Mõõkade maru II: Veri ja kuld. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
tüüroslase kohta. Tema habe oli kolmeharuliseks pöetud ja siniseks värvitud – sama värvi nagu ta silmad ja kraele langevad käharjuuksed. Tema kikkis vuntsid olid kullakarva toonitud. Tema riided olid erinevat tooni kollased; tema kaelust ja kätiseid palistas võikarva myri pitsivaht, tema vammus oli võilillekujuliste vaskmedaljonidega üle külvatud ja ta pika säärega saapaid kattis kintsudeni ulatuv kuldornament. Kullatud võrudest vöö vahele olid pistetud pehmest kollasest seemisnahast kindad ja tema sõrmeküüned olid siniseks lakitud.
Kuid sõjasulaste eestkõnelejaks oli Prendahl na Ghezn. „Sa teeksid targasti, kui oma kaltsakad siit minema viiksid,” ütles ta. „Sa võtsid Astapori ära pettuse abil, kuid Yunkai ei lange sama kergesti.”
„Viissada teie Tormivarest minu kümne tuhande Rikkumatu vastu,” sõnas Dany. „Ma olen vaid noor neid ega taipa suurt sõjaasjust, kuid minu meelest olete te suures vähemuses.”
„Tormivaresed ei seisa üksinda,” kostis Prendahl.
„Tormivaresed ei seisagi. Nad pagevad lennates esimese kõuekõmina peale. Ehk peaksite te seda juba praegu tegema. Ma olen kuulnud, et sõjasulased on kurikuulsad oma reetlikkuse poolest. Mis kasu on teie ustavusest, kui Teised Pojad üle jooksevad?”
„Seda ei juhtu,” vastas Prendahl kõigutamatult. „Ja kui juhtukski, ei loeks see midagi. Teised Pojad on tühi koht. Meie võitleme kõrvuti vaprate Yunkai meestega.”
„Te võitlete kõrvuti lõbuorjadega, kes kannavad odasid.” Dany pööras pead ja kaks kellukest tema juustes tilisesid vaikselt. „Kui lahing puhkeb, siis ärge enam armu paluge. Kui te aga praegu minuga liitute, võite endale jätta kogu kulla, mille yunkailased teile maksid, ja saada lisaks osa röövsaagist – ja veel suurema tasu hiljem, kui ma oma kuningriiki naasen. Kui võitlete Tarkade Isandate eest, ootab teid tasuks surm. Kas te loodate, et yunkailased oma väravad lahti teevad, kui minu Rikkumatud teid müüride all tõurastavad?”
„Naine, su jutt on nagu eeslikisa ja mõjub sama lollina.”
„Naine?” Dany turtsatas. „Kas see oli mõeldud minu solvamiseks? Ma vastaksin sulle samaga, kui sind meheks peaksin.” Tema ja mehe pilgud ristusid. „Mina olen Daenerys Tormissündinu Targaryenide soost, Lohede Ema, Drogo ratsanike Khaleesi ja Westerose Seitsme Kuningriigi valitsejanna.”
„Sa oled vaid hobuisanda libu,” ütles Prendahl na Ghezn. „Kui me teid puruks lööme, lasen oma täkul sind karata.”
Belwas Tugev tõmbas oma arakhi välja. „Kui väike kuninganna soovib, lõikab Belwas Tugev tal tema ropu keele suust.”
„Ei, Belwas. Ma lubasin nendele meestele, et nad on siin kaitstud.” Dany naeratas. „Öelge mulle, kas Tormivaresed on orjad või vabad mehed?”
„Me oleme vabade meeste vennaskond,” kuulutas Sallor.
„Hästi.” Dany tõusis püsti. „Siis minge tagasi oma vendade juurde ja andke neile minu sõnad edasi. Võib-olla eelistavad mõned neist kulda ja kuulsust surmale. Ma ootan hommikuks teie vastust.”
Tormivareste pealikud tõusid üheskoos. „Meie vastus on ei,” ütles Prendahl na Ghazn. Tema kaaslased väljusid tema kannul telgist… kuid Daario Naharis vaatas enne lahkumist tagasi ja kummardas viisakalt hüvastijätuks.
Kahe tunni pärast saabus üksinda kohale Teiste Poegade ülem. See oli hiigelkasvu braavoslane, kellel olid helerohelised silmad ja lopsakas ruske habe, mis ulatus talle peaaegu vööni. Tema nimi oli Mero, kuid ta nimetas ennast ise Hiiglase Sohikuks.
Mero kummutas oma veinipeekri tilgatumaks, pühkis käeseljaga suud ja irvitas Danyle näkku. „Ma vist nikkusin oma kodumaal ühes lõbumajas su kaksikõde. Või olid see sina?”
„Vaevalt küll. Kahtlemata mäletaksin ma nii suurtsugu meest.”
„Jah, seda kindlasti. Ükski naine ei unusta eales Hiiglase Sohikut.” Braavoslane küünitas oma peekri Jhiqui poole. „Ehk võtad riidest lahti ja tuled istud mulle sülle? Kui sa mulle meele järele oled, toon ehk Teised Pojad sinu poolele üle.”
„Kui sa Teised Pojad minu poolele üle tood, siis ei lase ma ehk sind ära ruunata.”
Suurt kasvu mees naeris. „Plikatirts, üks teine naine püüdis mind kord hammastega ära ruunata. Nüüd pole tal enam hambaid, minu mõõk on aga ikka sama pikk ja jäme. Kas võtan selle välja ja näitan sulle?”
„Pole tarvis. Kui mu eunuhhid selle maha raiuvad, võin seda volilt silmitseda.” Dany rüüpas sõõmu veini. „Ma olen tõepoolest vaid noor neid ega tea suurt sõjaasjust. Seleta mulle, kuidas sa kavatsed oma viiesaja mehega kümnest tuhandest Rikkumatust jagu saada. Ma olen küll võhik, kuid mulle tundub, et te olete suures vähemuses.”
„Teised Pojad on ka halvemas seisus võitnud.”
„Teised Pojad on halvemas seisus plehku pistnud. Qohoris, kus nende vastas seisid Kolm Tuhat. Või vaidled sa vastu?”
„See juhtus igiammu, enne seda, kui Teisi Poegi juhtis Hiiglase Sohik.”
„Sina siis oledki nende vapruse allikas?” Dany pöördus ser Jorahi poole. „Kui lahinguks läheb, tapke see mees kõigepealt.”
Pagulasrüütel naeratas. „Rõõmuga, Majesteet.”
„Muidugi võite te ka seekord plehku pista,” sõnas Dany Merole. „Meie teid ei takista. Võtke oma Yunkai kuld ja minge.”
„Kui sa oleksid kunagi Braavose Hiiglast näinud, rumal tüdruk, siis sa teaksid, et tal pole saba, mida jalgade vahele tõmmata.”
„Siis jää siia ja võitle minu poolel.”
„Sa oled tõesti väärt, et sinu eest võidelda,” kostis braavoslane, „ja kui ma seotud poleks, laseksin sul meeleldi minu mõõka suudelda. Kuid ma olen Yunkai raha vastu võtnud ja pühaliku vande andnud.”
„Raha võib tagasi maksta,” vastas Dany. „Ma maksan sulle veel rohkem. Mul on vaja teisigi linnu vallutada ja maailma teises otsas ootab mind terve kuningriik. Teeni mind ustavalt, ja Teised Pojad ei pea enam kusagilt mujalt teenistust otsima.”
Braavoslane sikutas oma punast habemepuhmast. „Kõike seda ja ehk lisaks ka suudlus, mis? Või midagi enamat? Minusuguse suurtsugu mehe jaoks?”
„Võib-olla.”
„Ma vist tahaksin maitsta su keelt oma suus.”
Dany tajus ser Jorahi viha. Mu mustale karule ei meeldi see suudlemisejutt. „Mõtle mu sõnade üle järele. Kas ma saan homseks sult vastuse?”
„Saad küll.” Hiiglase Sohik irvitas. „Saan ma ehk ühe korvpudeli seda head veini oma pealikutele viimiseks?”
„Sa võid saada terve vaadi. See on pärit Astapori Heade Isandate keldritest ja mul on seda mitu vankritäit.”
„Siis anna mulle üks vankritäis. Oma poolehoiu märgiks.”
„Sul on suur janu.”
„Ma olen igas suhtes suur. Ja mul on palju vendi. Hiiglase Sohik ei joo üksi, Khaleesi.”
„Võta siis vankritäis, kui lubad juua minu terviseks.”
„Nõus!” kõmistas mees. „Kolm korda nõus! Me joome kolm korda sinu terviseks ja ma toon sulle vastuse, kui päike tõuseb.”
Ent pärast Mero lahkumist sõnas Arstan Valgehabe: „Sellel mehel on isegi Westeroses halb maine. Ärge laske end tema jutust eksitada, Majesteet. Ta joob täna õhtul kolm korda teie terviseks ja vägistab teid homme ära.”
„Vanamehel on seekord õigus,” ütles ser Jorah. „Teised Pojad on vana sõjasalk ja vaprust neil jätkub, kuid Mero käe all on nad muutunud pea sama hulluks kui Vahva Vennaskond. See mees on oma leivaisade jaoks sama ohtlik kui oma vaenlaste jaoks. Seepärast ta siin ongi. Ükski Vabalinn ei võta teda enam oma teenistusse.”
„Ma ei vaja tema mainet, vaid tema viitsada ratsameest. Kas meil Tormivareste suhtes on mingit lootust?”
„Ei,”