Öö surnuaial

      Kaitseminister Mikser ootab kannatamatult tööpäeva lõppu. Näe, juba kobistabki trepikojas viimane lahkuja – kantsler Kannik, tõmbab kalossid jalga ning nööbib pika mantli hoolikalt kinni. Mikser jälgib aknast piiludes, kuidas kantsler nurga taha kaob. Otsib siis kiiresti kapist välja juba hommikul valmis ostetud roosibuketi ja pritsib näole kallist väljamaa lõhnavett. Seejärel seab noormees sulega kübara viltu pähe ja asub teele.

      Ja-jah, täna peaks teda soojalt vastu võetama! Kindla peale! Tüdrukul on ju vesi ahjus, kõik näägutavad ta kallal, laksutavad kena välisministri poole hambaid justkui murdjad hundid. Vaene laps! Aga siis tuleb tema, kaitseminister Sven Mikser ja astub solvatud vaeslapse kaitseks välja! Lohutab ja… Hi-hii, ega tüdruk pärast seda enam talle sõrgu vastu ajada või, küllap võtab kosjad kenasti vastu!

      Mikser läheb nii rõõmsaks, et ostab pirukamüüjalt kaks porgandipirukat – külakostiks. Küllap keedab Kristiinake teed, siis sööme köögis pirukat ja… Kes teab, kes teab, mida tänane õhtu veel toob!

      Peagi jõuab roosidega kavaler Ojulandi ukse taha ja annab uljalt kella. Kristiina tuleb avama ja teeb Mikserit nähes imestunud näo.

      „Teie? Mis te soovite?”

      „He-hee!” naeratab Mikser ja ulatab sügavat kummardust tehes Ojulandile roosid. „Näe, tõin lilli ja pirukaid. Head pirukad, porgandiga, maksid kolm krooni kuuskümmend senti tükk!”

      „Nojah, pirukad küll, aga mis puhul?” pärib Ojuland. „Mul pole ju täna sünnipäev.”

      „Kas siis ainult sünnipäeva puhul kinke tehakse!” kõhistab Mikser ja trügib esikusse. „Eks head sõbrad või niisamutigi teineteist meeles pidada! Mis me ikka keerutame, Kristiinake, ma ju tean, et sa praegu tröösti vajad! Mis saab üks nõrk naisterahvas maailma kurjuse vastu! Aga ära karda, kullake, mina ei usu seda lehtede pläma mitte kopka eest! Mina seisan sinu eest nagu müür. Vaata, ma mõtlesin sedasi, et jään õige täna ööseks sinu juurde, mehe selja taga on ikka kindlam, ei tule hirm peale!”

      „Teie olete vist purjus!” ütleb Ojuland nüüd pahaselt ja hõikab:

      „Kägu! Tule siia!”

      „Mis seal on? Kes see tuli?” küsib keegi jämeda häälega köögist ja Mikser näeb oma ehmatuseks, et üks pikk ja turske mees aluspükste ja maika väel uksele astub ning imestunult külalist tunnistab. Tema selja tagant on näha kaetud laud kõhuka tirinaga, millest tõuseb kapsasupi lõhna.

      „Vabandust, ma ainult… läksin mööda… mõtlesin, et…” pomiseb jahmunud külaline.

      „Kes see siuke kringel on?” pärib Käguks kutsutu ja kortsutab kulmu.

      „Ei tõesti, mul on aeg minna!” ütleb Mikser ning lipsab kähku uksest välja.

      On öö. Mikser pole ikka veel koju tagasi läinud, vaid hulgub kurvalt mööda linnatänavaid. Rinnus on selline valu, nagu laseks keegi seal äkkega ringi. Lörri läks kõik, enam pole mingit lootust!

      Mikser jõuab surnuaeda. Selle sünge vaikus ja rahu sobib tema meeleoluga. Mikser leiab ühe väikese pingikese ja istub sinna, lastes pilgul üle hauakivide rännata. Need inimesed on kõigist vaevadest ja muredest priid, nemad ei tunne enam midagi. Ta kadestab neid. Ah, kui saaks rinnust kiskuda armastava südame ja panna asemele jääkamaka, kui palju rahulikum oleks elu!

      Seal näeb Mikser korraga midagi, mis paneb tal juuksed peas püsti tõusma. Haudade vahelt läheneb terve rongkäik valgeid kogusid, kes kannavad käes tillukest küünalt.

      Mikser arvab esiti, et need on kummitused, kes tulevad tema hinge järele. Armas jumal, tule appi! Kuhu küll põgeneda? Õnneks seisab siinsamas üks pirakas hauakivi, selle taha Mikser lipsabki, kuid see on kehv peidukoht, küllap leiavad paharetid ta ka siit üles ja tirivad põrgusse. Oh, oli tal tarvis südaöösel kalmistul kooserdada!

      Mikser loeb issameiet ja piilub hirmunult kivi tagant lähenevaid kogusid. Nüüd saab ta aru, et need pole siiski vaimud, vaid valgetesse mantlitesse mässitud inimesed. Kindlasti röövlid! Esialgu tunneb Mikser isegi teatud kergendust, inimeste eest on ikkagi võimalik pakku pääseda, aga peagi mõistab ta oma olukorra lootusetust. Röövleid on palju, Mikser loendab kokku 101 inimest. Kuhu sa sellise karja eest jooksed?

      Siis hakkab üks röövel, tõenäoliselt pealik, kõnelema ja Mikser tunneb oma hämmastuseks ära riigikogu esimehe Toomas Savi hääle.

      „Armsad sõbrad, riigikogu saadikud!” räägib spiiker. „Täna on jälle see kaduneljapäeva öö, mil me toome oma salapeidikusse kogu selle varanduse, mida meil on õnnestunud viimase kuu aja jooksul eluaseme kompensatsiooni ja teiste riigikogu liikmetele mõeldud soodustuste abil kokku ajada. Astume nüüd kahekaupa meie püha aardekambri juurde ja viskame siia kogu kulla, mida meil on korda läinud maksumaksja taskust riisuda! Esimestena palun tulla Aab, Jaagul ja Adams, Jüril, valmistuvad Altossaar, Aimar ja Andrejev, Viktor!”

      Kaks valgetes peakottides meest astuvad otsekui nõiaväel avanenud haua juurde ja heidavad sinna mitu kuldmüntidega kaetud kotti, ise sosistades:

      „Kuld maa alla, muld peale, meie varandust ei leia mitte keegi!”

      Kohe kostab kääpast mürinat ning ulgumist ja mulla seest pritsib verd.

      „Palun järgmised!” kamandab Toomas Savi. „Valmis panna Arjakas, Küllo ja Atonen, Meelis!”

      Uued tontlikud kogud heidavad oma kullakotid maa alla ja kordavad sosinal nõiasõnu. Nii kestab see jube protseduur hulk aega. Lõpuks, kui kõik 101 saadikut on oma eluaseme kompensatsiooni maa alla peitnud, annab Toomas Savi sosinal märku ja küünlad puhutakse ühekorraga ära. Saadikud pudenevad mööda surnuaeda laiali ja kaovad kiiresti hämarusse.

      Mikser tuleb hauakivi tagant välja, käed üle elatud hirmust värisemas ja uurib hauaplatsi, et näha, kus peiduurgas asub. Aga ta ei leia mitte midagi, ainult külmavõetud begooniad kivist vaasis on ootamatult paksudeks ning verevateks muutunud, nii et Mikseril hakkab jube neid vaadata ja ta põgeneb tagasi vaatamata koju.

      Karjalaps ja kolm peletist

      Kord juhtunud üks karjalaps kodunt kaugele seenele minema ja eksinud ära. Otsib aga võsa vahelt õiget teed, kuid ei leia. Istub siis kännule ja hakkab nutma, sest ilm on vilu ning pea see sügisene päev õhtusse ei jõua, aga metsas võib luusida nii kurje loomi kui tigedaid inimesi. Nutab vaeseke ja tunneb korraga, kuidas keegi tal pead silitab.

      Poiss vaatab ehmunult üles ja näeb, et üks kerjustaat tema kõrval seisab. Vanamees on lahke näo ja sõbraliku olemisega, nii et poisike temast midagi kurja ei oska karta. Küsib taadilt nõu – et ega see mõista teda koju juhatada?

      „Ehk mõistan ka,” vastab vanamees, „aga siin lähedal põleb üks suur lõke, lähme kõigepealt sinna, ehk head inimesed pakuvad meile palukese leiba ja lubavad oma luid-liikmeid soojendada.”

      Karjalapsel on hea meel, et ta enam üksinda ei pea olema. Kõht on ka tühi – egas midagi, lähevadki tule juurde. Aga selle ümber – oh sa heldus! – ei istu hoopiski mitte inimesed, vaid kolm isevärki elukat, kihvad kärsast välja ulatamas ja pikad karvased sabad taga justkui eeslil. Karjalaps tahaks hea meelega metsa põgeneda, aga vanataat ei näi koledaid loomi sugugi

---

Скачать книгу