SISSEJUHATUS

      Kafka novell “Jahimees Gracchus”, mille leiame oktaavkaustast, kuhu kirjanik aastatel 1916 ja 1917 märkmeid tegi ning mis sisaldab mõjukat osa tema loomingust, lõpeb peategelase avaldusega: “Ma olen siin, muud ma ei tea, muud ei suuda ma teha. Minu paadil puudub tüür, teda ajab tuul, mis puhub maa alumistes regioonides.” Jahimees, kes need sõnad lausub, on Schwarzwaldis mägikitse jälitades kaljult alla kukkunud ja surma saanud. Ta ei ole aga suutnud leida teed teise ilma. Tõenäoliselt on selles süüdi surmalaeva tüürimehe hetkelisest tähelepanematusest tingitud vaevumärgatav roolipööre. Tüürimehe pisikesest eksimusest aga piisas, et Gracchus ei suudaks leida oma paika surnute riigis. Nii rändabki jahimees mööda ilma, tuvid kuulutamas tema saabumist, ning kui ta kusagil randub ja temalt küsitakse, kas ta ka pikemaks jääb, vastab Gracchus lihtsalt, et praegu on ta siin, rohkemat ta ei tea ning et ta ei saa sinna midagi parata.

      Kafka püstitatud küsimus on keeruline, liiga mahukas, et püüda sellele siin ja praegu vastata. Siiski käin selle välja, et järgnevatele probleemiasetustele laiemat kandepinda leida. Laenan Kafkalt absoluutsuse dimensiooni, mida ta nii lihtsalt suudab edasi anda. On elu ja on surm, kaks kategooriat, mille kaudu adume maailma. Aga mis siis, kui nende kahe kindlapiirilise seisundi vahel on veel mingi ruum? Mis siis, kui on olemas surmalaev, võimalus kahe absoluutse kategooria vahele pidama jääda? Kafka küsimus kuulub ulatuselt laste maailma, kes alles õpivad maailma tundma ning kes kuidagimoodi ei taha leppida vastusega oma alalisele küsimusele “miks?”, nende väikeste umbusklike olendite maailma, kes pärast selget, loogilist ja lõplikku vastust alustavad ikka vana laulu: “aga mis siis, kui…”.

      Kategooriate üle mõtisklemine ja sõnade tähendustes sobramine on meetodiks, millest olen selle raamatu kirjutamisel lähtnud. Tunnistan, et aeg-ajalt kiikasin pidepunkte otsides ilukirjandusteostesse, nagu praegugi Kafka näite puhul, leides ikka ja jälle jõudu mõttest, et kui on neid, kes suudavad esitada küsimusi elu ja surma kategooriate kohta, ei tohiks minulgi nappida jõudu sootuks lihtsamate küsimuste püstitamiseks, nagu seda on Kesk-Euroopa mõtteline geograafia, rahvuse kujutletav kokkukuuluvus ning õnnetud poeedid, kirjanikud ja mõtlejad, kes seda sõnakindluste raskust kandma peavad.

      Teise tugipunkti küsimustele, mida püstitada tahan, pakkus mulle katkend Friedrich Nietzsche “Lõbusast teadusest”, mis kujutades endast selget põhimõtete deklaratsiooni, lõpetab siinse uurimuse. “Ka armastama tuleb õppida, ” ütleb Nietzsche; armastus ei tule iseenesest. Muusikaski tuleb kõigepealt treenida kuulmist, et kõrv suudaks eristada ja taluda uut, kummalist ning tundmatut heli. Alles siis, kui kõrv on harjunud mingit heli kuulama, võib ta sellest puudust tunda, seda igatseda ja armastada. Raamatu eesmärgiks ongi näidata, et Kesk-Euroopa kultuuride paljuräägitud mitmekesisuses on aspekte, mille kõla on paljudele kõrvadele seniajani tundmatu ning mida tutvustades on ehk mõeldav, et ühel päeval ei peetaks nende puudumist enesestmõistetavaks.

      Kesk-Euroopa mõiste võimaldab vaatevälja riigipiiridest kaugemale avardada. Niisuguses kontekstis saame minevikku vaadelda laiema nurga alt. Kuid selleks, et suunata pilk kodusest ja tuttavast ümbrusest kaugemale, läheb vaja julgust. Niisiis seisame sama väljakutse eest, mille ette asetab meid ühtaegu nii igapäevane ja käestlibisev Euroopa mõiste. Seesama soov piirduda küsimustes vaid kontinendi keskosaga näitab, et me ei suuda veel kaugeltki määratleda Euroopa olemust ega tunnistada tema mitmekesisust.

      MÕISTETE VÄLJAKAEVAMINE

      Küsigem niisiis, kuidas üldse sünnib mõiste, termin? Kust ta tekib? Selle küsimuse olengi endale esitanud, sellest saab kogu järgnevat mõtisklust läbiv teema. Kuidas läheneda Kesk-Euroopa mõistele? Kuidas takistada sel laiali valgumast, muutumast erinevate asjaolude sasipuntraks, millest polegi enam võimalik aru saada? Selleks, et eri päritolu tegurite virvarr ei väljuks kontrolli alt, reastavad ajaloolased harilikult hulga põhjusi ja tagajärgi, lähtudes kaugeimast minevikust ning ulatudes veel kätte jõudmata tulevikku, kus seda luua aidanud minevikunägemusel on oma kindel koht.

      Kesk-Euroopa niisugust lähenemist ei võimalda, kuna paratamatult tekib oht omistada tolles geograafilises piirkonnas ette tulevatele erinevatele maailmanägemise ja – kogemise viisidele ühine lähtekoht ja ühine tulevik. Ometi ei paista Kesk-Euroopa erinevate identiteetide tagant ainsatki ühist eesmärki, millest ühtse ajaloo põhjuste ja tagajärgede ahela loomisel abi võiks olla. Ka ei tundu mõttekas püüda otsida välistavat definitsiooni, et määratleda, mida üldse lugeda Kesk-Euroopaks ja mida mitte. Ma ei tahaks anda terminile ühest definitsiooni, kuna sel juhul jääksid piirkonna mitmed tahud paratamatult täiesti varju.

      Seda metodoloogilist komistuskivi on õigupoolest lihtne vältida. Kesk-Euroopa mõiste tähenduse määratlemiseks tuleb vaid muuta ajalooteaduse loogikat ning alustada kõige viimastest jälgedest, mille aeg on mingisse konkreetsesse paika jätnud. Alles siis, kui lähim materjal on läbi töötatud, võib süvitsi edasi minna. Niisiis on vaatluse alla võetud dokumendid reastatud laskuvas kronoloogilises järjestuses. Kuid see ei ole ainus nähtav eripära, mida tuleb arvesse võtta. Mind huvitab ka nimetatud uurimistehnikaga kaasnev hoopis varjatum tagajärg: ajaloonarratiivi ümberpööramine, ajaloo kui sündmuste dešifreerimisel aegade algusest lähtuva teadusharu uurimismeetodi ümberpööramine.

      “Õigusfilosoofia” sissejuhatuses räägib Hegel Minerva öökullist, kes tõuseb lendu hämariku saabudes, etendades ühe ajajärgu filosoofilist mõistmist. Alles mingi ajajärgu lõppedes võib analüütiline vaim sellest üle lennata. Ehkki on küll tõsi, et järelduste tegemiseks tuleks ajalugu vaadelda teatud distantsilt, võimaldab tagasipilk ka manipulatsioone. Võimalus, et minevik muutub jäigaks sündmuste ahelaks, mis loob ideoloogiliselt sõltuva ajaloonägemuse, ei ole mitte hüpoteetiline oht, vaid XX sajandi karm õppetund. Nii nägid ajalugu XX sajandi kaks suurt totalitaarset süsteemi: fašism ja stalinism. XX sajand pakkus meile näite kahe ühtlustava alge äärmuslikust kuritarvitamisest. Euroopa sai tunda, mida tähendab rassipuhtuspoliitikast kantud Saksa natsionaalsotsialismi taandamine üheleainsale rahvusidentiteedile. Ent teiselt poolt laotas möödunud sajand suure osa Vana Maailma üle kommunistliku revolutsiooni loosungi, mille sihiks oli ühendada kõikide maade proletaarlasi ning hävitada igaveseks inimkonna häda, edasist arengut takistav pidur – maailma jaotumine iseseisvateks kogukondadeks. Natsismi on lihtne defineerida hullunud rahvuslusena, ning kommunismi, selle algperioodi kõrvale jättes, hullunud internatsionalismina, mis ei tahtnud tunnistada rahvaste loomupärast iseseisvuspüüdlust. Hiljem lisandus võrdsustamisusule domineeriva grupi – Nõukogude Liidu puhul vene – natsionalism.

      Seetõttu tekitab minus kahtlusi juba pelk mõte püüda konstrueerida Kesk-Euroopat jäiga ja ühtlustatud identiteedina ning siinkohal ei aitaks ka mistahes ettevaatusabinõud. Alustuseks teen ettepaneku kujutleda Kesk-Euroopa mõistet ladestu representatsioonina. Tundub asjakohane loota, et väljakaevamise edenedes saame teada, milliseid jälgi on aeg selle sõna alla peitnud. See aga viib meid niisuguse dokumendianalüüsini, mis ei vähenda tahes-tahtmata diskursuste mitmekesisust ega otsi ka mõistele ühtainsat, kõikehaaravat tähendust. Säärane metodoloogia peaks lubama näidata, et üksainus sõna sisaldab tervet hulka mõisteid. Sõna sisu täpseks kirjeldamiseks tuleb välja selgitada seegi, kes ja mis tingimustes Kesk-Euroopa regiooni defineerida on püüdnud.

      Kesk-Euroopa mõiste ilmumine on puhas ajalooline juhus, see ei kuulu mingisse sündmuste mehaanilisse ahelasse ning ilmselt ei ole seda võimalik paigutada ka mingisse ideaalsesse, loomulikku järgnevusse. Tegemist on mõistega, mis prantsuse filosoof Michel Foucault’ sõnu laenates sündis “võitlustuhinast”. Tema veendumus, mille kohaselt peaks ajalooteadus esitama sündmusi lähtudes nende unikaalsusest, sellest, mis katkestab põhjusliku ahela, aitab mul aru saada, mis on toimunud Kesk-Euroopa mõistega ning võib aidata meil välja selgitada, miks on Kesk-Euroopa tekitanud nii rohkesti poleemikat, miks see on paljudele tähendanud varjupaika ja lohutust, kuid samas kutsunud ellu nii palju tulihingelist hukkamõistu. Foucault vastandas end kindlalt traditsioonilisele historiograafia suunale püüda integreerida hajutatud ajaloosündmused jäika katkematusse skeemi, mille tulemusena ajalugu kui põhjuste ja tagajärgede ahel lähenes oma struktuurilt jutustusele. Nii juhtisidki ajalugu pinnalt nähtamatud, kuid ometi varjatult kohal olevad väärtused.

      Minu esialgse hüpoteesi järgi on Kesk-Euroopa vormitud haamrilöökidega, see on tasapind, kuhu sündmused on