Väike valge riik. Abdul Turay
Читать онлайн книгу.
keelt, et saada aru, et noh… ma olen inglane ja räägin inglise aktsendiga. Käske jaganud kõrgemad ametnikud ei osanud üldse inglise keelt.
Keegi ei seletanud mulle midagi. Veetsin öö vahi all. Mu kõht oli väga tühi, süüa mulle ei antud ja ma ei osanud oma vajadusi selgitada. Hommikul asi paranes. Mulle anti süüa, mul lubati helistada saatkonda ja kallimale (praegusele abikaasale).
Viimaks tuli kaks inimest, kes olid minu arvates kohalikust politseist. Üks oli vanem, teine noorem. Noorem oli vabas riietuses – teksades ja T-särgis –, ent ma sain kohe aru, et tegemist on positsioonika isikuga.
Selleks hetkeks tundsin end piisavalt enesekindlalt, et kaevata. „Miks mind koheldakse nagu kurjategijat? Ma ei ole kurjategija.
Ma olen Euroopa Liidu kodanik. Teie riik tahab ühineda EL-iga ja te kohtlete Euroopa kodanikke niimoodi? Kui kaua on teil lubatud mind süüdistust esitamata kinni hoida? Te ei saa niimoodi teha, teil ei ole selleks õigust.”
„Meil on õigus,” vastas mees ärritunult. „Võime teid kinni hoida kakskümmend neli tundi, kuni oleme teie isiku kindlaks teinud. Kakskümmend neli tundi ei ole veel möödas.”
Ametnikud ei lasknud mind veel lahti, kuid Briti saatkonnast saadud info põhjal olid nad nüüdseks mõistnud, et olid mind kinni pidades teinud vea. Mind viidi kohalikku politseijaoskonda ja ma sain teada, milles oli asi.
Kui olin eelmisel korral Soome kaudu Eestisse saabunud, oli piirivalveametnik otsustanud mu passi põhjalikult kontrollida, sest temas äratas kahtlust, kui tihti olin viimase aasta jooksul Eestis käinud.
Tegelikult oli sellel üsna lihtne seletus. Olin äsja alustanud suhet oma praeguse naisega ja kuna tema oli üliõpilane ega saanud endale lubada mulle Inglismaale külla sõita, siis käisin mina tihti tema juures. Selle asemel et võtta ühendust Suurbritannia Helsingi saatkonnaga, kus pass oli välja antud, otsustas immigratsiooniametnik võtta ühendust oma tuttavaga, kes töötas Ühendkuningriigi immigratsiooniteenistuses, kuid mitte asjassepuutuvas osakonnas. Tuttav ütles, et pass on ehtne, kuid foto ära vahetatud.
Lätti olin ma sõitnud lihtsal põhjusel, et ei olnud seal kunagi käinud ja tahtsin Lätit näha. Ja kui olin teel tagasi Eestisse, otsustasid piirivalveametnikud, relvastatud üleoleva märkusega kelleltki, kes töötas Briti immigratsiooniameti vales osakonnas, mu letti võtta ja ma pidin läbi tegema ülalkirjeldatud katsumusel.
Pärast seda, kui mulle oli üsna järsult selgitatud, kuidas ja miks asi oli nii läinud, jätsid bussist maha tõstnud ametnikud mu Pärnus tee äärde. See, kuidas ma Tallinnasse jõudma pidin, oli mu enda asi.
Oli siis asi Briti ja Eesti ametnike eksituses? Oli see näide ebaprofessionaalsusest? Paraku on selles midagi enamat.
Kui see intsident leidnuks aset vaid korra, võiks öelda, et mul lihtsalt ei vedanud. Kui see juhtunuks teistki korda, olnuks tegu väga halva õnnega. Ja kolmandal korral uskumatult halva õnnega. Aga neljandal?
Oli selge, et lahti on midagi muud.
Piirivalveametnikud on mind kinni pidanud, kimbutanud ja üle kuulanud nii palju kordi, et mul on arvepidamine sassis. Igatahes on see arv kahekohaline. Enne 2004. aastat peeti mind kinni ja küsitleti sisuliselt iga kord, kui Eestisse tulin.
Hiljem olen avastanud, et tumeda või musta nahavärviga inimeste puhul on säärane kohtlemine üsna tavaline.
Üks Aasia päritolu britt rääkis, kuidas isegi praegu, kui ta Eestisse tuleb, käivad piirivalveametnikud ta passi hambaharjaga üle, uurivad seda, uurivad teda ja esitavad totakaid küsimusi.
„Kas te olete sündinud Inglismaal?” küsivad nad, ehkki passis on selgelt kirjas, et ta on sündinud Londonis.
Minuga oli sama lugu. Alati ühed ja samad küsimused.
„Kas see on teie pass?”
„Jah.” „Kas te olete sündinud Ühendkuningriigis?”
„Jah.” „Ema, isa, vennad-õed on kõik Ühendkuningriigis?”
„Jah.” Iga kord Tallinna tulles tunnen kõhedaks tegevat ärevust. Süda klopib ja peopesad tõmbuvad higiseks. Nuputan võimalusi, kuidas pääseda riiki, ilma et mõni ametnik minuga jõhkrutseks. Püüan valida parima passikontrolli saba. Püüan piirivalveametnikke välimuse järgi hinnata. „Sellel ametnikul on lahkem nägu, võib-olla ei hakka ta minuga jahmerdama,” mõtlen endamisi. „Ent teisest küljest on ta vanem, Nõukogude ajast. See seal paistab karmim, aga ta on noorem, võib-olla suudab ta end minuga paremini suhestada.”
Miski ei aidanud. Mind pidasid kinni vanad ja noored, mehed ja naised, need, kes tundusid pealtnäha normaalsed, ja teised, kes paistsidki täielike tõbrastena.
Vahel suhtusid nad sellesse rahulikult, nagu läheksime parki jalutama. „Tulge, lähme,” ütlesid nad ja viisid mu teiste juurest minema. Vahel tundusid nad pingul ja agressiivsed.
Enamjaolt sunniti mind lihtsalt passima. Alati mind küsitleti, alati otsiti mu asjad läbi, kuid enam ei kästud mul end paljaks võtta.
Vahel peeti mind kinni umbes pool tundi, vahel kulus neil tunde, et otsustada, mida minuga peale hakata.
Isegi kui mind sunniti läbi tegema paar tundi kestev ülekuulamine ja ootamine, oli riiki lubamine säärane kergendus, et ülejäänud reisi olin õnnelik.
Võite küsida, miks ma seda kõike välja kannatasin. Ilmselt on mul paks nahk. Ja Eesti pole selles mõttes kindlasti ainulaadne. Mind on kinni peetud ka paljudes teistes paikades.
Pärast vahejuhtumit Läti piiril sai mul mõõt täis ja ma saatsin Eesti Londoni saatkonda jõuliselt sõnastatud kaebuse.
Ma ei hakka teid üksikasjadega tüütama, asja mõte oli: „Lõpetage.” Saatkond kirjutas viisaka vastuse, mille mõte oli „ee… meil on nii kahju, rohkem seda ei juhtu”.
Järgmine kord, kui mind kinni peeti, ehk mõistagi järgmisel korral, kui Eestisse tulin, oli mul kiri kaasas. Piirivalveametnikud palusid endale koopia.
Lootsin, et saan öelda, et see aeg on möödas ja mul pole enam aastaid piirivalveametnikega probleeme olnud – osalt ka seetõttu, et nad teavad, kes ma olen. Paraku peeti mind selle raamatu kirjutamise ajal jälle kinni. Minu asju kontrolliti. Mind otsiti läbi, kuid õnneks ei võetud paljaks.
Nagu paljudel inimestel Eestis, on ka piirivalveametnike maailmavaade piiratud. Nad langetavad otsuseid stereotüüpide järgi. Minu puhul toimis selline stereotüüp: „Mustad tulevadAafrikast võiAmeerikast. Sellel isikul on Briti pass, järelikult peab see olema võltsitud.”
See sai mulle selgeks ühel järjekordsel katsel, kui üritasin Eestisse pääseda ning noor piirivalveametnik uuris oma nööpsilmadega mu passi ja üritas langetada otsust, kas lubada mind maale. Ta keeldus uskumast, et mu pass on ehtne. Ta muudkui küsis, kas ma olen tõesti britt.
Viimaks tuli mulle sadamasse abiks Briti saatkonna ametnik Simon Chen.
„Kuigi me temaga alles äsja kohtusime, võin kinnitada, et ta on britt,” ütles Chen.
Piirivalveametniku vaatevinklist oli aga Chen hiinlane, kes väidab end olevat Briti saatkonnast ja kinnitab, et neeger olevat tegelikult inglane. Ametnik ei jäänud teda uskuma. Ta keeldus mind maale lubamast ja ma pidin pöörduma tagasi Helsingisse.
Isegi tänapäeval eeldavad paljud eestlased Londonisse sattudes ja seal mustanahalist nähes, et too peab olema välismaalane. Neile ei tule pähegi, et selle inimese suguvõsa võib olla elanud Suurbritannias palju põlvkondi.4
–Tallinnas mustanahalist nähes arvab keskmine eestlane tõenäoliselt, et tegemist on ameeriklase või aafriklasega. Suurbritannia läheduse tõttu ja Tallinna viimaste aastate populaarsuse tõttu poissmeestepidude sihtkohana on keskmine Eestis käiv mustanahaline turist tegelikult pigem britt kui keegi teine.5
See, mis toimub piiril, ei ole halb üksnes sotsiaalse õigluse ja inimõiguste seisukohast. See on Eestile halb ka majandusõitsengu ja püsimajäämise
Valdava osa Ühendkuningriigi mustanahaliste juured on Kariibi mere piirkonnas. Suurbritannias võib mustanahaliste kohta kasutada sõna „afrokariibi”. – A. T.
2011. aastal käis Eestis 31 290 Briti turisti. USA-st tuli 17 452 ja kogu Aafrikast 1028 turisti. Isegi kui arvestada, et USA on demograafiliselt kirevam, et USA-s moodustavad valged elanikkonnast 72 % ja Suurbritannias 88 %, ning eeldada, et turistid peegeldavad riigi üldist etnilist koosseisu, tuleb Suurbritanniast rohkem värvilisi turiste kui USA-st. – A. T.