Ring I. Mats Strandberg
Читать онлайн книгу.
kui näeb oma haavu täis jalgu, mis on raske ketiga kokku aheldatud. Kaks valvurit kisuvad ta põrandalt üles ja seovad ta käed selja taha, tõrvikut hoidev mees vaatab pealt. Köis soonib randmetesse, kuid ta keeldub neile välja näitamast, kui valus tal on.
Tõrvikuga mees loivab ligemale, üleolev irve näol. Tal ei ole hambaid ja hingeõhk haiseb mädanenud liha järele. Kuumus kõrvetab tüdruku nägu, kui leek läheneb.
„Täna sa sured, libu,” ütleb mees ja silitab vaba käega tüdruku nägu, lastes käel edasi rinna poole liikuda.
Viha, mis tüdrukut valdab, teeb ta tugevaks ja karmiks.
„Ma nean su ära,” sisistab ta. „Su riist mädanegu ja kukkugu küljest! Minu isand Saatan tuleb sulle surivoodile järele ja deemonid piinavad sind igavesest ajast igavesti!”
Mees tõmbab käe ära nagu nõelatult.
„Jumal kaitsku meid,” pomiseb üks valvuritest.
Natuke lohutav on neid nii hirmununa näha.
Keegi tõmbab talle koti pähe ja teda lohistatakse läbi labürinti meenutavate käikude. Krigisevatel hingedel värav avaneb.
Õues. Õhus on hommikuse kaste värske lõhn. Ta paneb vaimu valmis pööbli vihaseks möirgeks, kuid ainus, mida ta kuuleb, on lindude sädin. Punane koiduvalgus tungib läbi kotiriide. Lõunas kukub kägu. Lõunakägu on surma nägu.
Ürgne, loomalik instinkt võtab võimust. Ta peab põgenema. Kohe.
Paanika sunnib teda pimesi tormama. Raudahelad peksavad vastu pahkluid, kui ta jookseb. Keegi ei proovigi teda peatada. Nad teavad, et seda pole tarvis. Ta ei jõua kuigi kaugele, enne kui ülepeakaela niiskele mullale kukub. Valvurid naeravad ja hõiguvad ta selja taga.
„Küllap on tal kiire oma isanda Saatana juurde,” kuuleb ta hambutut ütlevat.
Tugevad käed tõstavad ta kaenla alt üles ja keegi teine haarab jalgadest. Nad viskavad ta hooletult õhku. Ta hõljub hetke vabalt, enne kui maandub millelgi kõval ja õhk pressitakse kopsudest välja. Hobune korskab ja maailm hakkab kõikuma. Ta on mingisuguses vankris, nii palju saab ta aru.
„Kas siin on kedagi?” sosistab ta.
Keegi ei vasta.
Vahet pole, mõtleb ta. Surres oleme kõik üksi.
Minoo ärkab selle peale, et ta vappub. Ta on jääkülm, justkui oleks ta terve öö lahtise aknaga maganud. Hingata on vaevaline, nagu oleks rinnakorvile asetatud midagi suurt ja rasket.
Ta sikutab teki lõua alla ja tõmbab end kerra. Ta on varem sageli õudusunenägusid näinud, kuid mitte sääraseid, mis on kogu kehas tunda. Mitte kunagi varem ei ole teda vallanud nii suur kergendus, nähes oma tuttavat kollase-valgetriibulise tapeediga tuba.
Mõne hetke pärast muutub hingamine kergemaks ja soojus poeb aegamisi kehasse tagasi.
Ta heidab pilgu mobiilile. Kohe seitse. Aeg üles tõusta.
Minoo ronib voodist välja ja avab riidekapi ukse. Ta tahaks, et tal oleks mingisugunegi oma stiil, selle asemel et iga päev samu mittemidagiütlevaid teksaseid, pluuse ja jakke jalga ja selga toppida. Ta tõmbab ühe riidepuu pealt tumesinise kampsuni ja on iseendale vastik. Ta on nii jube… ohutu. Ta ei ole isegi soengut muutnud. Mitte kunagi. Aga mida teised ütleksid, kui ta äkitselt teistsugusena kooli ilmuks? Kooli alternatiivikud, need, kelle stiili ta salamisi imetleb, peaksid teda muidugi teesklejaks.
Pealegi vihkab ta riiete ostmist. Ta tunneb ennast nagu kirjaoskamatu raamatupoes. Teiste seljas võivad talle riided paista inetud või ilusad, ta näeb, kas need sobivad kandjale või ei, kuid kui ta ise kataloogi lehitseb või poes käib, läheb ta ainult kindla peale välja. Must. Tumesinine. Pikad džemprid. Mitte liiga kitsad teksad. Mitte liiga sügava kaelusega. Ilma mustrita. Rõivad on nagu keel, millest ta saab aru, aga mida ta rääkida ei oska.
Ta võtab riided ühes ja läheb koridori. Vanemate magamistoa uks on kinni ja vannitoas on isa žilett kraanikausi peal veeloigus. Minoo oletab, et ta on juba tööle läinud. Ema rätik on niiske, nii et tema peab ka juba üleval olema, kuigi tal on täna vaba päev.
Minoo paneb riided taburetile, ronib vanni ja tõmbab kardina ette.
Äkki tunneb ta kõrbelõhna. Ta tõstab oma pikkade mustade juuste salgu nina alla ja nuusutab.
Ta peab kaks korda šampooni panema, enne kui see arusaamatu lõhn juustest kaob. Pärast mässib ta juuksed rätikuturbanisse ja harjab hambaid. Pilk peatub vanal raamitud Engelsforsi kaardil, mis ripub peegli kõrval seinal. Eelmisel aastal ta lootis, et ema ja isa lubavad tal kolida Stockholmi tädi Bahari juurde, et seal gümnaasiumis käia. Ta vihkab selle kaardi nägemist igal hommikul nagu meeldetuletust selle kohta, et ta on ikka veel siin.
Engelsfors. Ilus nimi, mõttetu linn. Tõeline pärapõrgu, ümber laiuvad paksud metsad, kus inimesed tihti ära eksivad ja kadunuks jäävad. 13 000 elanikku ja 11,8-protsendine tööpuudus. Vabrik pandi kakskümmend viis aastat tagasi kinni. Keskuses seisavad hooned tühjalt. Ainult pitsarestoranid saavad ots otsaga kokku.
Maantee ja raudtee tõmbavad piiri läbi linna. Ida poole jäävad Dammsjöni järv, bensiinijaamad, töökojad, kinnipandud vabrik ja mõned masendavad korterelamute rajoonid. Lääne pool on keskus, kirik ja pastoraat, ridaelamurajoon, juba ammu maha jäetud mõis ja „peen” eramajapiirkond idüllilise kanali ääres.
Seal elabki perekond Falk Karimi, helehallis kahekorruselises funkvillas. Seintel on kallid tapeedid ja suurem osa mööblist on toodud kohale Stockholmi sisustuskauplustest.
Ema istub köögilaua ääres, kui Minoo trepist alla tuleb. Päevalehed, mida isa hommikuti läbi töötab, on laual kenasti virnas. Ema loeb süvenenult arstide ajalehte, ees tavapärane hommikusöök – tass auravat musta kohvi.
Minoo valab endale tassitäie maasikajogurtit ja istub tema vastu.
„Kas sa muud ei söögi?” küsib ema.
„Ja seda küsid sina?” ütleb Minoo ja saab vastuseks naeratuse.
„Jogurt, puder, võileib, jogurt, puder, võileib. Varsti tüütab ära.”
„Aga kohv ei tüüta?”
„Ükskord saad aru,” naeratab ema. Siis äkitselt tekib ta silmadesse läbinägev pilk. „Kas sa magasid halvasti?”
„Nägin halba und,” ütleb Minoo.
Ta räägib oma unenäost ja sellest, kuidas ta end ärgates tundis. Ema sirutab käe välja ja katsub ta otsaesist. Minoo põrkab tagasi.
„Ma ei ole haige. See ei olnud selline külmavärin.”
Minoo näeb lausa, kuidas ema võtab sisse „arsti positsiooni”. Tema hääl muutub pisut: tõsiseks ja professionaalseks. Kogu kehakeel on ühtäkki ametlik. Samamoodi oli ka siis, kui Minoo väike oli. Isa oli see, kes hoolitses ning kommi ja koomiksitega hellitas, kui ta haige oli. Ema oli arst, kes tuli visiidile.
Varem kurvastas see teda. Nüüd ta kahtlustab, et emarollist väljumine ja ametirollis esinemine on kaitsemehhanism. Võib-olla oleks lapsevanema loomulik mure koos arsti teadmistega kõigest sellest, mis inimkeha võib tabada, liiga suur koorem kanda.
„Kas sul süda kloppis?”
„Jah. Aga see läks üle.”
„Hingata oli raske?”
Minoo noogutab.
„See võis olla paanikahoog.”
„Minul ei ole paanikahooge.”
„Selles ei ole midagi imelikku, Minoo. Sa läksid ju just gümnaasiumi. See on suur elumuutus.”
„See ei olnud paanikahoog. See tuli unenäost.”
Tema sõnad kõlavad kummaliselt, kuid täpselt nii oligi.
„Ei ole hea, kui sa kõik tunded enda sisse jätad,” ütleb ema. „Mingil moel tungivad need ikka välja. Mida rohkem sa püüad neid kontrolli alla saada, seda kontrollimatumalt need välja