Ring I. Mats Strandberg
Читать онлайн книгу.
kahetseb oma sõnu kohe, kui näeb ema kurba näoilmet.
„Oh issand, Vanessa. Kaua sa veel niimoodi viitsid? Nicke on Melvini isa. Sa pead temaga leppima.”
„Ma lepin temaga, kui tema lepib minuga.”
„Kuule, kasva õige suureks.”
Must südametunnistus, mis Vanessat veel hetk tagasi piinas, on kadunud. Ta peab hambad kokku suruma, et mitte emale vastu karjuda.
Ema oli Nickega ainult mõne kuu kohtamas käinud, kui titeootele jäi ja õnnelikult teadustas, et Vanessa saab õe või venna. Salamisi oli Vanessa lootnud, et Nicke üritab vastutusest kõrvale hiilida. Aga võta näpust, ta tahtis isaks saada ja nad kolisid just sünnituse ajaks kokku.
Melvinit on ta lihtsalt sunnitud armastama, kuigi alguses oli vähe nõme, kui titt öösiti huilgas, kuid Nicket on ta esimesest silmapilgust peale vihanud. Mees ei tee vähimatki pingutust, et tema vastu kena olla – ainult tema peab kogu aeg olukorraga kohanema. Ja ema ei näe seda. Ta on pime kõikide Nicke halbade külgede suhtes ning laseb mehel käskida ja kamandada.
„Kasva ise suureks,” pressib Vanessa läbi hammaste ja tormab esikusse.
„Minuga sa niimoodi ei räägi!” ütleb ema ja järgneb talle.
Vanessa virutab korteriukse ta nina ees kinni.
„Kas sa öösel lehmasid kuulsid?” küsib vanaisa, kui koos emaga pärast hommikust lüpsi kööki tuleb.
„Mis asja?” küsib Anna-Karin, suu juustusaia täis.
„Seisid ja ammusid laudas, nagu oleks lolliks läinud,” kraaksub ema. Tema hääl on küll tagasi, aga mitte veel päriselt taastunud. „Nende pärast ei saanud ma silmatäitki magada. Muidugi, ega ma selja pärast niikuinii ei saa.”
„Ma vist magasin väga raskelt,” pomiseb Anna-Karin.
„Ah nii?” imestab vanaisa. „Näed muidu kaunis väsinud välja.”
„Loodetavasti ei jää sa samasse külmetusse kui mina,” ütleb ema ja süütab sigareti.
Vanaisa tuleb laua juurde ja paneb käe Anna-Karini laubale.
„Palavikku sul vähemalt ei ole.”
Endine Anna-Karin oleks heameelega haiget teeselnud. Jäänud oma toa turvalistesse piiridesse. Nüüd on kõik teisiti. Esimest korda elus ootab ta kooliminekut.
„Mul on kõik hästi,” ütleb ta.
Vanaisa patsutab teda õlale, üsna tugevasti, see on tema viis kallistada.
„See verine kuu hoidis lehmad ärkvel. Ehk see segas ka sinu unenägusid.”
„Verine kuu?” turtsatab ema. „Sina ja su hookuspookused. Mina küll mingit verist kuud ei näinud.”
Anna-Karin piidleb vanaisa. Ta lausa põleb soovist jutustada talle kõigest fantastilisest, mis on toimumas, kuidas ta elu parasjagu muutub. Ent ta ei tohi hoiatust unustada. Ära usalda kedagi.
Kui Anna-Karin oma tuppa läheb, astub ta peegli ette.
Ta teab, et ta pole just kaunitar. Aga tal on ilusad silmad. Need on suured ja ebatavaliselt rohelised. Ja suu on kauni kujuga, eriti kui ta naeratab. Ta katsetab peegli ees. Hambad on valged ja ühtlased. Asi seegi.
Ta võtab tavalise rinnahoidja, mitte selle, mis rinnad optiliselt väiksemaks teeb. Ta meenutab endale, et enamik tüdrukuid tahab ju suuremaid rindu.
Aga kui ta teksapükste nööbi kinni paneb, kaob pind taas jalge alt. Tal on kindla peale kõige ilgemad rasvavoldid terves koolis. Ta valib mitu numbrit suurema T-särgi ja sikutab dressipluusi sellele peale. Nüüd tunneb ta end taas turvaliselt.
Anna-Karin naeratab prooviks peeglile. Nüüdsest peale kavatseb ta tihemini naeratada.
Minoo läheneb koolile, samal ajal kui üks koolibussidest peatub susinal värava ees. Eemalt näeb ta välja valguvate õpilaste seas Anna-Karinit.
Nende pilgud kohtuvad hetkeks. Anna-Karin naeratab, nii kiiresti, et Minoo oleks võinud seda vabalt ka ette kujutada, ja vaatab seejärel taas maha. Nägu on juusteloori taha peidetud.
„Minoo!” hüüab Rebecka, kes tema poole kõnnib.
Uskumatu, et nad läksid lahku vaid mõne tunni eest. Ja veel millises seisus.
„Me ei pidanud ju välja näitama, et me üksteist tunneme,” ütleb Minoo vaikselt, kui nad kohtuvad.
„Me käime ometi ühes klassis.”
„Aga kas me ainult seetõttu suhtleksime?”
Rebecka heidab talle imeliku pilgu ja Minoo mõistab, et käitub nagu idioot.
„Anna andeks. Ma läksin liiale,” ütleb ta, kui nad koos edasi astuvad. „Kõik on lihtsalt nii imelik.”
„Ma tean, ema ütles, et öösel oli kiirabi pungil rahvast täis olnud. Palju haigeid asju oli juhtunud. Kas su isa on midagi kuulnud? Lehest, ma mõtlen.”
„Ta oli juba läinud, kui ma ärkasin. Või tegin, nagu ärkaksin.”
„Sa ei ole ka üldse maganud?”
Minoo raputab pead. Ta kavatseb juba rääkima hakata, kuidas ta koju jõudes kohe keemiaõpiku pihku krabas, kuid saab veel õigel ajal sõnasabast kinni.
„Kõige imelikum on see, et mõned patsientidest ütlesid ka, et kuu oli olnud punane,” jätkab Rebecka ja peatub täpselt kooli väravas, „aga kui ema ja teised ta töö juurest vaatasid, siis ei näinud seda keegi. Ja kui me täna hommikul koos kuud vaatasime, oli see minu silmis endiselt punane, aga ema silmis mitte.”
„Nii et kõik ei näinudki seda?” küsib Minoo.
„Tundub sedamoodi. Ja ema ei teadnud, millest ma räägin, kui ma Kivimurrut nimetasin. Ta oleks nagu ära unustanud, et see olemaski on.”
Minoost käib värin läbi.
„Võib-olla see sellepärast ongi kaitstud koht. Ma lugesin kuskilt raamatust, et oli üks puu, mida ei näinud need, kes selle olemasolust juba varem ei teadnud. Võib-olla on meiega sama lugu…” Minoo jääb poole lause pealt vait ja punastab, kui taipab, mis pada ta oli ajanud. „Kuigi see oli muidugi ainult lasteraamat.”
„Saad sa aru, et me räägime sellest täiesti tõsiselt?” küsib Rebecka.
Minoo turtsatab. Jah, see on tõesti ajuvaba. Nad hakkavad edasi minema ja mööduvad Vanessast, kes saadab neid pilguga, kuid ei ütle midagi.
„Tundub, et midagi on juhtunud,” ütleb Rebecka.
Alles nüüd märkab Minoo, kui palju inimesi koolihoovis on.
Gustaf tuleb neile vastu ja suudleb Rebeckat nii intiimselt, et Minoo on sunnitud kõrvale vaatama. Õnneks saavad nad sellega ruttu ühele poole.
Gustaf ja Rebecka on justkui üks neist täiuslikest paaridest, keda telekas näidatakse ja kelle puhul ennast lohutatakse, et päriselt selliseid küll olemas ei ole.
Kuidas näeb välja esimene poiss, kes mind suudleb?
See mõte lendab tal vaat et iga päev eri variatsioonides läbi pea. Õhtul hilja enne magamajäämist lubab Minoo endal mõnikord uskuda, et vastus on Max. Kuid päevavalgel tundub mõte nii lapsik kui ka absurdne.
„Kas te olete seda näinud?” küsib Gustaf.
Minoo ja Rebecka vahetavad kiire pilgu.
„Mida sa silmas pead?” küsib Rebecka.
„Kui sa oleksid näinud, poleks sa niimoodi küsinud. Tule!”
Ta võtab Rebeckal käest kinni ja viipab Minoole, et too kaasa läheks. Minoo järgneb neile. Nüüd märkab ta, et õpilased on kahte suurde rühma jagunenud, rühmad on teineteisest üksjagu eemal. Keset koolihoovi laiutab tühjus.
„Vaadake,” ütleb Gustaf ja näitab käega.
Põiki