Tõde ja õigus III. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
ja kohe kutsus ta naise ning näitas seda ka temale, tähendades, et Kristus organiseerib inimesi Jehoova vastu, valmistab ka taevas revolutsiooni ette. Emand Lohk kannatas mehe jumalavallatud sõnad vaikse meelega, kuid esimesel parajal silmapilgul küsis ta Indrekult, kas ka see lehest palvet lugenud ja mis tema sellest arvab. Ja muidugi, Indrek oli lugenud, aga tema arvavat, et palved ei käi üldse ilmaliku mõistuse ja tarkuse teed, sest neis on tallele pandud jumala ja inimeste südamete salajased ja seletamatud asjad.
Sellega oli ka emand Lohk nõus ja kaebas, et temal oma meesterahvaga ei ole mingit vastastikust arusaamist, sest nagu tema armastab palvemaja, nõnda mees salakoosolekuid. Seal käib ta ikka, seda ta ei jäta.
„Olen talle küll öelnd,” rääkis emand, „et kas tahad, et ka teine käsi otsast ära võetaks, aga tema vastab: võtku või pea, lähen ikkagi. Tütrest tahtsime teha koolipreili, mis läheb Peeterburi suure koha peale, aga või nüüd sest midagi tuleb, kus meesterahval tehti teine käsi sandiks. Tüdruk ise ütleb, et tema läheks parema meelega Ameerika, tal ju seal onu Lossi linnas – teist nime ma ei mäleta, sest sel linnal on kaks nime. Nii et nüüd hakkas teine inglise keelt õppima. Ja las õpib ning läheb, seal ehk vähem mässu kui siin. Rohkem ehk ka vabadust, sest noored tahavad ju kangesti vabadust. Vanal inimesel, temal ükskõik. Nagu mina siin, mis teen ma vabadusega? Ei kedagi, istun ainult masina taha ja vuristan või lähen palvele.”
„Aga kui sinna ka ei lubataks?” küsis Indrek.
„Kes siis sinna hakkab keelama,” vastas perenaine lihtsameelselt ja lisas: „Ja kuigi keelataks, mis sest, õhtul magama minnes võin ma ikkagi öelda: Jeesuke, tule minuga, seda ei saa mulle keegi keelda. Meesterahvas ei taha, et ma nõnda ütlen, kui poen tema kõrvale, sellepärast ütlen salaja, ütlen mõttes, liigutan ainult pisut suud, see on kõik. Ja kes võib mulle seda keelda?”
Ja muidugi, seda ei võinud emand Lohule keegi keelata, et ta liigutas pisut oma kipras suud, sest seda ei teadnudki keegi. Indrekki kuulis sellest ainult sellepärast, et ta oli salapalve kirjutanud üheksakordseks, mille tõttu muutus emand Lohu silmis nagu oma inimeseks, keda võib usaldada. Aga salapalve mõju ulatus nagu kaugemalegi. Sündis nimelt nõnda, et kui Indrek nägi oma palvet „Rahva Sõbras”, siis ta tundis korraga end selle mõjuva lehe kaastöölisena. Ja et asi oleks täielik, saatis ta palvele lisaks oma „Orava”, mis küll lehes ei ilmunud, aga tõi kutse toimetusse sisseastumiseks. Seda ei lasknud Indrek omale kahte korda öelda. Juba järgmisel päeval oli ta kohal – mööda kitsast treppi kolmandal korral. Toimetuses võttis teda vastu aasta kolmekümnene noormees, kel kollakad vuntsid ja lokkis, õigem salkus juuksed, mis tikkusid alatasa silmile, nii et neid pidi aina üle pea tagasi pilduma. Ja seda tegi noormees suure ägedusega, nagu oleks ta mõni muusikakunstnik, kes „mässab” vaimustushoos. Nägu kõhn, nurgeline, silmad sinised, sügaval pealuus, kuid teravad, puurivad. Õlad kitsad, ripakil, rind peaaegu aukus. Kogu keha hoidus ettepoole kõverasse, nagu oleks kõht liig tühi või nagu teeks ta sirgeks ajades haiget.
„Teie oletegi „Orava” autor?” küsis toimetaja, kes ta jutule võttis.
„Mina,” vastas Indrek ja ei võinud kuidagi lisandamata jätta, et tema on ka kirjutanud selle palve, mille „Rahva Sõber” avaldas mõne päeva eest. Toimetaja tegi kahtlase ja uskumatu näo, aga kui Indrek oli mõne sõna seletuseks öelnud, raputas toimetaja oma lokke, tammus muheleval näol jalalt jalale ja ütles:
„Ilus! Väga ilus! Mõistan! Siis on tal ju siht sees. Aga „Oravat” ei saa me avaldada, tsensor ei luba.”
„Kuis nii?” küsis Indrek imestunult ja kõditatult.
„No vaadake,” seletas toimetaja ja viskas juuksesalgu silme eest ära, „teie orav närib ikka oma puuri pulgad läbi, ühesõnaga murrab tee vabadusse. See ei meeldi tsensorile. Ta ütleb: on selge, et orav pole siin keegu muu kui vene rahvas. Mõistate? Poliitiline siht. Karjapoiss, see on tsaar, sandarmid ja balti mõisnikud; puur, see on riikline kord Venemaal, kogu suur Venemaa ise oma õigeusu, kullatud kirikute ja absolutismiga; tali, see on poliitiline surve, tsarism, ning kevade tähendab revolutsiooni, kus rahvas murrab oma ahelad ja vangirauad. Peatoimetaja käis, katsus küll seletada, et tule jumal appi, mis tsaar ja sandarmid või balti mõisnikud on karjapoiss või mis vene rahvas on väike orav, aga ei aidanud. Tsensor ütleb, et, muidugi, karjapoiss poleks miski tsaar ega mõisnikust sandarm, kui ta ei pistaks oravat puuri, ja orav poleks iseenesest miski vene rahvas, kui ta ei näriks puuripulki läbi, liiatigi just kevadel, ega jookseks vabadusse. Laske orav jääda ilusasti puuri, ütleb ta, või kui tahate, las ta siis närib talvel pakasega puuripulgad läbi, jookseb isegi välja, aga tuleb sealt sooja puuri tagasi. Jah, tehke nõnda, et orav tuleb ise puuri tagasi, siis luban läbi, ühesõnaga rasrešaju, muidu ei saa. Ja miks ei või orav ise tulla puuri tagasi? küsib ta peatoimetajalt. See vastab, et nõnda poleks loomulik, nõnda ei käiks orava hingeteadusega kokku, aga need sõnad ajavad tsensori hoopis marru. Mis?! hüüab ta. Orava hingeteadus? Teie arvates on oraval hing? Noh, nüüd näete isegi, et oravaga mõtlete vene rahvast, sest vene rahval on hing, mitte oraval. Ja nõnda tõmbaski punasega üle – sa javno kramolnoje napravleenije. Nii et nüüd kuulute juba nende hulka, kes katsuvad sõnaga õõnestada riigi aluseid – osnoovõi gosudarstva.”
Viimastele sõnadele Indrek naeratas poolkohtlaselt, sest ta ei mõistnud hästi, olid nad öeldud naljaks või tõsiselt. Aga tal oli üpris väga kahju, et tema „Orav” ei pääsenud „Rahva Sõpra”, ja sellepärast avaldas ta arvamist, et ehk võiks ometi pisut teda muuta, kas või, ütleme, lasta puurile panna raudpulgad, nii et orava hammas ei hakkaks neile enam peale.
„Nii et orav jääkski puuri?” küsis toimetaja oma juuksesalke raputades.
„Mitte just seda,” arvas Indrek, „aga karjapoiss las unustab puuriukse lahti. Seda ometi tsensor lubab.”
„Kui ta unustab talvel, siis ehk küll, aga kui kevadel, siis vist mitte,” arvas toimetaja ja lisas juurde: „Kuid siis ei jää ju enam mingit sihti. Mitte mingit! Mis mõte on siis veel teie oraval? Mis mõte on üldse oraval, kui ta on pistetud puuri ja ei saa puurist enam muidu välja, kui keegi peab midagi unustama. Unustamine tähendab juhust, kuid juhusel pole põhimõttes ruumi. Juhustega „Rahva Sõber” ei tegele, see on lihtsalt ajaviide, ajaraisk ja meil siin pole võimalik ajaraiskamisega aega raisata. Siin maksab ainult kindel radikaalne siht ja põhimõte. Pealegi pole see kuigi loomulik, et karjapoiss unustab. Sest milleks peab karjapoiss korraga unustama, kui sandarmid ja balti mõisnikud ei unusta. Orav pääseb puurist sihi ja põhimõttega või ta ei pääse üldse, sest põhimõtted ja sihid valitsevad maailma.” Seega kogu küsimus seisis selles, kuis teha orav niisuguseks imeloomaks, et ta tsensori silmis enam ei õõnestaks Vene riigi aluseid, ise ometi ei kaotaks oma radikaalset põhimõttelist sihti. Radikaalsus oli peaasi, nagu toonitas täna ja ka hiljem „Rahva Sõbra” toimetaja. Siin olid üldse kõik väga radikaalsed, nii et ei Indrek ega ka nemad ise õieti ei teadnud, kui radikaalsed nad kõik olid. Peatoimetaja ehk teadis, aga sellega Indrek ei rääkinud ja see ei rääkinud ka temaga ning nõnda ei saanudki ta teada, kui radikaalne see kõik siin oli.
Ainult siis ta nagu jahmatas, kui tutvus siin inimestega, kes vaidlesid valjult ainuõige ja ainuteadusliku ilmavaate pärast ja nimetasid radikalismi kodanliseks mõttesogaks. Need inimesed vaatasid mitte ainult Indrekule, vaid ka „Rahva Sõbra” toimetajaile kõrgi üleolemisega alla ja Indrekul hakkas pisut õudne nendega mõtteid vahetades, kuigi nad olid enamasti kõik noorukesed, mõned isegi nooremad kui Indrek. Nemad kõik liikusid ja rääkisid ilmavõitjatena, isegi politsei ja sandarmite nimetus kutsus neile näkku ainult trotslik-põlgliku naeratuse.
Muidugi, politsei ja sandarmid võisid neid kinni võtta, nad vanglasse heita, neid maalt välja saata, aga nad ei suutnud neilt võtta nende ainuõiget ilmavaadet, nende ainuteaduslikku ideaali, mis pidi tooma inimesile lunastuse mitte taevas, vaid juba siin maa peal.
Nii mõnelegi, kui mitte kõigile, oli see omataoline uus usk, mille tõenduseks ja kinnituseks ei teatud midagi muud kui mõni lause kusagilt raamatust või mõni maagilise mõjuga nimi. Seda märkas Indrek siis, kui sobis tutvus Attilaga, kellegi kõhna, helevalge noormehega, kel lapselik naeratus huulil ja mingisugune äraseletatud pilk silmis. Tema juhatas Indreku neile allikaile,