Tõde ja õigus III. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
sosistas naine Indrekule ligi astudes.
„Nuuskur?” küsis Indrek vastu.
Naine nokutas jaatavalt pead. Indrek hakkas südamest naerma.
„Olen ma seda moodi?” küsis ta.
„Salad on kõiki moodi,” vastas naine. „Minu meesterahvas ütleb ikka, et ära usu tänapäev ühtki inimest, igaüks võib sala olla.”
„Olen ma, mis ma olen, aga sala ma küll ei ole. Sandarmite ja politseiga pole ma kunagi tegemist teinud,” ütles Indrek tõsiselt.
„Aga mis te siis õieti olete, et jutt juba kord selle peale on läind?” ajas naine ikka endiselt oma uudishimu rada.
„Seda on raske öelda,” vastas Indrek. „Lühidalt: mina õpin ise ja õpetan teisi – annan tunda.”
„Aga mis te õpite, kui küsida tohib?” päris naine.
„Tahan üliõpilase-eksami teha, see on kõik,” seletas Indrek ja oleks peaaegu tahtnud juurde lisada, et ta juba kaks korda selle eksamiga õnne katsunud, kuid ikka läbi kukkunud, üks kord vene keeles, teine kord matemaatikas, sest tal pole olnud võimalik õieti ette valmistuda, ilmunud ju takistuseks kas rahapuudus või armastus – jah, armastus. Aga see kõik jäi õnneks ütlemata, sest kui naine kuulis üliõpilasest, siis hüüdis ta kohe:
„Siis ometi olete mässumeeste killast! Minu meesterahvas ütleb ikka, et kui üliõpilane, siis mässaja või mässule kihutaja.”
„Ega ma veel ju ole üliõpilane, tahan selleks alles saada, pealegi veel värvimütsimeheks, ja need juba ei mässa, need laulavad muidu,” seletas Indrek naljatades.
„Ega te ei joo?” küsis naine äkki pelglikult.
„Tänini pole joonud,” naeris Indrek.
„Nojah, muidugi, nii et olete päris ontli noorehärra. Meie niisukest otsimegi, sest kasvaja laps majas. Meil enestel, minul ja mu meesterahval, meil on muidugi ükskõik, meisse ei hakka enam midagi, tooge või preilisid sisse. Aga kui te aina õpite ja teisi õpetate, ega teil siis aega ole preilidega mässata,” arvas naine lõpuks.
„Olge üsna mureta, selleks mul ei jätku tõepoolest aega,” ütles Indrek ja vaatas naisele avameelselt silma. Pilk pidi olema usaldust äratav, sest naise näkku ilmus õnnelik naeratus, nagu oleks ta leidnud just selle, mida ta otsinud ja oodanud. Nõnda siis sobis kaup peagi ja Indrek lahkus, et pärast lõunat jäädavalt tagasi tulla.
II
Esimesed päevad uues asulas möödusid üksluiselt ja igavalt. Ei tahtnud õieti süüa ega magada. Uni tekitas ainult roidumust, aele või ööd ja päevad asemel. Silmalaud tursusid üles, näonahk koltus ja lõdvenes. Tundus mingisugune sõnulseletamatu tühjus ja rahuldamatus – eksamil läbikukkumise tulemus ja kõik muu. „Ah, loll olin, loll olin,” kordas ta üksisõnu, mõeldes hiljutisist sündmusist. Et üldse kõik võis nõnda juhtuda!.. Aga see hääl kõlas nii imeliselt ja need pisarad olid nii liigutavad. Alguses polnudki ju muud kui kaastundmus ja haletsus, vähemalt Indrek ise arvas nõnda. Ainult pisinatukene ehk ka uudishimu, et kuis küll selline peaaegu lapsesilmadega noorukene võib nõnda laulda, kuis tal võib olla selline hääl? Nüüd Indrek teab, kuis see oli võimalik, varsti sai ta seda teada. Ja siis tuligi see, mis oleks nagu praegugi veel pisut mõistatuslik: tuli joobumus, tuli valusalt põletav kirg, tuli peaaegu nõdrameelne unustus, tuli mingisugune uus valgus selle ilma asjule, kuni ta äkki leidis, et tema on ainult üks paljudest, pealegi veel see ainuke rumal. Veel praegu on tal iseenda ees häbi, kui mõtleb sellele. Häbi ja tülgastav! Ja tagajärg – läbikukkumine. Rumal, rumal! Ja kes tagab, et ta pole tulevikus sama rumal? Kes tagab, et ka tulevikus ta ei unustu mõne häälekõla, mõne sõna, mõne pilgu pärast? Jah, kes? See oligi, mis roiutas keha ja vaimu.
Peaks võima kogu jõu koondada ainsa eesmärgi saavutamiseks, vaatamata paremale või pahemale. Aga tänini polnud ta seda suutnud, juba Mauruse juureski mitte. Jah, kui poleks olnud seda kõike seal, siis oleks ehk muugi jäänud tulemata. Aga noilt päevilt saadud kõrvetav, tuikav valu hõõgus hinges, kehas, luies, üdis, otsides nagu pääseteed kas või kõige meeletumas himude prahvakus. Nõnda laskub inimene mingist surematust kõrgusest alla surelikkude kilda.
Indrek tundiski end praegu palju surelikumana kui Mauruse juurest lahkudes. Ta uskus nimelt, et nüüd on ta rohkem teiste sarnane, neile lähedasem. Sellepärast läks ta oma koolivendi otsima, kes enne teda Mauruse müüride vahelt lahkunud, et teenida igapäevast leiba. Aga oma endiste kaaslastega ta ei sobinud kuigi hästi, nagu poleks ta neile ikkagi veel küllalt lähedane. Üks neist, kes temast paar aastat vanem, vabandus ajapuudusega, sest päeval on äris ja õhtul kuramaaž.
„Päris tõsine kohe, mõistad, sõprade vahel öeldud,” seletas ta. „Vanal üksik tütar, pärib maja ja äri. Äris igavesed hädad ja sekeldused, sest kõik mässavad, kõik. Nõutakse tööpäeva lühendust, viisakamat ümberkäimist, palgakõrgendust ja igasugu krempelt, nii et mõnikord olen ühes vanaga ihuüksi äris. Sest kes siis teeb, kui kõik uksest välja lähevad, ega äri ometi kannata, seda peaks iga inimene isegi mõistma.”
„Muidugi,” vastas Indrek nõus olles, sest ka tema mõistis, et kui üksik tütar ühes maja ning äriga ja kõik mässavad, siis pole parata.
„Aga Viidikul on mõni päev aega laialt,” ütles sõber lohutavalt. „Sa ju tead tema apteeki?”
Indrek teadis. Viidikul oli tõepoolest vahetevahel aega laialt, kuid juba teisel kohtumisel juhtus neil pisukene arusaamatus ning nõnda jäigi see sel puhul nende viimaseks kokkusaamiseks. Nad läksid nimelt õhtul puiestikku jalutama ja seal istus Viidik ilma pikema jututa pingile kahe daami kõrvale ning algas kõnelust. Sest polnud ühti, et daamid alguses ei vastanud, aitas sellestki, et nad jäid istuma. Sääskede peletuseks Viidik hakkas suitsetama ja puhus suitsu nõnda, et daamid pidid läkastama. Rohuks suitsu vastu pakkus ta neile šokolaadi, mis võeti pika nurumise peale vastu. Nõnda oli tutvus ilma igasuguse tutvustamiseta sobitatud. Pärast läksid nad neljakesi üheskoos kohvikusse, kus aga Indrek pidi maksma, sest Viidik oli „täiesti läbi põlenud”, nagu ta sosistas sõbrale kõrva. Polnud parata, Indrek lunastas iseenda ja ka oma sõbra. Aga lunastusraha mõjus temasse nõnda, et ta lahkus viibimata niihästi vanast kui ka uuest tutvusest.
Jällegi pidi Indrek üksinda kodu poole lonkides iseendale tunnistama, et ta oli olnud rumal. Üksildased sammud kivisel kõnniteel kõlasid kaugele tänavate vaikuses ja kulunud kontsade raudnaelad sünnitasid paega kokku põrgates heleda, vinguva helina, mis kostis kõrvu nagu loll, loll, loll! Indrekule meeldis see helin. Ta värises nagu kandlikeel sumedas soojuses. Nõnda ta ei läinudki otseteed koju, vaid kõndis otstarbetult siia-sinna, nagu otsiks ta ikka veel omale ulualust, mida ei leia ega leiagi. Kuidagi ta sattus sinna risttänavale, kus lapsed olid mõned päevad tagasi porilombis soperdanud, kui hakkas undama esimene vabrikutoru. Millegipärast Indrek peatus just samal paigal kus tolgi korral, kui oli tahtnud saada pisutki osa laste porisest rõõmust ja õnnest.
Aga kui ta nõnda seal seisis, tuli keegi üle platsi tema poole, nagu tahaks ta järele vaadata, mis see mees küll nõnda siin seisab südaööl. Indrek ei teinud tulijast väljagi, vahtis ainult platsile, mida kattis paks, pehme ja valendav tolm – jah, ööhämaruses paistis tolm peaaegu valgena, võrreldes majade ja tema üle kummuva taevaga. Siis kostsid imestuvad sõnad: „Teie, sina, Paas”, ja Indrek nägi enda kõrval lüheldast kõhnavõitu meest, kelle nägu varjas sügavasti pähe vajutatud sonimüts. „Kas sa mind enam ei tunne?” küsis hääl.
Ah jaa! Nüüd Indrek tundis. Tähendab, köstripapa juures nad olid üheskoos, tuupisid vene keelt, Otstaavli Kustas, see vigurivänt ja naljahammas. Otstahvlikuks hüüti teda. Ta on politseijaoskonnas kirjutajaks, jah, pristavi juures; palk mitte suur, kuid ühes kõrvalsissetulekutega pole viga, ei või nuriseda, võib isegi kenakesti ära elada, võib endale üht-teist lubadagi.
„Ainult nüüdne aeg, see on, sest kõik mässavad ja politsei on kõigil pinnuks silmas. Nagu oleks politsei iseenda loonud! Nende vana, s. t. pristav, ütleb alati – muidugi mõista eneste