Ring I. Mats Strandberg
Читать онлайн книгу.
on naerust suremas. Vanessa näos ei liigu ükski lihas. Ta vaatab üksisilmi Anna-Karinit, kes peab pilgu ära pöörama.
Vanessa pilk ütles kõik. Anna-Karin võib ehk suuta teisi ära petta, kuid tegelikult ta blufib. Vanessa teab seda. Ja Anna-Karin teab ka.
Endine ebakindel Anna-Karin tema sees tahaks juuksed silme ette tõmmata ja ennast nende taha peita.
Ent nüüd on ta teistsugune. Ohjad on tema käes.
„Minu meelest on Vanessa äge,” ütleb Anna-Karin. „Ta ajab nagu oma rida.”
„Täpselt. Varem ma nii ei arvanud, aga tal on oma rida jah,” teatab Felicia kiiresti.
Anna-Karin vaatab Idat. Tolle suu on peenikeseks kriipsuks pigistatud. Ta tõuseb laua äärest püsti.
„See toit on nii vastik, et seda ei saa üldse süüa. Tulete ka ära või?”
Julia ja Felicia vaatavad kumbki ainiti oma kaussi. Ida ootab vastust natuke liiga kaua. Ta võtab oma hõbekaelakee näppude vahele ja kerib sõrme ümber. Laseb siis lahti, nii et väike hõbesüda teeb täistiiru. Tema pilgus on kübeke ebakindlust, mida Anna-Karin ei ole seal kunagi varem näinud. Ja kui ta ära läheb, ei vaata keegi talle järele.
Kivimurru parki ümbritseva metsa punased ja kollased lehed hõõguvad pärastlõunases päikeses. Minoo istub lavaserval ja vaatab Rebeckat, kes seisab keset kunagist tantsuplatsi. Minoo kõrval on värvilistest puuklotsidest torn, klotsid on ajutiselt Rebecka väiksematelt õdedelt-vendadelt näpatud. Üks roheline ristkülikukujuline klots hõljub parasjagu läbi õhu torni kohale ja asetub ettevaatlikult nõrga klõpsatusega teiste otsa.
Rebecka hõõrub laupa. Siis pilgutab ta silmi ja suunab pilgu plastmasskastile. Kastist kerkib kollane klots. Mõneks ajaks jääb see õhku rippuma, seejärel alustab aeglaselt teed tornitipu poole.
Poolel teel üles põrkab see ühe sinise klotsi vastu ja terve ehitis kõigub, kuni lõpuks kokku kukub. Klotsid veerevad üle kogu lava laiali. Rebecka vannub.
„Aga sa muutud üha osavamaks,” ütleb Minoo.
„Sa ei kujuta ettegi, kui raske see on,” vastab Rebecka.
Minoost käib jõnksatus läbi. Ei, ta ei kujuta ette. Tal ei ole endiselt õrna aimu, mis tähendab, kui sul on äkitselt superjõud. Ja oma ajust pole tal ka kuigi palju kasu olnud. Ta on veetnud tunde netis ja raamatukogus, kuid kogu seda infot läbi töötada on raske, et mitte öelda võimatu. Enamik juttu, mis käsitleb üleloomulikke nähtusi, on seosetu, vastuoluline või lausa pöörane.
Just Rebecka võime kuulub ilmsesti psühhokineesi valdkonda. Kuid
Minoo ei tea isegi, kust hakata otsima midagi, mis looks seose tema, Rebecka ja teiste vahel. Kuidas on võimalik leida müstiline ettekuulutus? Kus on vanad pärgamendirullid ja iidsed raamatud, kui neid peaks ühtäkki vaja minema?
Pärast ööd pargis ei ole mitte midagi juhtunud. Pole toimunud müstilisi öiseid rännakuid, pole olnud unenägusid ega hommikust suitsulõhna. Rahustamise asemel on see pannud Minood end hoopis halvemini tundma. Tal on tunne, nagu käiks ta ringi, raske raudkapp pea kohal kõlkumas.
Ja nende niinimetatud saatjal ei ole olnud neile midagi teatada.
Mõni päev pärast veripunase kuu ööd läks Minoo varakult kooli, et Nicolausega rääkida. Mees istus oma kontoris, ümbritsetuna paberilipakatest ja dokumentidest, ning tundus higistavat oma tumesinise pintsaku ja erkpunase lipsuga, mis oli kõvasti kaela ümber tõmmatud.
Kui Minoo enda järel ukse kinni pani, võpatas Nicolaus, nagu oleks tüdruk toas ilutulestiku korraldanud.
Ta tõusis püsti ja Minoo nägi, et tal olid jalas veinpunased velvetpüksid, mis olid karjuvas vastuolus lipsu värviga.
„Mine siit ära!” sosistas mees kärmelt. „Me pole siin kaitstud!”
„Kas me võiksime siis õhtul kokku saada? Pargis. Meil on päris palju, millest rääkida.”
Nicolaus kibrutas laupa ja näis õnnetu.
„Ma ei saa… Ma mõtlen… Ma ei tea midagi… Ma ei tea isegi, kes ma olen.”
Äkki jõudis Minoo teadvusse tume vari, mis üle põranda lähemale libises. Ta langetas pilgu ja süsimust kass vahtis talle otsa. Ühe silma asemel haigutas sakilise servaga auk.
Minoo ei oleks tahtnud kassi nähagi. Talle tundus, nagu saaks ta sügelised paljalt sellest, kui silmitseb liiga kaua seda takust kasukat, milles siin-seal ilutsevad karvadeta laigud.
Nicolaus tõmbus eemale, kui kass kirjutuslauale hüppas ja otse üle paberite jalutas.
„Ma ei saa aru, mis sellel elukal viga on,” kurtis ta. „Ta jälitab mind igal pool.”
Kass, kes oli telefoni kõrvale pikali heitnud, keeras pead ja põrnitses oma ainsa silmaga Minood.
„Mida sa sellega mõtled, et sa ei tea, kes sa oled?” küsis Minoo ja vaatas vastikusega kõrvale, kui kassinärakas hakkas oma tokerdanud kasukat lakkuma.
Nicolaus ohkas sügavalt.
„Minu nimi on Nicolaus Elingius. See on kirjas minu töötõendil ja dokumentidel, mis tõestavad, et mu tagasihoidlik eluase on mulle kuulunud ühe aasta.” Ta hääl värises, kui ta jätkas. „Aga ma ei mäleta, et ma oleksin selle ostnud. Ma ei mäleta mitte midagi peale oma majahoidjaelu. Ma ei mäleta oma ema ega isa. Ma ei mäleta, keda ma olen armastanud või vihanud, ei mäleta, kas mul on olnud poegi või tütreid… Ei mäleta, kus ma olen elanud… Ei mäleta, kuidas ma siia olen sattunud…”
Ta vajus laua taga kokku, pea käte vahel, ja pomises mõned vanaaegsed fraasid, mida Minoo suutis hädavaevu mõista.
„Aga üht asja sa ju tead: et sa oled meie saatja,” ütles ta ettevaatlikult.
Siis tõstis Nicolaus pea ja vaatas talle lõpmatult kurva pilguga otsa.
„Ma olen selle privileegi minetanud. Ma olin koolimajas, kui Elias eluga hüvasti jättis. Ja siiski ei suutnud ma kohutavat õnnetust ära hoida.”
„Sa ei teadnud…”
„Kulla laps,” katkestas Nicolaus teda, „kas sina paluksid ühe pimeda teist pimedat juhtima?”
Iga kord, kui Minoo on pärast seda Nicolaust näinud, on mees paistnud üha enam segaduses olevat. Kord seisis ta koridoris ja põrnitses pingsalt otsekui hüpnoosi all ühte lampi, samal ajal kui õpilased tema selja taga naersid. Nüüd pole teda mitu päeva näha olnud.
Rebecka tuleb lava äärde ja hiivab end nõtkelt üles. Nad koguvad üheskoos klotsid kokku ja panevad kasti tagasi.
„Minu arust on vale, et meid kõiki siin ei ole,” ütleb Rebecka.
Ta on seda viimastel nädalatel mitu korda öelnud. Minoo laseb viimasel klotsil kasti kukkuda. Rebecka on püüdnud kõiki parki kokku kutsuda, kuid Minoo on ainus, kes on huvi üles näidanud.
„Küll nad lõpuks aru saavad,” lausub ta.
„Mis neid peaks aru saama panema?” küsib Rebecka ja ta hääl kõlab peaaegu kurjalt. „Kas veel keegi peaks surma saama? Kas Eliasest ei piisanud?”
Minoo soovib, et Rebecka ei oleks seda nime nimetanud. Just nimi kutsub alati esile pildi, mida ta on tahtnud kõigest väest unustada: kahvatu nägu, lõhkilõigatud käsivars, veri põrandal ja seinaplaatidel.
„Aga mida me õieti teha saaksime?” küsib Minoo ja üritab mälupilti kustutada. „Ma mõtlen, et… Meile antakse teada, et me peame võitlema kurjuse vastu ja päästma maailma hukatusest. Ja siis – vaikus. Me oleksime ju võinud vähemalt mingi ülesande saada?”
„Aga selles asi ongi,” ütleb Rebecka. „See ongi meie ülesanne. See, mida me praegu teeme. Me peame üksteist tundma õppima. Ja me peame oma jõudu treenima. Ida ju ütles seda. Tähendab, siis, kui ta polnud Ida.”
„Me teame, et vähemalt Anna-Karin „treenib”,” ütleb