Ring I. Mats Strandberg
Читать онлайн книгу.
ja Minoo pööravad ringi.
See on Anna-Karin. Tema flanellist öösärgi allserv on rebenenud. Muld ja savi ja jumal teab mis katab tema jalgu, ulatudes poole pahkluuni. Ta hingeldab raskelt ja põsed õhetavad pingutusest.
See on Anna-Karin, aga ei ole ka. Ta näeb välja ülemeelik, nagu Minoo pole teda kunagi varem näinud.
Nicolause silmad lähevad pärani.
„Jumal aidaku mind,” pomiseb ta. „Neid on kolm.”
„Neli,” ütleb Vanessa ja osutab Rebecka Mohlinile, kes Anna-Karini selja taga nähtavale ilmub.
Rebeckal on jalas kodupüksid ja fliispluus. Ta jääb kühmus seljaga seisma ja piidleb teisi.
Miski puudutab Minoo käsivart ja ta keerab lühikese haleda karjatusega ringi. Tema selja taga seisab Linnéa. Tal on endiselt must kapuutsiga jakk seljas. Silmavalged on punased ja pilk vilab.
„Minoo, mis toimub?” küsib ta. „Kas see on päriselt?”
„Tundub küll, jah,” vastab Minoo.
„Ma hakkan vist ära pöörama,” sosistab Linnéa ning heidab pilgu Vanessale ja Nicolausele.
„Ei, ei hakka…”
Linnéa ei tee kuulmagi. Tema haare Minoo käsivarre ümber tugevneb, kui ta märkab midagi Minoo selja taga.
Minoo keerab ringi ja näeb Ida Holmströmi lähenemas. Blondid juuksed on lahtiselt õlgadel ja valge pitsist öösärk laperdab keha ümber. Ta oleks nagu otse vanast mustvalgest õudusfilmist välja astunud.
Kaelakee hõbedane südamekujuline ripats sätendab. Silmad vahivad tühja nagu zombi’l.
Minoo vaatab Nicolaust, kes pomiseb endamisi, samal ajal kui sõrmedega läbi oma lopsakate hallisäbruliste juuste tõmbab.
„Ainult üks peaks olema!” hüüatab ta. „Nii on kirjas. Väljavalitu peab rändama pühasse paika veripunase kuu kumas. Seal saan ma temaga kokku ja saadan…” Tema valjuhäälne jutlus vaibub sosinaks. „Ainult üks teist võib see olla. Kuidas ma peaksin nüüd teadma…?”
Ta jääb vait ja Minoo taipab, et keegi peab hakkama õigeid küsimusi esitama.
„Kas kõik tulid siia nagu mingid raadio teel juhitavad robotid?”
Järgnev vaikus on kõnekas. Minoo tunneb tohutut kergendust. Mis iganes siin ka toimub, ei ole ta üksi.
„Kena, siis me oleme ju kõik „rännanud siia veripunase kuu kumas”.”
„Oota…” ütleb Nicolaus.
Ta hingeldab. Minoo näeb lausa, kuidas ta võitleb oma peas udulooridega. Äkitselt voogavad sõnad tema seest välja.
„Meid äratati tardumusest ühel põhjusel. Väljavalitu peab juhtima võitlust kurjuse vastu ja mina pean teda saatma. Väljavalitul on tohutu jõud ja ainult tema saab meid kõiki hukatusest päästa.”
Anna-Karin lükkab juuksed näo eest ära ja vaatab Nicolausele otsa.
„Teised võivad koju minna,” teatab ta. „Mina olen Väljavalitu.”
Anna-Karini süda peksab nii ägedalt, et tundub kohe plahvatavat, kui kõikide pilgud temale pöörduvad. Kuigi Nicolaus on nimetanud kurjust ja hukatust, on veel kohutavam nende tüdrukute ees sõna võtta. Kuid nüüd tuleb vapper olla. Ta teab ju, et see, mida ta ütleb, on tõsi.
„Ma suudan panna teisi inimesi erinevaid asju tegema. See juhtus eile, täna juhtus see uuesti,” sõnab ta ja tunneb, et räägib liiga kiiresti, et tema jutt kõlab liiga tobedalt.
„Keegi peaks vist hulluarsti kutsuma,” ütleb Ida ja kõkutab naerda, sunnitult ja mokaotsast.
Ta ootab, et teised temaga ühineksid. Kuid keegi ei naera koos temaga. Keegi ei naera Anna-Karini üle. Ainult Ida. Vastik, vastik Ida.
Uuesti juhtub seesama. Hirm hajub ja asemele tuleb puhas viha, piiritult tugev ja ränk. Tema ongi Väljavalitu. Ta veel näitab neile.
RÄÄGI TÕTT, käsutab ta. RÄÄGI TÕTT, MIKS SA TÄNA AULAS SEDA LUULETUST LUGESID.
Ida kahvatab, kui ta suu liikuma hakkab. Ta proovib huuli kokku suruda, sõnu tagasi pressida. Kuid need voolavad tema suust välja nagu okse.
„Ma lugesin seda luuletust, et kõik arvaksid, et ta läheb mulle korda. Aga tegelikult ei lähe. Minu meelest võiksid kõik Eliase-sugused ennast ära tappa.”
Minoo ja Rebecka jõuavad napilt Linnéast kinni haarata, enne kui ta Idale kallale sööstab.
„Ma ei mõelnud…” sosistab Ida ja hoiab endal kõrist kinni. Ta vaatab Anna-Karinit. „Sina sundisid mind seda ütlema, kuradi värdjas selline!”
„Sina!” prahvatab Nicolaus kergendatult ja vaatab Anna-Karinile otsa. „Sina oledki Väljavalitu!”
„Vabandust,” ütleb Vanessa. „Aga mina näiteks muutusin ükspäev nähtamatuks.”
Anna-Karin saab uuesti vihaseks. Kas Vanessa siis ei mõista, et juba on liiga hilja? Anna-Karini kord on rambivalguses seista.
„Ma ei teinud seda üldse meelega,” jätkab Vanessa. „Aga see juhtus. Kaks korda.”
Nicolaus vaatab teda kohkunult. Ta ei saa teda veel minema saata.
„Ma ei oska seda selgitada,” ütleb Rebecka aeglaselt. „Kuid täna aulas toimunud õnnetus… Mina põhjustasin selle.”
Rebecka peale on Anna-Karinil raskem vihastada. Rebecka meeldib talle.
„Kas te teised olete ka midagi ebatavalist kogenud?” küsib Minoo. „Peale selle, et me kõik siin oleme?” Keegi ei vasta, ta jätkab: „Ma nägin unes, et ma olin mingil teisel ajastul kuskile keldrisse luku taha pandud. Ja järgmises unenäos olin ma mingis vankris. Ja kui ma ärkasin, tundsin juustes…”
„… suitsulõhna,” katkestab Linnéa teda.
„Aga muidu pole ma midagi erilist märganud,” pomiseb Minoo.
Minoo on harjunud alati kõiges kõige parem olema ja Anna-Karin märkab ta pettumust, et tal üleloomulikke võimeid ei ole. Ta ise arvab, et suudab seda varjata, kuid Anna-Karin näeb teda läbi. Ta on selle ala ekspert. Pidevalt tagaplaanil seisjast saab väga tähelepanelik vaatleja.
„Mina ka mitte,” ütleb Linnéa.
Kõik vaatavad Idat.
Oleks, et tal ei oleks mingit jõudu, palub Anna-Karin endamisi. Muidu ei oleks üldse õiglust maa peal.
„Ma tõmban uttu,” teatab Ida.
„Oota natuke,” ütleb Rebecka.
„Ei, ei kavatsegi. Ma ei kavatse osaleda! Ma ei taha teiega vähimatki pistmist teha, kuradi haledad tüübid!”
„Kas sina pole imelikke unenägusid näinud?” küsib Rebecka.
Anna-Karin ei mõista, miks Rebecka Ida peale aega raiskab. Keegi ei taha ju, et ta siia jääks.
„Ja kui olengi!” karjub Ida murduval häälel. Siis muutub ta pilk karmiks. „Rebecka, me võime veel sõpradeks jääda, kui sa minuga kohe kaasa tuled…”
Rebecka ei kõhkle hetkegi.
„Ma jään siia,” vastab ta.
„Eks oota, kuni ma sellest G-le räägin,” ütleb Ida ja lahkub.
Aga ta ei jõua kaugele.
Rebeckale tundub, et kõik toimub nagu multifilmis. Kui Ida poole sammu pealt peatub, siis oleks ta justkui vastu seina põrganud. Rebecka kuuleb lausa seda pooooing-heli, mis kostab siis, kui multika hunt vastu kaljuseinale joonistatud ust põrkab. Ta ootab peaaegu, et Ida pea ümber hakkaksid linnukesed tiirlema.
Ida tuigub ja jääb seisma, selg ikka veel nende poole.
„Ida?”