---

Скачать книгу

---

näiteks Ühendriikidest või Prantsusmaalt kaoksid äkki kõik rahvusvähemused, siis suudaksid need riigid kriisist hoolimata endiselt toimida, puudu jäävad inimesed suudetaks paari aastakümnega asendada ja asendatakski. Tahan sellega öelda, et enamikus riikides võib etniline kuuluvus olla suur probleem, kuid siiski riigi ees seisvate põhiprobleemidega võrreldes tühiasi.

      Eestis on rassilise identiteedi ja rassisuhete küsimus keskne mitmel põhjusel, mis on sageli üllatavad.

VAJADUS IMMIGRANTIDE JÄRELE

      Kõige pakilisem probleem, millega Eesti praegu silmitsi seisab, on rahvaarvu vähenemine. Sarnaselt teiste Balti riikidega on Eesti aastaid üritanud seda probleemi lahendada.

      Nagu iga eestlane teab, võib rahvas välja surra. See ei ole fantaasia, teiste siinse piirkonna rahvastega on seda juhtunud. Liivi rahvas on pärast lõputuid sõdu, kultuurilist represseerimist ja sovetiseerimist hävinud. Tänaseks liivlasi sisuliselt enam alles ei ole.

      Eesti rahvastik on jõudnud kriitilisele tasemele. 2010. aastal avaldatud Eurostati prognoos näitas, et juhul kui praegune trend jätkub, on Eesti 2061. aastaks Euroopa Liidu väikseima rahvaarvuga riik, kui Malta ja Luksemburg välja arvata.6

      Eesti statistikaamet hoiatab, et tulevikus ei jätku riigis enam tööjõudu ja on oht, et Eesti majandus pole tööjõu nappuse tõttu kestlik.7

      Esiteks on Eesti iive negatiivne, kuid peale selle on Eesti koos teiste Balti riikidega Euroopas ainulaadne sellegi poolest, et siit lahkub igal aastal rohkem inimesi kui siia saabub.

      Kogu rahvas näis ootavat 2011. aasta rahvaloenduse tulemusi hinge kinni pidades – ja esialgsed tulemused näitasid, et 2011. aasta lõpuks oli rahvaarv kahanenud 1 294 236 inimeseni, mida on 2000. aasta loendusega võrreldes 5,5 % vähem.

      „Rahvaloenduse tulemused on karmid. Meie rahvastik on kümne aasta jooksul vähenenud,” ütles IRL-i kirglikult isamaaline parlamendiliige Margus Tsahkna riigikogus.

      Eesti akadeemik Harald Keres on kirjutanud: „Näib, et nüüdisaegse riigi olemasoluks on vajalik, et elanikkonna hulk ületaks mingisuguse minimaalse suuruse. Allpool seda kriitilist elanikkonna massi osutub riigi valitsemine ja välissuhtlus ebaproportsionaalselt kulukaks, ühiskondlik inerts liiga väikeseks, et suhteliselt nõrgad vopsud seest või väljast põhjustaks üleriigilisi vapustusi.”8

      Igaüks võib vaid oletada, kui väikeseks üks rahvas võib kahaneda, enne kui lakkab toimimast. Näiteks Island tuleb toime rahvaarvuga, mis on juba praegu väiksem kui oleks Eesti rahvaarv 2061. aastal – eeldades, et probleem ei lahene.

      Ometi on Islandiga teine lugu. Tegemist on saarega ja neile ei hinga kuklasse Vene karu.

      Kui kogukonna või kõnealusel juhul riigi rahvaarv kahaneb, on võimalik teha vaid kaht asja. Maksta inimestele pistist, et nad rohkem lapsi saaksid, või tuua sisse rohkem inimesi.

      Esimest lahendust on proovitud. See ei toimi. Miks see ei toimi, arutame ühes teises peatükis, praegu piisab teadmisest, et sündimus on endiselt allpool rahvastiku taastootmise taset. Niisiis jääb üle teine lahendus.

      Eestlased on hakanud tasapisi mõistma, et neil tuleb inimesi sisse tuua. Päris kindlasti mõistavad seda riiki juhtivad isikud ja see on viimastel aastatel põhjustanud teema arutelus ilmse nihke.

      Immigratsiooni eestvõitlejad on kapitalistid ja ettevõtjad. Üks nende tüüpilisi esindajaid on multimiljonärist magnaat Jüri Mõis, üks Hansapanga, nüüdse Swedbanki asutajaid – kui te seda loete ega ole eestlane, siis teadke, et see on 2012. aastal Balti piirkonna suurim pank. 2012. aasta märtsis väitis Mõis, et Eesti peab lubama riiki rohkem inimesi.

      „Suurimad ressursid Eesti rahvaarvu kasvuks on peidus selles, et tuleb kutsuda inimesi Eestisse elama. Kutsuge inimesed Eestisse elama. Vastasel juhul väheneb rahvastik ka järgmiseks rahvaloenduseks.”9

      Edasi väitis Mõis, et inimesi õhutaks rohkem lapsi saama senisest suurem sotsiaalne õiglus: tuleks ühtlustada inimeste elatustaset.

      Nagu ikka, kardavad teadlased võtta ühest seisukohta. Tüüpiline näide on rahvastikuteadlane Allan Puur, kes on öelnud: „Tegemist on keeruka probleemikompleksiga, millele ei leidu ühte ja lihtsat lahendust.”10

      Arengufond – valitsuse loodud riskikapitalifond ja mõttekoda – on Eesti tulevikku ohtralt analüüsinud.

      Jätame kõrvale riigi toel tegutsevas riskikapitalifondis peituva näilise vastuolu ja uurime ettepanekuid, mis nad on teinud Eestile 2018. aastaks turvalise tuleviku tagamiseks.

      Arengufondi kasvuvisiooni järgi ei vaja Eesti õitsenguks lihtsalt rohkem selektiivset sisserännet, kvalifitseeritud tööjõudu ja uusi ambitsioonikaid ettevõtteid, vaid ta vajab neid kohe.

      Arengufond on esitanud neli võimalikku stsenaariumi selle kohta, milline võib Eesti olukord olla 2018. aastaks. Kuigi ükski neist stsenaariumidest ei ole täiuslik ning kõigi puhul sõltub palju sellest, kuidas areneb maailma majandus ja Eesti suhted naabrite, eriti Venemaaga, on selge, et kaks neist stsenaariumidest on head ja kaks halvad.

      Head stsenaariumid on „Hansa Liit II” ja „Skype’i-saar”.

      „Hansa Liit II” puhul muutub Eesti piirkondlikuks transiidikeskuseks ja investeeringute sihtkohaks ning „avatud, vilkaks ja kosmopoliitseks riigiks”, mis on „rikas kõrgelt kvalifitseeritud töökohtade poolest”.11

      „Skype’i-saar” sarnaneb „Hansa Liit II-ga”, kuid selle põhifookus on kodumaine innovatsioon ja leiutised eriti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) vallas. Selle stsenaariumi süvapõhjusteks on stabiilne ülemaailmne majanduskasv, kahepoolsete riikidevaheliste suhete tugevnemine piirkondliku koostöö killustumise taustal ja tehnoloogia kiire areng.

      Nende stsenaariumide tõeks saamiseks peab Eesti hakkama vastu võtma rohkem sisserändajaid väljastpoolt Euroopat. Piisavalt kvalifitseeritud ja hea väljaõppega eestlasi ei saa kunagi olema nii palju, et Tallinn suudaks konkureerida Stockholmi või Helsingiga.

      Küsimus on ka rahas. Kosmopoliitsus peaks tähendama seda, et kui Eesti soovib välismaalt raha, peab ta võtma sealt vastu ka inimesi. Arengufond järeldas oma Eesti–India suhete analüüsis, et India ettevõtted eelistavad investeerida sinna, kus on juba ees oma riigist pärit kogukonda.

      Sama kehtib arvatavasti ka Singapuri, Brasiilia, Indoneesia, Lõuna-Aafrika või mis tahes muu riigi kohta.

      Kõige selle põhjal on selge, et riigi juhid ning äri- ja tehnoloogiline eliit on immigrantidest huvitatud. Nad soovivad, et sisserändajad oleksid kvalifitseeritud spetsialistid ja ettevõtjad ning tuleksid Indiast või ka Hiinast. Aastal 2013 avab Eesti Indias suursaatkonna, 2011. aastal valmis 188-leheküljeline raport Eesti–India suhete kohta.

      Indialastel on omad plussid. Indias on palju IKT-spetsialiste ja ettevõtjaid, nad räägivad inglise keelt ning Eesti suudab pakkuda neile konkurentsivõimelist palka. Eestisse tulevad indialased on tõenäoliselt kosmopoliitsemad kui näiteks brasiillased. Paljud neist on saanud hariduse anglosaksi maades. Suurel osal on juba läänes perekondlikke sidemeid.

      Eesti ei oota, et siia tuleksid parimad tarkvarainsenerid ja süsteemianalüütikud. Nemad eelistavad endiselt USA-d, kuid India on suur maa ja loodab veel mõned hinged maha parseldada.

      Eesti jaoks halvad stsenaariumid on „Lõuna-Soome” ja „Riigi tagasitulek”.

      „Lõuna-Soome” stsenaarium on see, mis Eestis praegu on, ainult veelgi suuremal määral. Selle stsenaariumi puhul on võim endiselt Rootsi pankade käes, senine majanduspoliitika ja ajude äravool jätkub, majandus stagneerub ja riik teenib raha niimoodi, et pakub Skandinaaviale odavat allhanketeenust. Seda olukorda iseloomustab raport vildaka huumoriga: „Eesti saab kuidagi hakkama.”12

      „Riigi

---

Скачать книгу