.
Читать онлайн книгу.
ei ole teda näinudki. Ta hüppas Helekivil Mõõga otsast merre, enne kui mina sündisin.”
„Miks ta nii tegi?” küsis Arya kohkunult.
Nedi ilme oli valvas. Võib-olla kartis ta, et tüdruk viskab teda millegagi. „Kas su aulik isa ei rääkinud temast kunagi?” küsis ta. „Tähesaju emandast Ashara Dayne’ist?”
„Ei. Kas nad tundsid teineteist?”
„Enne kui Robert kuningaks sai. Ta kohtus sinu isa ja ta vendadega Harrenhalis valekevade aastal.”
„Ahaa.” Arya ei mõistnud midagi muud öelda. „Aga miks ta siis merre hüppas?”
„Tema süda oli murtud.”
Sansa oleks seepeale õhanud ja tõelise armastuse üle pisara poetanud, kuid Arya meelest oli see lihtsalt tobe. Kuid ta ei saanud Nedile tema lihase tädi kohta nii öelda. „Kas keegi murdis selle?”
Poiss kõhkles. „Pole võib-olla minu asi…”
„Räägi.”
Ned piidles teda hädiselt. „Mu tädi Allyria ütleb, et emand Ashara ja sinu isa armusid teineteisesse Harrenhalis –”
„See pole tõsi. Mu isa armastas mu ema.”
„Seda kindlasti, nooremand, aga – ”
„Ta armastas ainult mu ema.”
„Küllap ta siis leidis selle sohilapse mõne kapsalehe alt,” sõnas Gendry nende taga.
Arya soovis, et tal oleks veel üks metsõun, mida Gendryle näkku visata. „Mu isa oli aumees,” ütles ta vihaselt. „Ja me ei rääkinud üldse sinuga. Mine parem tagasi Kivi-Seitsmekojale ja helista selle plika totakaid kellasid.”
Gendry ei teinud ta sõnadest välja. „Vähemalt kasvatas su isa oma sohipoja üles, erinevalt minu isast. Ma ei tea isegi oma isa nime. Küllap mõni haisev joomar nagu need teised, keda mu ema kõrtsist koju kaasa vedas. Iga kord, kui ta mu peale vihaseks sai, ütles ta: „Kui su isa siin oleks, peksaks ta su veriseks.” See on kõik, mida ma tema kohta tean.” Gendry sülitas. „Noh, kui ta praegu siin oleks, siis ehk peksaksin mina tema veriseks. Aga küllap on ta surnud ja sinu isa on ka surnud, nii et mis tähtsust sel on, kellega ta magas?”
Arya jaoks oli see tähtis, kuigi ta ei osanud öelda, miks. Ned püüdis vabandada, et oli tema meelerahu häirinud, kuid Arya ei tahtnud seda kuulda. Ta andis hobusele kandu ja jättis mõlemad poisid maha. Ambur Anguy ratsutas viis-kuus sammu eespool. Kui Arya ta kõrvale jõudis, küsis ta mehelt: „Dornlased valetavad, on ju nii?”
„Nad on selle poolest tuntud.” Vibukütt naeratas. „Muidugi räägivad nemad meie, rajamaalaste kohta sedasama, nii et võta sa kinni. Mis nüüd lahti? Ned on tubli poiss…”
„Ta on üks loll valetaja, muud midagi.” Arya pööras rajalt kõrvale, hüppas üle pehkinud noti ja sõitis solinal läbi oja, hoolimata lindpriide hõigetest selja taga. Nad ei taha muud kui mulle veel rohkem valetada. Ta mõtles, et üritaks õige nende juurest põgeneda, kuid neid oli liiga palju ja nad tundsid seda kanti liiga hästi. Mis mõtet on põgeneda, kui sind kätte saadakse?
Lõpuks oli Harwin see, kes talle järele jõudis. „Kuhu sa nüüd enda arust lähed, nooremand? Pole tark ära joosta. Nendes metsades on hunte ja hullemaidki asju.”
„Ma ei karda,” vastas Arya. „See poiss Ned ütles…”
„Jajah, ta rääkis mulle. Emand Ashara Dayne. See on üks vana lugu. Ma kuulsin seda kord Talitundrus, kui ma olin sama vana kui sina.” Mees haaras kindla käega Arya hobusel valjaist ja pööras ta ümber. „Ma kahtlen, kas selles tõetera leidub. Aga kui leidubki, siis mis sellest? Kui Ned selle Dorne’i daamiga kohtus, oli ta vend Brandon veel elus ja just tema oli emand Catelyniga kihlatud, nii et sinu isa aul pole ainsatki plekki. Miski ei aja verd rohkem keema kui üks turniir, nii et võib-olla sosistas keegi öösel ühes telgis paar sõna, kes teab? Paar sõna või suudlust või ehk enamatki, kuid mis selles halba on? Kevad oli käes – või vähemalt nii nad arvasid – ja kumbki neist polnud kihlatud.”
„Aga ta tappis ennast ära,” sõnas Arya ebakindlalt. „Ned ütleb, et ta hüppas ühest tornist alla merre.”
„Seda ta tegi,” nõustus Harwin, Aryat tagasi juhtides, „kuid mina arvan, et kurbuse pärast. Ta oli kaotanud oma venna, Hommiku Mõõga.” Ta vangutas pead. „Las see olla, nooremand. Nad kõik on nüüd surnud. Las see olla… ja kui me Vetevoole jõuame, siis palun ära sellest oma emale sõnagi räägi.”
Küla oli täpselt seal, kus see Sälgu sõnade järgi olema pidigi. Nad leidsid peavarju hallist kivitallist. Katus oli vaid pooleldi säilinud, kuid seda oli poole rohkem kui ühelgi teisel majal külas. See pole küla, vaid mustad kivid ja vanad luud. „Kas lannisterlased tapsid siinse rahva?” küsis Arya, kui ta aitas Anguyl hobuseid kuivatada.
„Ei.” Vibukütt näitas käega. „Näe, kui paks sammal kividel kasvab. Neid pole kaua aega keegi liigutanud. Ja vaata, seal kasvab seina seest välja puu. See küla põletati maha ammu aega tagasi.”
„Kes seda siis tegi?” küsis Gendry.
„Hoster Tully.” Sälk oli kõhn ja kühmus hallijuukseline mees, kes oli siinkandis sündinud. „See oli isand Goodbrooki küla. Kui Vetevoo Roberti leeri läks, jäi Goodbrook kuningale truuks ja seepärast tuli isand Tully tule ja mõõgaga talle kallale. Pärast Kolmjõe lahingut leppis Goodbrooki poeg Roberti ja isand Hosteriga ära, kuid surnuid see enam ei aidanud.”
Saabus vaikus. Gendry heitis Aryale veidra pilgu ja pöördus siis kõrvale ja hakkas oma hobust harjama. Väljas sadas vihm muudkui edasi. „Mina ütlen, et teeme lõkke üles,” kuulutas Thoros. „Öö on pime ja täis koledusi. Ja lisaks märg, mis? Lausa liiga märg.”
Jack Õnneseen raius ühest latrist võetud kuivad puud parajaks, Sälk ja Merritt aga kogusid läiteks õlgi. Thoros ise süütas tule ja Sid õhutas oma suure kollase mantliga leeke, kuni need mühisema ja keerlema hakkasid. Varsti hakkas tallis lausa palav. Thoros istus ristijalu lõkke äärde ja õgis leeke pilguga, nii nagu varem Südamemäe harjal. Arya jälgis teda teraselt ja mehe huuled liikusid korra ja Aryale tundus, et ta kuulis pominat: „Vetevoo.” Sid kõndis köhides edasi-tagasi, pikk vari tema samme kaasa tegemas, Seitsme-Tom aga tõmbas saapad jalast ja hõõrus jalgu. „Ma olen vist hull, et tagasi Vetevoole lähen,” nurises laulja. „Tullyd pole vana Tomi nähes kunagi rõõmustanud. Just too Lysa saatis mu sellele mägiteele, kus kuumehed röövisid mult kulla ja hobuse ja kõik mu riided takkapihta. Mõned Oru rüütlid räägivad seniajani, kuidas ma jala Verise Värava ette tulin, ainsaks kehakatteks mu kannel. Nad lasid mul mängida „Nimepäevalast” ja „Vapruseta kuningat”, enne kui tolle värava lahti tegid. Mu ainsaks lohutuseks oli see, et kolm neist surid naeru kätte. Pärast seda pole ma Kotkapesas käinud ja ma ei mõtlegi „Vapruseta kuningat” rohkem laulda, ka mitte kogu Casterly Kalju kulla eest – ”
„Lannisterlased,” ütles Thoros. „Punakuldne torm.” Ta hüppas püsti ja läks isand Bericu juurde. Sid ja Tom ei viivitanud järgnemast. Arya ei kuulnud, mida nad rääkisid, kuid laulja vaatas ühtesoodu tema poole ja korra sai Sid nii vihaseks, et virutas rusikaga vastu seina. Siis viipas isand Beric Aryale, et ta lähemale tuleks. Tüdruk ei tundnud selleks mingit tahtmist, kuid Harwin pani käe ta nimmekohale ja tõukas teda edasi.
Arya astus kaks sammu ja peatus siis, süda õudust täis. „Mu isand.” Ta jäi ootama, mida isand Bericul öelda on.
„Ütle talle,” käskis pikseisand Thorost.
Punane preester kükitas Arya kõrvale. „Nooremand,” ütles ta, „Issand lasi mul näha Vetevood. See nägi välja nagu saar keset tulemerd. Leegid olid pikkade erepunaste küüntega hüppavad lõvid. Ja kuidas nad möirgasid! Lannisterlaste meri, nooremand. Vetevood rünnatakse peagi.”
Aryal oli tunne, nagu oleks ta rusikaga hoobi kõhtu saanud. „Ei!”
„Leegid ei