Jumalaema kirik Pariisis. Victor Hugo
Читать онлайн книгу.
…» hüüdis rahvas nagu ühest suust.
Skolaarid jäid vait. Seepeale algas suur sagimine, jalgade ja peade liikumine, üldine köhimine ja nuuskamine; igaüks korraldas ennast, seadis end valimis, tõusis üles, liikus ühele või teisele poole. Sellele järgnes suur vaikus; kõigil jäid kaelad õieli, suud lahti, kõigi pilgud pöördusid marmorlaua poole … Sinna ei ilmunud aga kedagi. Seal seisid endiselt paleefoogti neli seersanti, sirged ja liikumatud nagu ülevärvitud raidkujud. Kõigi silmad pöördusid poodiumi poole, mis oli määratud flaami suursaadikute jaoks. Uks oli ikka veel kinni, poodium tühi. Rahvahulk ootas hommikust saadik kolme asja: keskpäeva, Flandria suursaatkonda ja müsteeriumi. Ainult keskpäev oli õigel ajal saabunud.
Mis liig, see liig!
Oodati veel üks, kaks, kolm, viis minutit, veerand tundi; midagi ei juhtunud. Poodium püsis tühjana, teater oli vait. Kärsitusele järgnes viha. Ärevad sõnad lendlesid ringi, olgugi poolsosinal. «Müsteeriumi! Müsteeriumi!» ümiseti tumedalt. Rahulolematus kasvas. Rahva kohal hõljus ähvardav pilv, mis esialgu ainult tasa kõmises. Jehan du Moulin meelitas sellest välja esimese sädeme.
«Müsteeriumi, käigu kus kurat kõik flaamlased!» karjus ta kõigest kõrist, ise ussina kapiteeli ümber keerdudes.
Rahvas plaksutas käsi.
«Andke müsteeriumi,» kordas rahvas, «ja Flandria käigu kus kurat!»
«Meil on vaja müsteeriumi ja otsemaid,» hüüdis skolaar. «Ehk muidu me poome paleefoogti komöödia ja moralitee asemel üles.»
«Hästi öeldud,» kisas rahvas, «poome kõigepealt tema seersandid üles.»
Järgnes suur heakskiidukisa. Vaesed seersandid kahvatasid ja vaatasid üksteisele otsa. Mass hakkas nende poole liikuma ja nad nägid juba, kuidas nõrk puust balustraad, mis neid rahvast lahutas, surve mõjul kõikuma lööb ja järele annab.
Silmapilk oli kriitiline.
«Maha! Maha!» hüüti igast küljest.
Sel hetkel tõusis riietumisruumi vaip, mida eespool kirjeldasime, ja nähtavale ilmus isik, kelle nägemine juba rahvahulga seisma pani ja nagu võluväel ta viha uudishimuks muutis.
«Vait, vait!»
See kõhklev ja kõigest kehast värisev isik tuli, kogu aeg kummardusi tehes, mis liginedes üha põlvituste sarnasemaks muutusid, marmorlaua ääreni.
Vahepeal oli erutus vähehaaval vaibunud.
Oli alles jäänud vaid kerge sumin, nagu see ikka on omane vaikivale rahvakogule.
«Härrad kodanikud,» ütles näitleja, «ja austatud naiskodanikud, meil on au tema eminentsi härra kardinali juuresolekul ette kanda ja etendada üht väga ilusat moraliteed, mille nimi on «Neitsi Maria tark kohtuotsus». Mina mängin Jupiteri. Tema eminents on praegu siia saatmas Austria hertsogi auväärt suursaatkonda, mida aga praegusel silmapilgul Baudets' väraval kinni peab härra ülikooli rektor oma kõnega. Niipea kui kõrgeaulikum kardinal siia jõuab, alustame kohe.»
Kindlasti ainult see Jupiteri vahelesegamine päästis surmast neli õnnetut paleefoogti seersanti. Kui meil õnn oleks olnud seda väga tõepärast sündmust ise välja mõelda ja kui meil järelikult vastust tuleks anda madam kriitika ees, siis ei saaks meie vastu tarvitada seda klassikalist ütlust: Nec deus intersit (Ja ärgu jumal vahele tulgu – lad. k.). Muuseas oli Jupiteri ülikond väga kena, ja kogu tähelepanu endale tõmmates oli see palju kaasa mõjunud rahva rahunemisele. Jupiter kandis musta sametiga ületõmmatud raudrüüd kuldnaelapeadega, peas oli tal kahe otsaga müts kullatud hõbedast nööpidega; ja kui poleks tal olnud põsepuna ja suurt habet, mille mõlema varju ta nägu jäi, poleks tal käes olnud kullatud papist rulli, mis täiskülitud litriteribadest kohevil oli ja milles asjatundlik silm kohe ära tundis välgu, poleks ta jalad ihuvärvi trikoos kreeka laadi rihmadega kinni seotud olnud, siis oleks võinud teda ta range välimuse poolest võrrelda ükskõik millise bretoonlasest ammukütiga de Berry sõjaväest.
II. PIERRE GRINGOIRE
Sel ajal kui ta pidulikult kõneles, hajus üldine rahuldus ja imetlus, mida ta ülikond oli äratanud, ja kui ta jõudis nende õnnetute sõnadeni: «Niipea kui kõrgeaulikum kardinal siia jõuab, alustame kohe», kadus ta hääl kisa ja lärmi sisse.
«Silmapilk alustage! Andke meile müsteerium, aga kohe!» kisendas rahvas. Ja kõigist häältest üle kuuldi Joannes de Molendino häält, mis tungis lärmist läbi nagu vilespill Nîmes'i karnevalil.
«Alustage silmapilk!» kiunus skolaar.
«Maha Jupiter ja Bourboni kardinal!» üürgas Robin Poussepain ja ka teised skolaarid ülal aknalaual.
«Andke moralitee!» kordas rahvahulk. «Silmapilk! Jalamaid! Komödiandid ja kardinal maha ja nöör kaela!»
Vaene ehmunud ja nõutu Jupiter kahvatas oma punase mingi all, laskis välgu maha kukkuda, võttis kätte oma mütsi, kummardus ja kogeles hirmust värisedes:
«Tema eminents … suursaadikud … madam Flandria Marguerite …»
Ta ei teadnud, mis öelda. Tõeliselt tundis ta hirmu, et teda üles puuakse, ja nimelt rahva poolt sellepärast, et ta rahvast oodata laseb, kardinali poolt sellepärast, et ta kardinali tulekut ei läbe oodata. Kummalgi juhul ähvardas teda kuristik, õigemini võllapuu.
Õnneks tuli keegi, kes ta kitsikusest päästis ja vastutuse tema õlgadelt enesele võttis.
Üks inimene seisis teisel pool balustraadi, ruumis, mis marmorlaua ümber vabaks oli jäetud, ilma et keegi teda seni oleks märganud, sest ta pikk ja kõhn kuju oli teiste silmade eest jäänud jämeda samba varju, mille najale ta toetus. See suur, kõhn, kahvatu, blond, noor, kuigi kortsudega laubal ja põskedel, säravate silmadega ja naeratava suuga mees, kel oli seljas vanadusest juba läikiv mustast seržriidest kuub, ligines marmorlauale ja andis vaesele kannatajale käega märku. Too aga, pea pulki täis, ei märganudki teda.
Uustulnukas astus sammu ligemale:
«Jupiter,» ütles ta, «kallis Jupiter!»
See ei kuulnud ikka veel.
Lõpuks kaotas suur valvakajuukseline mees kannatuse ja karjus otse tema nina all:
«Michel Giborne!»
«Kes mind hüüab?» küsis Jupiter nagu unest ehmudes.
«Mina!» vastas musta riietatud isik.
«Ah!» kostis Jupiter.
«Alustage silmapilk!» ütles too. «Täitke rahva soov; ma võtan enda peale paleefoogti rahustamise, kes omakorda kardinali rahustab.»
Jupiter hingas kergendatult.
«Härrad kodanikud!» karjus ta kõigest kõrist rahvale, kes teda ikka veel hurjutas. «Me alustame kohe!»
«Evoe, Jupiter! Plaudite, cives (Hei, Jupiter! Plaksutage, kodanikud – lad. k.)!» karjusid skolaarid.
«Hõissa! Elagu!» karjus rahvas.
Tekkis kõrvulukustav käteplagin ja Jupiter oli juba kadunud vaiba taha, kui saal ikka veel joovastusest rõkkas.
Tundmatu isik aga, kes nii nõiaväel «tormi tuulevaikuseks» oli muutnud, nagu meie vana kallis Corneille ütleb, oli ettevaatlikult tagasi samba varju läinud ja oleks seal kahtlemata jäänudki nägematuks, liikumatuks ja vaikseks nagu ennegi, kui teda päevavalgele poleks toonud kaks noort naist, kes vaatlejate esimeses reas olles olid tähele pannud ta kõnelust Michel Giborne-Jupiteriga.
«Meister,» ütles üks neist ja andis märku, et ta ligemale tuleks …
«Tasemini, armas Liénarde,» lausus ta ilus, priske ja oma pühapäevariietes väga uljas kaaslanna. «See pole vaimulik, vaid ilmalik inimene. Ara nimeta teda «meistriks», vaid lihtsalt «härraks».»
«Härra,» ütles Liénarde.
Tundmatu ligines balustraadile.
«Mis te soovite, preilid?» küsis ta