Võitlustuhin. Kesk-Euroopa mõiste XX sajandil. Simona Škrabec
Читать онлайн книгу.
alla vaid ajavahemiku, kus Kesk-Euroopa mõiste on olemas ka kõige umbusklikuma ajaloolase jaoks. Liigun mõiste tähenduse jälgedes tänapäevast kuni termini Mitteleuropa ilmumiseni 1915. aastal Saksa poliitik Friedrich Naumanni raamatus, kus mõiste esmakordselt selle nime all tähistab täiesti varjamatult Saksa imperialismi kõige täitmatumat isu. Need peajooned, mis ei piiritle lõppkokkuvõttes ei Kesk-Euroopa lähtekohta ega tulevikku, joonistavad ometi selgelt välja piirkonna näo XX sajandil. Kuuluda neisse piiridesse tähendab olla talunud neidsamu lööke, olla kannatanud ajaloo suurte muutuste tagajärgi. Nüüd aga peatugem ja uurigem ladestu esimest kihti, viimast haamrilööki, et näha, mis jälje see endast maha on jätnud.
TÄHTKUJU ALL
1989 oli ümberkorralduste aasta. Euroopa hakkas taas kord ilmet muutma. Seekord oli muutus lõpuks ometi positiivne. Kadus Vana Maailma elanike teadvuses sügavalt juurdunud jaotus idaks ja lääneks. Kahe maailma vaheline piir varises kokku, hävis sõna otseses mõttes haamrilöökide all, mis purustasid tolle irreaalse, olematu ja ometi nii sügava eraldusjoone sümboli, Berliini müüri. Tolle mitte just kõrge ja kaugeltki mitte monumentaalse müüri napid kilomeetrid ei paista kosmosest kätte nagu väidetavalt paistab Hiina müür. Kes teab, võib-olla need, kes otsustasid jagada linna müüriga kaheks, et seda oleks lihtsam valvata, teadsid, et neil on tarvis vaid sümbolit; ülejäänud osa pikast piirist joonistub küllap niigi mõlema poole elanike teadvuses. Loomulikult läks vaja ka piirivalvureid, okastraati, miinivälju, kuid selleks, et tõmmata piir Läänemerest Aadria mereni ja nimetada see raudseks eesriideks ei olnud tarvis traditsioonilist reaalset kivimüüri. Võib-olla olid müüri ehitajad lugenud Kafkat ja võtnud õppust tema novellist “Hiina müüri ehitamisel”, mõistes, et kui nad tooksid ehitusele tõelised ehitajad ja laseksid püstitada vahitornid ja müüri, mida võiks isegi kosmoselaevalt imetleda, kukuks ehitus läbi ega saaks kunagi valmis: monumentaalse, igavese müüri ehitamise järele ei oleks võimalik valvata, see väljuks kontrolli alt. Tõepoolest jääb mulje nagu võtnuksid nad tõsiselt Kafka hoiatust, et valmis jõutaks ehitada vaid üksikud vahitornid ja müürilõigud, suutmata neid iialgi tervikuks ühendada. Kuid poolikust füüsilisest piirist poleks sugugi kasu. Vaja oli vaid tillukest sümbolit, pisikest lõiku tegelikust müürist, sest tänapäeva ehitajad on õppinud kasutama teisi materjale. Euroopa jagamine idaks ja lääneks põhineb identiteetide, kujutletud kogukondade loomisel ning just seetõttu ongi jaotus inimeste kujutluses nii kaua püsinud ning püsib ka edaspidi, võib-olla veel pikka aega.
2004. aasta suvel võtsid kaks Kataloonia noort filmikaamera ja sõitsid kaubikuga läbi kõik äsja Euroopa Liitu astunud Läänemere ja Aadria mere vahele jäävad riigid. Nende ettevõtmine oli vaid üks paljudest poliitilisest olukorrast ajendatud katsetest Läänele peaaegu tundmatut Euroopa osa avastada. Reisi ajaks ei olnud nad veel kolmekümnesedki, mis tähendab, et nad võtsid ekspeditsiooni ette vaimustusega, nagu need, kes raudsest eesriidest on vaid “kuulnud kõneldavat”. Kui Berliini elanikud haarasid müüri lammutamiseks haamrid ja kirkad, olid nemad alles lapsed. See tähendab, et nad on esimene põlvkond, kelle jaoks ideoloogiliselt jagatud Euroopa kehastab vaid minevikku.
Tundidepikkuse filmimaterjali hulgas, mis nad Barcelonasse tõid, leidub pikk intervjuu üheksakümneaastase vanahärraga, kes on elanud kogu oma elu Kobaridi või kui soovite, Caporetto lähedal talus, paigas, mis omandas nukra kuulsuse Esimese Maailmasõja lahingus. Selle järelkajasid peegeldavad mitmed tuntud teosed nagu Ernest Hemingway “Hüvasti relvad” või Italo Svevo novellid ja romaanid. Asjaolu, et härra Alojz ehk Luiggi, nagu ta ise end välismaa reporteritele tutvustas, on elanud üheksakümmend aastat seal, kus ta on elanud, näitab, et ta sündis austerlasena, sai kohe seejärel itaallaseks, siis jugoslaavlaseks ning 1991. aastal omandas veel ühe riigi, Sloveenia, kodakondsuse, olemata seejuures kordagi elukohta vahetanud. Ometi ei jäänud seegi oluline muutus tema pika elu jooksul viimaseks, olid ju ajakirjanikud tulnud talle külla eesmärgiga teada saada, mida arvab vanahärra Sloveenia astumisest Euroopa Liitu.
Raske on sõnadesse panna elurõõmu, mida mõni inimene oma kõrgest heast hoolimata kiirgab, seda kaasasündinud optimismi, millega keegi, kes kannab turjal juba üheksat risti (nagu ütleksid sloveenid), üha elule naeratab. Härra Alojz on üks neid inimesi, kes jutustab ühtviisi loomulikult nooruses pidudel korda saadetud tempudest ning tõsiasjast, et tema isa oskas kirjutada vaid saksa keeles, kuna tol ajal õpetati koolis humanitaaraineid just niimoodi, samuti sellest, et tema ise oli kõigepealt tutvunud itaalia tähestikuga, kuid et hiljem ei piisanud ka oma emakeeles, sloveeni keeles kirjutama õppimisest, vaid tutvust tuli teha ka serbohorvaadi keele ja kirillitsaga. Mida ta siis ikkagi vastas küsimusele Euroopa Liidu kohta?
Olen intervjuuga tuttav vaatamata sellele, et üksi telekanal ei ole seda näidanud. Pealegi ei pruugi minu tähelepanu köitnud avaldus kunagi üheski reportaažis kajastuda. Lint filmitud materjaliga jõudis mu lauale seetõttu, et intervjuu oli vaja tõlkida sloveeni keelest katalaani keelde. Ning kuna tõlkimine nõuab harilikult teksti väga täpset lahtimõtestamist, köitis mu tähelepanu väljend, mis televiisori vahendusel oleks ilmselt kõrvust mööda libisenud: “Vaat, Euroopa all…” alustas Alojz.
Euroopa all? Seda väljendit kuuldes ei suutnud ma muiet alla suruda. Räägime ju ometi Euroopa riikide liidust, Euroopa integratsioonist ja too härra, Euroopa kodanik, kes päevast päeva kuuleb neidsamu sõnavõtte, mida me kõik, kasutab ometi, ehkki mitte tahtlikult, sõna all kui märki möödunud aegadest. Tegu ei ole lapsus linguae’ga, vaid sidusa mõttekäiguga. See tuli ilmsiks automatismi tõttu, mis aeg-ajalt takistab meil öeldut täielikult kontrollimast. Tolle ebahariliku Euroopa kontseptsiooni taga peituva mõtteahela võiksime kokku võtta enam-vähem järgmiselt: kui Sloveenia oli Austria all, valitses keiser Viinist, olemata isegi teadlik, et tema hiigelvalduste piirides elasid ka sloveenid1 Kui Alojzi küla oli Itaalia all, asus valitsus Roomas ning rahvast sunniti rääkima itaalia keeles. Järgnes Belgradis resideeriv kuningas, kes asus sama kaugel kui eelmised, kuid ei liitnud neid oma valdustega, siiski võttis nad oma alamaks föderaalse vabariigi marssalimundrisse riietunud president samast linnast. Kõik see juhtus Jugoslaavia all. Ja nüüd kus elatakse Euroopa all, võetakse otsused lehmadelt lüpsta lubatava piimakoguse kohta vastu Brüsselis, mis samuti ei asu kuigi lähedal, ja kes teab, kas elukutselised poliitikud ja sõnaosavad diplomaadid teavad või tahavadki kuulda, millised on Alojzi vajadused tema pisikeses talus kõrgmägedes Isonzo orus.
Andestage mulle iroonia, millega kõnelesin vägagi tõsistest küsimustest. Ent pole ainsatki poliitikut ega filosoofi, kes võiks tollele auväärses eas härrale piiridest ja rahvaste kooselust midagi uut öelda. Ta on omal nahal nii palju kurja kogenud, et jõudis lõpuks väga lihtsale järeldusele. Võetagu poliitilisi otsuseid vastu kus tahes, elu elatakse, nauditakse ja kannatatakse kohalikul tasandil. Fašistliku Itaalia ikke all möödunud noorusaastatest mäletab härra igal õhtul ise majas toimunud kooriproove. Kõrvalistes külades hoitakse tänaseni elus kommet laulda kadestamisväärse meisterlikkusega vanu laule, mida on põlvest põlve edasi pärandatud väljapool igasuguseid ärihuvisid2 Kuna itaallased olid keelanud sloveeni keeles mitte ainult laulda, vaid seda ka üldse kasutada, pandi Isonzo mägedes lauluproovide ajaks üks inimene maja ette vahti pidama, kehtestatud reegleid eirates.
Optimism toob Alojzi näole särava naeratuse, ning see on nakkav. Nüüd kus tulevikuväljavaated on avardunud, mäletavad inimesed minevikust vaid seikluse ja mässuvaimuga vürtsitatud lugusid. Igal juhul pärineb siinsete paikade elanikele harjumus peale surutud piirangutele ja keeldudele vilistada ammustest aegadest. Nii ei pane imestama seegi, et ühe või teise võimu all elamine ei lähe siinsele rahvale suuremat korda. Et aimu saada, kuivõrd harjunud on siinsed inimesed eluga kusagil eemal asuva võimukeskuse all, mis mäletab sind vaid siis, kui tal sind vaja on, tuleb tutvust teha sloveenia kirjanduse tuntuima tegelaskuju Martin Karpaniga.
Nagu vanades rahvalauludes ikka, sattus Martin Karpan lahinguväljale, nimelt oli õukond kutsunud ta Viini võitlema Bardausi nimelisest hiiglase vastu, kellest keegi teine polnud jagu saanud. Kuid nimetatud stseenis puudub eepiline võiduhiilgus, samuti pole seal ainsatki kangelast. Karpani taktikaks on kasutada tervet mõistust ning mitte
D. Rupel, Essay über das Küstenland. –
M. Terseglav, Ljudska duhovna kultura (Rahvakultuuri pärand). –