Vargamäe vanad ja noored. Andrus Kivirähk
Читать онлайн книгу.
noobel!”
„Arusaadav!” noogutab usin poeteenija pead. „Meil on triikrauad müügil küll. Kohe pakin sisse!”
Noormees keerab nii tolmuimeja kui ka triikraua pruuni jõupaberisse ja nimetab hinna. See lööb Langil esiotsa hinge kinni, aga südant kõvaks tehes kougib ta kukru välja ning laob rahapaberid lauale. Pärast seda tundub tasku küll õige kerge, kuid Lang ei lase end heidutada. Juba homme õhtul on ta linnapea, siis pole enam tarvis käppa imeda! Siis juba… jaa… siis ikka on!
Lang võtab oma triikraua ning tolmuimeja ja sõidab trammiga koju.
Indrek Tarand koputab uksele, kummardab ja astub üle madala läve.
„Kes see tuli?” küsib keegi tagakambrist käheda häälega. „Oma või võõras?”
„Ikka nagu oma,” vastab Indrek.
„Indrek, sina või?” küsitakse imestunult ja vana Andres Tarand tuleb eestuppa. „Noh, mis linnas uudist? Kas said linnapeaks?”
„Veel mitte, isa,” vastab Indrek. „Valimised on alles homme. Eks siis näis.”
„Aga mis siis, kui sa seda kohta ikka endale ei saa?” pärib Andres traadist keeratud prille ette pannes ja murelikult poega vaadates. „Mis sa siis mõtled teha?”
„Ei tea, isa,” vastab Indrek ohates.
„Meie emaga oleme siin aru pidanud,” alustab vana Andres, „et kui sa kohe kuidagi seda kohta ei saa, siis eks meie talus jätkub tööd ja leiba sullegi. See maa on toitnud meid, küllap toidab sindki. Meil ruumi on, võid kas või kohe sisse kolida. Su vana säng on ju veel aidas, tarvis ainult tuppa vedada.”
„Aitäh, isa,” ütleb Indrek. „Küll ma saan hakkama.”
Jupp aega on mehed vait, siis küsib isa kõheldes:
„Kas see on õigus, mis lehed kirjutavad – et Jüri Mõis ka linnapeaks tahab saada?”
„Õigus ikka, isa!”
„Ei, siis mina sellest uuest maailmast küll aru ei saa,” lausub vana Andres kahetsevalt ja raputab pead.
„Ega minagi,” nõustub Indrek.
„Sina oled alles noor, sina pead saama!” vaidleb isa vastu.
„Ei ole see noorgi teistmoodi kui vana,” kostab Indrek.
Võidukas linnapea ja jutulesoovija
„Siim Kallas palub jutule,” teatab Heimar Lenk ja annab au. Savisaar kargab kiiruga sängist välja ning tuiskab toa teise otsa, tugitooli poole.
„Tule, aita mind!” kamandab ta Lenki. „Klopi padjad kohevaks! Nii, nii! Oota, ma ronin nüüd siia otsa… Pärgel küll, ei ulata… Lase käpuli!”
Kasutades Heimar Lenki redelina on linnapea viimaks padjakuhila otsas ja sätib ennast seal mõnusasti sisse. Siis annab ta ustavale Lengile uue käsu.
„Too nüüd köögist see vana lüpsipink ja pane siia minu jalge ette maha! Sedasi! Noh, nüüd võid Kallase sisse juhatada!”
Lenk läheb esikusse, kus peaminister Siim Kallas kohmetult jalalt jalale tammub, jope alles seljas ja müts näpu vahel. Lenk ei annagi talle mahti üleriideid maha võtta, vaid tõukab mehikese tuppa, lausudes:
„Tema Kõrgus Tallinna linnapea ootab teid!”
„Ma võtan ehk saapad ära, teen teil siin ligaseks…” püüab Kallas seletada, kuid Lenk vastab: „Pole viga, me viskame selle vaiba pärast minema!” ning lööb ukse kinni.
Kallas vaatab arglikult ringi. Näeb toa teises otsas Savisaart, kes troonib padjakuhila otsas, siidist rüü seljas, jalad punastes saabastes, näib magavat. Lõhnab mürri ja viiruki järele, suur must koer, kullast võru kaelas, lesib kamina ees ja jälgib peaministrit loiu pilguga. On väga palav, jopega Kallasel hakkab higi ojadena voolama.
„Kes see tuli?” küsib Savisaar korraga ja tõstab pea.
„Mina, peaminister Kallas!” vastab külaline ja kiirustab peremehele lähemale, käsi pikalt ees. Aga seda ei võeta vastu, Savisaar vidutab silmi ja hõõrub kõrvu, nagu ei saaks ta millestki aru ja kordab küsimust.
„Mina, Siim Kallas!” vastab peaminister uuesti. „Kas sa siis mind ära ei tunne! Siim olen, noh!”
„Ah Siim! Väike Siim!” ütleb nüüd Savisaar ja noogutab rõõmsalt. „Jaa, nüüd ma tunnen su ära küll!” Ta osutab lüpsipingile. „Istu, väike sõber!”
Kallas läheb näost tulipunaseks ja hammustab keelde, kuid istub siiski. Savisaar silmitseb teda nagu jumal taevast.
„Mis asjus sa siis tulid?” küsib ta. „Kas 500 krooni järele? Sina pole ju vist veel pensionär, Siimuke, sina oled ju veel nii noor! Aga ära karda, onu Edgar pole kitsi, kui sul on puudus majas, siis ma aitan hea meelega!”
Savisaar pilgutab Kallasele silma ja otsib välja rahatasku.
„Paneme su invaliidsuspensionärina kirja,” seletab ta. „Kui opositsioon uurima hakkab, ütleme, et sul on voolmed!”
„Ei, aitäh,” lausub Kallas ja mudib mütsi. „Mul pole raha tarvis. Ma tulin sellest rääkima et… Noh, et kas jääme ikka Tallinnas kokku või… Või kuidas?”
Savisaar teeb, nagu oleks järsku magama jäänud, hakkab isegi norskama. Kallas ootab ja niheleb lüpsipingil, pühib laubal voolavat higi. Lõpuks köhatab aralt. Savisaar teeb silmad lahti.
„Näe, tukk tuli peale,” seletab ta laisalt haigutades. „Eks aeg ole juba ka hiline, peaks magama minema, aga kus sa saad, igasugused voorivad su juurde, kübar näpus… Kõiki aita, iga kerjusega sekelda… „ Teeb, nagu märkaks alles nüüd Kallast ja ahhetab:
„Sina siin, Siimuke! Täitsa läks meelest! Noh, kuidas Reformierakonnal siis ka Tallinnas valimised läksid? Palju te kohti saite?”
„Üksteist kohta,” vastab Kallas vaikselt.
„Palju? Ma ei kuule!” karjub Savisaar. „Kolmkümmend või?”
„Üksteist!” kordab Kallas, soovides, et saaks maa alla vajuda.
„Oh sa helde taevas, üksteist!” teeskleb Savisaar imestust. „Nii vähe! Oh sa jumal küll! Nagu oleks kana noka otsast poetanud! Noh, meie saime küll rohkem! Ega ma ise ei mäletagi enam, kui palju, aga küsime järele. Lenk!”
Truu ihukaitsja astub sisse, kirves käes. Kallas pühib käisega higi.
„Kui palju me Tallinnas kohti saime?” küsib Savisaar.
„Täpselt kolmkümmend kaks kohta, Teie Heldus!” vastab Lenk kõuehäälel.
„Ja kui palju mina ise hääli sain?” uurib Savisaar edasi.
„Täpselt neliteist tuhat ja viissada nelikümmend seitse, Teie Hiilgus!”
„Võid minna!” vastab Savisaar ja vahib seejärel oma kümme minutit Kallasele pöidlaid keerutades ja vilet lastes otsa, kuni see enam vastu ei pea, pingikeselt püsti kargab ning kõneleb:
„Jumal on sind nendel valimistel tõesti õnnistanud, Edgar, aga ära nüüd meie, vähemate vendade vastu uhkeks mine! Oleme ju nii kenasti linnavalitsuses koos tööd teinud, ärme lõhu seda püha liitu! Ole ikka ristiinimene!”
„Anna djakile palvekiri!” vastab Savisaar külmalt. „Eks me siis vaatame, mida sinu heaks teha annab.”
„Oleme ju vanad sõbrad, milleks palvekiri…” algab Kallas, aga samas astub tuppa Savisaare teinepool, teeb peaministrit nähes maani kummarduse ning pärib:
„Kas isake jääb meile õhtusöögile? Oleks suur au!”
„Ei jää!” vastab Savisaar Kallase eest, kargab vihaselt padjahunniku otsast alla ning karjub:
„Lenk!