele, sisaldas imeväärseid raidkujusid ja peeni ning sügavaid tsiseleeringuid, mis meie juures iseloomustavad gooti ajajärgu lõppu ning jätkuvad kuni kuueteistkümnenda sajandi keskpaigani renessansi muinasjutuliste arhitektuurifantaasiatena. Väike läbipaistev rosett portaali kohal oli eriti peene filigraani meistriteos; seda võis nimetada pitsidest täheks.
Keset saali, vastu suurt ust oli ehitatud flaami saadikute jaoks ja teiste suuremate isikute tarvis, kes olid kutsutud müsteeriumi pealt vaatama, kuldbrokaadiga üle tõmmatud vastu seina asetsev poodium ja sellele tehtud oma sissekäik kuldtoa ees oleva koridori akna kaudu.
Müsteerium pidi seekordki, nagu tavaliselt, marmorlaual ette kantama. Selleks oli ta juba hommikul korda seatud. Toredal plaadil, mida kohtukirjutajate kontsajäljed tugevasti olid kriimustanud, asus üsna kõrge puust laudis, mille kogu saalile näha olev ülemine pind näitelavaks oli määratud, kuna ta vaipadega varjatud sisemus oli ette nähtud näitlejate riietusruumiks. Naiivselt väljapoole jäetud redeli ülesandeks oli ühendust alal hoida lava ja riietumistoa vahel; ta järsud pulgad pidid kandma nii tulijaid kui minejaid. Polnud ühtki näitleja esinemist, ühtki sündmuste sõlme, ühtki lavaefekti, kus seda redelit oleks saanud vältida. Oh seda kunsti ja tehnika süütut ja austusväärset lapseiga!
Marmorlaua neljal nurgal seisid sirgelt neli paleefoogti seersanti, neid kõigi rahvalõbude kohustuslikke kaitsjaid olgu pidu- või karistuspäevadel.
Etendus pidi algama alles keskpäeval, kui Palee suur kell kaksteistkümmend hoopi lööb. See aeg oli kahtlemata hiline teatrietenduse jaoks, aga tuli arvesse võtta suursaadikutele sobivat aega.
Kogu rahvahulk aga ootas juba hommikust peale. Paljud lihtsameelsed uudishimulikud lõdisesid juba koidust saadik Palee suure trepi ees; mõned kinnitasid isegi, nad olevat kogu öö peaukse ees maas valvanud, et esimestena sisse pääseda. Rahvahulk kasvas vahetpidamata ja hakkas üle kallaste ajava veena piki seinu kõrgemale kerkima, sammaste ümber paisuma, tõusma simssidele, aknalaudadele, kõigile eenditele, raidkujude mügarustele. Juba kaua enne suursaadikute kohaleilmumist andsid trügimine, kärsitus, tüdimus, pilamise- ja narruspäeva vabadus, tülitsused, mis tõusid pisemastki küünarnuki või rautatud saapakontsa puudutusest, väsimus kauasest ootamisest kibeda ja mõru maigu selle suletud, muljutud, kokkupigistatud, tallatud, lämbuva rahvahulga kärale ja mürale. Kuuldi vaid nurinat ja kirumist flaamlaste, kaupmeeste vanema, Bourboni kardinali, paleefoogti, Austria Marguerite'i, nuutidega seersantide kohta; külma, kuumuse, halva ilma, Pariisi piiskopi, narridepaavsti, sammaste, raidkujude, selle suletud ukse, tolle avatud akna puhul; kõike seda suureks lõbuks rahva hulka laiali külitud skolaaride ja teenrite salkadele, kes kogu seda rahulolematust õhutasid omapoolsete nöögete ja pilgetega, torkides nii-öelda nõeltega üldist pahurat meeleolu.
Teiste hulgas oli ka rühm rõõmsaid võrukaelu, kes aknaruudud sisse litsusid ja ise vahvalt aknalaual istet võtsid, kust nad siis aeg-ajalt pilkusid ja pisteid sisse ja välja pildusid, nii saali publiku kui platsil oleva rahvakogu hulka. Nende pilkavad liigutused, kilkav naer ja irvitavad hüüded, mida nad vahetasid oma seltsimeestega ühest saali otsast teise, lasksid mõista, et need noored jüngrid ei jaga allolijate tüdimust ega väsimust ja et nad oma eralõbuks kõike, mis silma puutub, jandiks teevad, mis neil laseb kannatlikult ootamist taluda.
«Jumala eest, kas tõesti sina, Joannes Frollo de Molendino?» hüüdis üks neist väikesele valvakajuukselisele, ilusa kavala näoga jõnglasele, kes kapiteeli akantusele oli roninud. «Sul on paras nimi, Jehan du Moulin (Jehan Veskilt – prants. k.), sest käed ja jalad on sul harali nagu veskitiivad. Oled sa ammu siin?»
«Kuradi armust juba üle nelja tunni,» vastas Joannes Frollo, «ma loodan, et need mu puhastustule ajast maha arvatakse. Kella seitsme ajal kuulsin, kuidas Sitsiilia kuninga kaheksa lauljat Sainte-Chapelle'is missa esimest salmi laulsid.»
«Kenad lauljad,» vastas teine, «nende hääled on veel teravamad kui nende mütsid! Enne kui püha Jeani auks missat teha, oleks kuningas pidanud järele kuulama, kas püha Jean armastabki ladina salme provansi aktsendiga.»
«Ainult selleks ongi see missa, et neile Sitsiilia kuninga neetud lauljaile teenistust anda!» karjus sapiselt üks vanaeit akna all oleva rahva seast. «Palun väga, tuhat pariisi naela missa eest! Pealegi meie, kalanaised turul, peame seda oma maksudest maksma!»
«Vait, vanamoor!» hüüdis tüse ja tähtis mees, kes oma nina kinni hoidis kalamüüjast naise poole pöördudes. «Missa oli väga tarvilik. Või tahate, et kuningas jälle haigeks jääks?»
«Hästi öeldud, söör Gilles Lecornu (Sarvekandja – prants. k.), kuninglik köösner!» karjus väike skolaar kapiteeli otsast.
Kõik skolaarid tervitasid vaese kuningliku köösneri õnnetut nime naerulaginaga.
«Lecornu! Gilles Lecornu!» hüüdsid ühed.
«Cornutus et hirsutus (Sarviline ja karvane – lad. k.),» hüüdis teine.
«Noh, mis neil seal naerda on?» jätkas väike jõnglane ülalt kapiteelilt. «Auväärt Gilles Lecornu, kuningalossi valitseja Jehan Lecornu vend ja meister Mahiet Lecornu poeg, kes on Vincennes'i lossi esimene uksehoidja, kõik Pariisi kodanikud, kõik abielus, nii isa kui pojad!»
Lõbus tuju aina kasvas. Paks köösner ei vastanud sõnagi ja katsus vabaneda pilkudest, mis igast küljest tema poole olid suunatud, kuid ta higistas ja puhkis asjata: ta pingutustel oli ainult see tagajärg, et ta paks