Mõõkade maru II: Veri ja kuld. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
ta osales turniiridel harva. Ta ei armastanud mõõkade laulu sama palju kui Robert või Jaime Lannister. See oli asi, mida ta pidi tegema, ülesanne, mille maailm oli ta ette seadnud. Ta tegi seda hästi, sest ta tegi kõike hästi. Selline oli tema loomus. Kuid see ei pakkunud talle rõõmu. Räägiti, et ta armastas oma harfi palju rohkem kui oma piiki.”
„Mõned turniirid ta ju ikka võitis,” sõnas Dany pettunult.
„Oma nooruses esines Tema Hiilgus hiilgavalt ühel Tormiotsal peetud turniiril, kus ta võitis isand Steffon Baratheoni, isand Jason Mallisteri, Dorne’i Punast Siugu ja salarüütlit, kes osutus kurikuulsaks Simon Toyne’iks, kuningalaane lindpriide pealikuks. Tol päeval murdis ta ser Arthur Dayne’i vastu kaksteist piiki.”
„Kas ta tuli siis võitjaks?”
„Ei, Majesteet. See au langes osaks ühele teisele Valvkonna rüütlile, kes lõppvoorus prints Rhaegari sadulast lõi.”
Dany ei tahtnud kuulda sellest, kuidas Rhaegar sadulast löödi. „Aga millised turniirid mu vend siis võitis?”
„Teie Majesteet.” Vanamees kõhkles hetke. „Ta võitis kõigi aegade suurima turniiri.”
„Millise?” päris Dany.
„Selle turniiri, mille korraldas isand Whent Harrenhalis Jumala Silma ääres valekevade aastal. Tähelepanuväärne sündmus. Lisaks piigivõitlusele peeti seal vana moodi segataplus seitsme rüütlivõistkonna vahel, ka vibulaskmise ja kirveheitmise võistlus, võiduajamine hobustel, lauljate turniir, veiderdajate esinemine ja hulk pidusööke ja lõbustusi. Isand Whent oli niihästi rikas kui ka helde. Ülisuured auhinnakukrud, mis ta välja pakkus, meelitasid kohale sadu osavõtjaid. Isegi kuningas, teie isa, tuli Harrenhali, kuigi ta ei olnud juba palju aastaid Punasest Kantsist lahkunud. Sellel turniiril võistlesid Seitsme Kuningriigi tähtsaimad isandad ja vägevaimad võitlejad ja Lohekivi Prints sai neist kõigist jagu.”
„Aga see oli ju seesama turniir, kus ta Lyanna Starki armastuse ja ilu kuningannaks kroonis!” ütles Dany. „Tema naine printsess Elia oli seal ja ometi andis mu vend krooni sellele Starkile ja röövis ta hiljem tema kihlatu käest. Kuidas ta võis niimoodi teha? Kas see dornlasest naine käis temaga nii halvasti ümber?”
„Minusugusel ei sünni öelda, mida teie vend võis südames tunda, Majesteet. Printsess Elia oli hea ja õilis daam, kuigi põdura tervisega.”
Dany tõmbas lõvinaha endale tihedamalt ümber. „Viserys ütles kord, et see oli minu süü, sest ma sündisin liiga hilja.” Ta mäletas, et oli sellele ägedalt vastu vaielnud ja läinud koguni nii kaugele, et ütles Viserysele, et see oli tema süü, sest ta ei sündinud tüdrukuna. Vend peksis ta selle jultumuse eest julmalt läbi. „Ta ütles, et kui ma oleksin varem sündinud, siis oleks Rhaegar Elia asemel minuga abiellunud ja kõik oleks läinud hoopis teisiti. Kui Rhaegar oleks oma naisega õnnelik olnud, siis poleks tal seda Starki-plikat vaja läinud.”
„Võib-olla, Majesteet.” Valgehabe vakatas hetkeks. „Aga ma pole kindel, kas Rhaegar oli üldse õnnelikuks loodud.”
„Sinu jutust jääb mulje, et ta oli väga kibestunud,” nurises Dany.
„Ei, mitte kibestunud, aga… prints Rhaegar oli loomult kurvameelne nagu…” Vanamees vakatas taas.
„Ütle välja,” nõudis Dany. „Nagu…”
„…rõhuks teda hukatuse eelaimus. Ta oli sündinud kurbuse tähe all, mu kuninganna, ja see vari saatis teda terve elu.”
Viserys oli vaid korra rääkinud, kuidas Rhaegar sündis. Võib-olla valmistas see lugu talle liiga suurt kurbust. „See oli Suvelossi vari, mis teda painas, eks ole?”
„Jah. Ja ometi meeldis talle kõige rohkem just Suvelossis. Ta käis seal tihtilugu, ainsaks saatjaks tema harf. Isegi Valvkonna rüütlid ei käinud temaga seal kaasas. Talle meeldis ööbida varemeis saalis kuu ja tähtede all ja iga kord tagasi tulles oli ta teinud mõne uue laulu. Kuuldes, kuidas ta mängis oma hõbekeeltega harfil ja laulis videvikest ja pisaratest ja kuningate hukust, tekkis tahtmatult tunne, et ta laulis iseendast ja oma lähedastest.”
„Aga Anastaja? Kas ka tema laulis kurbi laule?”
Arstan turtsatas. „Robert? Robertile meeldisid laulud, mis teda naerma ajasid, ja mida nilbemad, seda parem. Ta laulis ainult purjuspäi ja siis midagi sellist nagu „Õllevaat” või „Viiskümmend neli vaati” või „Karu ja kaunis neid”. Robert oli üpris…”
Dany lohed tõstsid kõik korraga pea ja möiratasid.
„Hobused!” Dany hüppas püsti, käsi lõvinaha külge klammerdunud. Ta kuulis, kuidas Belwas Tugev väljas midagi röögatas ja siis teisi hääli ja hulga hobuste hirnumist. „Irri, mine ja vaata, kes…”
Telgiava tõmmati lahti ja sisse astus ser Jorah Mormont. Ta oli tolmune ja verega koos, kuid muidu polnud ta lahingus viga saanud. Pagulasrüütel laskus Dany ees ühele põlvele ja ütles: „Majesteet, meie võit. Tormivaresed tulid meie poole üle, orjad jooksid laiali ja Teised Pojad olid liiga purjus, et võidelda, nagu te ütlesite. Kakssada surnut, peamiselt yunkailased. Nende orjad viskasid odad käest ja panid jooksu ja nende sõjasulased andsid alla. Meil on mitu tuhat vangi.”
„Ja meie kaotused?”
„Kümmekond meest. Kui sedagi.”
Alles nüüd lubas Dany oma näole naeratuse. „Tõuske, mu tubli vapper karu. Kas Grazdan võeti vangi? Või Hiiglase Sohik?”
„Grazdan läks Yunkaisse teie tingimusi edasi andma.” Ser Jorah tõusis püsti. „Mero põgenes, kui sai aru, et Tormivaresed on üle tulnud. Ma saatsin mehed talle kannule. Kaugele ta meie käest ei pääse.”
„Väga hea,” nentis Dany. „Säästke kõigi nende elu, kes mulle truudust vannuvad, olgu nad sõjasulased või orjad. Kui Teisi Poegi tuleb meie poole üle piisavalt palju, siis jäägu nende sõjasalk alles.”
Järgmisel päeval läbisid nad viimased üheksa penikoormat, mis lahutasid neid Yunkaist. Linn oli ehitatud kollastest, mitte punastest tellistest, kuid muidu oli see täpselt samasugune nagu Astapor – samasugused murenevad müürid ja kõrged astmelised püramiidid ja suur harpüia linnavärava kohal. Müür ja tornid kihasid amburitest ja linguheitjatest. Ser Jorah ja Hall Tõuk rivistasid oma väe üles, Irri ja Jhiqui seadsid Dany telgi püsti ja ta jäi sinna ootama.
Kolmanda päeva hommikul läks linnavärav valla ja sealt ilmus nähtavale orjade rivi. Dany istus oma hõbehalli selga, et neid tervitada. Väike Missandei ütles möödujatele, et nad võlgnevad oma vabaduse Daenerys Tormissündinule, Põlematule, Westerose Seitsme Kuningriigi kuningannale ja Lohede Emale.
„Mhysa!” hõikas üks pruuninahaline mees talle. Mees kandis õlal väikest tüdrukut ja laps karjus oma peenikese häälega sedasama sõna. „Mhysa! Mhysa!”
Dany vaatas Missandei poole. „Mida nad hüüavad?”
„See on vanas puhtas ghiskaari keeles. See tähendab „ema”.”
Dany tundis, kuidas tal rinnus õõnsaks läks. Ma ei saa kunagi kandma elusat last, meenus talle. Ta tõstis väriseva käe. Võib-olla ta naeratas. Küllap naeratas, sest mees muheles ja hõiskas taas ja teised ühinesid tema hõiskega. „Mhysa!” hüüdsid nad. „Mhysa! MHYSA!” Nad kõik naeratasid talle, püüdsid teda puudutada, põlvitasid ta ette. „Maela,” hõikasid mõned talle, teised aga hüüdsid „Aelalla” või „Qathei” või „Tato”, kuid kõigis keeltes tähendas see ühte ja sedasama. Ema. Nad nimetavad mind Emaks.
Hõiskamine valjenes, levis, paisus. See paisus nii valjuks, et Dany hobune ehmus ja taganes ja raputas pead ja vehkis hõbehalli sabaga. See paisus, kuni tundus, nagu lööksid Yunkai kollased müürid vappuma. Iga hetkega valgus väravast välja aina rohkem orje ja nad ühinesid tulles selle hõiskega. Nad jooksid nüüd Dany poole, rüseledes, komistades, tahtes tema kätt puudutada, tema hobuse lakka silitada, tema jalgu suudelda. Tema õnnetud ratsavennad